Pühapäev, 5. veebruar 2023
Möödunud nädalal saabus üsna ootamatult Accelerista toimetusse müstiline futuristliku kujundusega piklik pakk. Piisavalt ootamatult, et Ylle jõudