Sügis on Horvaatia Dalmaatsia ranniku avastamiseks paras aeg: õhk ja merevesi on mõnusalt soojad, rahvast pole üleliia ning värvidesse mähkunud maastikud teevad silmale pai. Minu kaaslaseks sel avastusretkel oli Porsche Panamera Sport Turismo, üks maailma kaunimaid pereautosid.

Peale eriskummalist intermezzot, kus konkureeriva väljaande veidi üle kolmekümnene kolleeg, kes pole mind eales elusuuruses näinud teatas FBs mu pilte lapates “Sa oled ju päris püss”, otsustasin deidi asemel võtta vastu ühe luksusliku reisipakkumise ja põrutada sooja päikese alla.

Ärge mõistke mind valesti: ma ei lennanud minema, et koguda julgust seksika sikspäkiga kõrvalsuhteks ja tagumik mingi imevahendiga kiirelt trimmi tõmmata – afäärid on midagi ennemuistsest ajast ja enamasti mitte meenutamist väärt – läksin, et teha üks “söö, palveta, armasta” – stiilis kiirpuhkus.

Kui see “püss” tahab edaspidigi ootamatult FB-s paugutada, tuleb kogu kupatuse sõidukorras hoidmiseks aega võtta. Vaid kahe ja poole lennutunni kaugusel ootab Horvaatia Dalmaatsia, mis on sügisel lühipuhkuse jaoks just täpselt õige paik.

25 plusskraadi õhk ja 22 meri on närtsinud luigele kosutavaks vahelduseks. Veeta veidi üksinda aega, sõlmida tutvusi, mis pole mõeldud rohkemaks kui mõnus autosõit ajaloolistel teedel või õhtusöök ja maailmarahu üle filosofeerimine rannaäärses restos; pista varbad sooja ja soolasesse merevette; mõõdutundetult puhata – jah, selle ma võtaksin.

Ei saa välistada, et mõni igatsev hing leiab just siit midagi rohkemat – nagu allpool selgub, oli minugi jaoks kuskil ootel üks pime prints, kes paraku jäi pika ninaga. Mu tegelik eesmärk oli siiski reis Dalmaatsiasse, et elamusteni kruiisida maailma hetkel võimsaima noobli pereauto, Porsche Panamera Sport Turismo pistikhübriidse variandiga.

DAAMID, DALMAATSIA OOTAB MEID!

See kõlab ehk kummaliselt, aga Dalmaatsia on daamide paradiis. UNESCO kultuuripärandi pärl Trogir ja Čiovo saar ning laiemalt Dalmaatsia rannikuäär Pagini välja pakuvad elamusi, mida verinoorena võib-olla hinnata ei mõistakski.

Trogir on maamärk ajastute ja kultuuriruumide ristteel. Spliti lennujaamast tulles võiks tellida veetakso, et 15 minutiga otseteed Čiovole jõuda – kui mõnus on kleidikeses ja kübaras randuda otse hotelli ette!

Saab ka autoga, aga kas teil on see poolteist tundi oma elust raisata?! Eriti, kui üle-vee variandis on pakkuda Aadria lahesoppidest avanevates vaadetes segunevad Kreeka, Rooma, Veneetsia hõllandused? Rääkimata muidugi sitketest noortest horvaatidest, kes veetaksosid kindlakäeliselt särava naeratusega juhivad…

Trogiri ajalooline linnake paikneb tillukesel kivisel ja meie mõistes üsna mägisel saarekesel Horvaatia sisemaa ja suurema Čiovo saare vahel. Siinne vanalinn, maailma kultuurivaramu üks pärle, on jalgsi ja jalgrattaga mõne tunniga võetav.

Daamide paradiisiks jääb see kant siin ka juhul, kui tulete kahekesi – härradel on võimalus meeldivalt aega veeta Trogiri arvukates õlle- ja veinipoekestes. Kuuldavasti on õlled siin suurepärased, ja hinnad Eestiga võrreldes ikka veel mõistlikud.

Paadiga Čiovo saarele

JALGRATTAGA VÕI ROLLERIGA LINNA PEALE

Esimesel puhkusepäeval võtan hotelli õuelt jalgratta ja pedaalin Trogiri uudistama. Čiovo saar ja Trogiri saareke on sillaga ühendatud, aga selleni jõudmiseks tuleb end sadulas kehtestada ja kaootilisest liiklusest läbi suruda, sest autojuhid siin ratturitest eriti ei hooli, jalakäijad samuti mitte. Tuleb enda eest väljas olla igal meetril.

Trogiri linnakese kitsad tänavad on elu täis ning ehkki kiusatus on end siia kauemaks ära kaotada, ei lase jõuline maamärk –  Kamerlengo kindlus – sel juhtuda. Kohvikutes ja mereäärsetes restoranides keeb elu keskpäevast keskööni. Kuigi inimesi on palju, on võimalik eralduda ja omaette segamatult kulgeda.

Õhtu hakul olen juba kogenud rattahai, leian, et kõige julgem on mul edasi liikuda keset sõiduteed – nii olen liiklejatele hästi nähtav. Vanalinnas veeretan jalgratast käekõrval, ehkki võiksin selle ka veloparklasse seisma jätta kuniks ujumas käin ja kohaliku kassiga sõprust teen.

Kiidan end otsuse eest jalgrattaga minna, jalgsi siin laapida ei viitsikski. Pikemaks avastusretkeks on lihtne rentida hotellist või mõnest lähedalasuvast putkast roller, neli tundi maksab umbes 30 eurot.

Trogiri asemel tasuks pöörata rolleri nina mägede suunas, et teha tiir Čiovol ning külastada näiteks mõnd vana kloostrit, mida siin igal sammul leidub või avastada mõni uhke ja üksildane koht, kus loojangut nautida.

Õhtupimedas on aga taas mõnus sõita Čiovost veetaksoga üle lahe Trogiri, mõnda rannarestosse, ja pärast hotelli tagasi – vahemaad on parasjagu nii pikad, et kui just romantilise jalutuskäigu jahil pole pole, saab eri transpordivahenditega otse pessa.

This slideshow requires JavaScript.

AUTOGA PAGI SAARELE

Tõelised maiuspalad alles ootavad. Teise päeva varahommikul on hotelli ette rivistatud Porsche Panamerad. Valikus on nii turbotatud- kui hübriidajamiga versioone, nii Sport Turismo “pereauto” kui ka maailma võimsaim pistikhübriid, Turbo S E-Hybrid sedaan.

Langetasin oma valiku mudeli osas kohe hotelli jõudes – võtsin esimese tulija õigusega Panamera Turbo 4 E-Hybrid Sport Turismo võtmed ning pärastlõunaks kirjutasin tantsukaardile Turbo S E-Hybridi nime. Kui juba, siis juba, eks!

Kombineerituna 462 hobujõudu ja 700 Nm pöördemoment ei tekita minus erilist aukartust – kui otsiksin pereautot, siis tõenäoliselt just sellist, võimsalt elegantset isendit, millest jõud kaunisti üle käib. Kuigi ST hübriidist on olemas ka 686 hj Turbo S versioon, on pereauto kategoorias “neljast” rohkem kui küll.

KLÕPSA PILDIL, ET VAADATA 4 E-HYBRID’I LÄHEMALT

 

Minnes isiklikuks, siis ainuke Saksa auto, mis mulle tõeliselt, otsast lõpuni meeldib, on Porsche. Midagi pole teha, mudelist sõltumatult on tunne, et me kaks oleme kokku loodud. Mitte, et see tunne nüüd midagi üleliia originaalset oleks – lugege või kolleegide arvustusi, nad kõik räägivad sama “istusin ja tundsin et on oma”- juttu.

Ehkki uus Panamera on kröömikese kaugenenud klassikalisest Porschest – vaadake keskkonsooli- on see jätkuvalt “drivers car“, kus viimne kui valits on õiges kohas ning vajalik infoväli seal, kus see sõitmist kõige paremini toetab.

MIS MÕTTES PEREAUTO?

Ma räägin Panamera Sport Turismost kui maailma ühest kaunimast pereautost, ja kuulen vastuvaidlejate hääli: “liiga kallis, liiga võimas, liiga…”. Teate, ei ole midagi liiga. Pange end Panamera-inimese rolli: kui sul on pere, ei piisa loovast luksusest, vaja on pakiruumi ja panipaiku. Vaja on nõksuke rohkem praktilisust.

Sport Turismos on sellele mõeldud. Esiteks kohtade arv: võid võtta 4 või 4+1. Keskmise käetoe asemel on ühe variandina pakkuda tagareas kitsas kolmas koht, mis sobib näiteks suurema põngerja turvaistme jaoks või lühema reisi puhul viisakas vormis täiskasvanu sõidutamiseks.

Pakiruum, mis pealtnäha kitsuke, on päris elus väga ruumikas ja nutikalt segmenteeritav. Madal laadimislävi ja 4+1 variandis ka läbilaadimine teevad võimalikuks erikujuliste esemete vedamise. Vaikimisi 425 liitrit on istmete lappimisega kasvatatav 1245 liitrini, mitte-hübriidil vastavalt 520/1390 liitrini.

Praktilise poole pealt rõõmustab pistikhübriid ka võimalusega sõita linnas peaaegu tasuta – laed öösel aku täis ning sõidad päeval 50+ km elektri jõul. “+” on seda suurem, mida rohkem on ummikuid ja pidurdamist – rekuperatsioon võimaldab sõiduraadiust oluliselt pikendada.

Meie seiklesime mägiteedel ning maanteel suurtel kiirustel, miska kütusekulu jäi keskmiselt 6-7 liitri kanti nii ST “pereautol” kui Panamera Turbo S E-Hybridi eksklusiivmudelil.

Üks vinjett veel – unustasin end vahtima kaassõitjate möödalibisedes ST “intelligentset” antitiiba, mis kiirusele vastavalt nurka korrigeerib. Kõik aerodünaamika ja parema sõidutunnetuse nimel.

ETTEVAATUST, LOAD LÄHEVAD!

Mistahes Porsche omanik saab olla üksnes väga vastutustundlik ja kõva enesekontrolliga inimene. Kui isegi pereauto suudab kehastuda maadraputavaks võidusõiduratsuks, tuleb teele minnes küsida naabrilt mõistust juurde, et juhiluba väravas ära ei võetaks.

Teekond Čiovolt Pagi saarele viib mööda rannikut. Variante sõitmiseks on ilmselt sama palju kui sõitjaid – meie ekipaaž (seiklesin koos kolleeg Raivo Rimmiga Kanal 2-st) valis minnes ülemise tee, mis viis läbi Jasenicest, ja tagasi tulime Turbo S E-Hybridiga mööda rannikuserva nii palju kui see võimalik oli ning proovisime ära kiirtee.

Dalmaatsia mägiteed on veidi kiuslikud – ehkki teeolud on valdavalt väga head, peab järskudes kurvides olema ettevaatlik. Kitsal teel sõidab enamus juhte pigem tee keskjoonel ning pimedas kurvis lauppõrke sooritamine on pigem reaalsus kui teoreetiline võimalus.

Teele jäävates külakestes on kiirusepiirangud 30-50 km/h, neid oleks mõistlik järgida, sest eales ei tea, millal teele astub pahaaimamatu memmeke või ilmub ei-tea-kust (enamasti ülevalt) lambakari. Väidetavalt on osas külades ka kiiruskaamerad, ning politseid võib teedel näha üsna tihedalt.

Kiirteed on tasulised ning seal on lubatud sõita kuni 130 km/h. Võtsime seda lubadust täie tõsidusega ja … nojah. Kui sul on istumise all 686-hobujõuline Turbo S E-Hybrid, tundub kiirus 130 km/h paigalseisuna. Kahju küll, ma ei saa sellel teemal pikemalt peatuda. Kasutage võimalust, naabrilt mõistust juurde laenata.

SOE VIHM, SOOJAD INIMESED, HEA TOIT

Mul on harjumuseks paar päeva enne reisile asumist sisestada sihtkoht ilmaäppi ning pakkida kohvrisse vastav varustus. Nõnda ei tulnud mulle üllatusena meid teisel päeval tabanud äikesevihm, vastupidi, nautisin rannal seistes merelt tormavate soolaste pritsmevoogude ja taevast alla kallava sooja duši segunemist – Eestis vaevalt nii vannisooja vihma tunda saab…

Meid Pagi saarel, hotell Boškinaci restoranis vastu võtnud horvaadid olid küll veidi murelikud, kuidas meil üldse ilmaga ei vedanud – olla ainuke vihmailm üle mitme nädala –  ning tõid hoolitsevalt kuuma teed ja sooje pleede.

Toit selles restoranis – nagu väisatud söögikohtades üldiselt – on suurepärane. Dalmaatsias leiab ehedaid maitseid, erinevalt Eestist kus kohati on europüüdlused muutnud kõik kogemused ühetaoliseks. Horvaadid (nagu ka rumeenlased, poolakad, ungarlased) ei pinguta üleliia unifitseeritud euroopastumise nimel.

Siiski tunnistavad nad, et turistide meeliskohtades on hinnad kõvasti tõusnud: tavalise päevaprae hind on 6-7 eurot, tass head Illy kohvi maksab 1.60 – 2.50 eurot. Nooblites hotellides kaob esimesena selle maa eripära, mistõttu tasuks rihtida kodumajutusi ja pisikesi perehotelle.

This slideshow requires JavaScript.

PÜSS PAUKUS MÄGEDES

Nagu heas lavastuses ikka – kui loo alguses ripub (Facebooki) seinal püss, peab see enne etenduse lõppu vähemalt ühe paugu tegema. Kasutasin viimase reisipäeva varahommikusi tunde selleks, et päikesega koos üksinda mägedesse tõusta. Brown Beach House butiikhotellist vaid sadakond meetrit edasi sai mööda kitsaid kõrvaltänavaid aina kõrgemale ronida.

Kirjeldamatult maaliline, ja aus olla, ka pisut võhmalevõttev teekond, millest taas kord nautisin iga sammu. Õitsvad metsikud alpikannid, päikesekuumuses lõhkilöönud granaatõunad, isuäratavad kiivid, ja lõputult kõrgelt alla avanevaid vaateid.

Ühesõnaga, “püss” kalpsas uhkes üksinduses mägedes ringi kuni kuskil kõrvalteel pidas kinni ürgvana Opel, roolis ürgvana taat, kes lahkesti pakkus küüti all-linna. Veenis senikaua, kuni jäin nõusse. Ma ausalt ei tea tänase päevani, mis ma mõtlesin, kui papi autosse istusin.

Mõtlematuse eest saanuksin kontole klassikalise ahistamisjuhtumi – muldvana prints oli tõenäoliselt ka pime, sest pidas mind 20-aastaseks liiga lühikeses kleidis preiliks, kes hädasti vajab kogenud kaaslast ning selle kinnituseks oma käe mulle põlvele pani.

Ma ei hakanud Facebookis #metoo hõikama vaid viskasin taadile ruttu viis eurot ja hüppasin autost välja. Pauk enesehinnangule oli kaugelt kõvem kui hooga jalgadele kukkumine. Ei istu Dalmaatsias kellegi autosse, daamid! Olgu või ruuduline prints valgel hobusel!

This slideshow requires JavaScript.

KOKKUVÕTTEKS

Dalmaatsiasse on Nordica otselennuga Spliti lihtne reisida. Hooajaväliselt tuleb otsida ühe põrkega variant, aga Split püsib sama koha peal, nõnda võib siia aastaringselt tulla. Mida ma soovitangi teha, sest sügis ja talv siinsel rannikul on omaette elamus.

Novembriski veel leegitseb Dalmaatsias värviline sügis ning nooblite kohvikute hinnad on kõrghooajaga võrreldes madalad, turistide hordid aga lennanud soojematesse kohtadesse. Daamid ja härrad saavad siin nautida tõeliselt eksklusiivset, egoistlikest naudingutest pakatavat puhkust.

Jah, muidugi soovitaksin ma võtta reisikaaslaseks übernoobli Panamera – sealjuures on Panamera Turbo S E-Hybridi tagaistmel võrreldes ST pereversiooniga oluliselt lahedamalt ruumi (puhas sportauto, eks ole!), nõnda et minge kasvõi neljakesi, kui iseloomud klapivad.

Lihtsalt sõidunaudingu, puhtakujulise sõidunaudingu nimel, mis lisaks kõigile muile boonustele jätab plekituks südametunnistuse. Kui te just kiirust ei kiusatu ületama…

This slideshow requires JavaScript.

Pildid: Porsche ja Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!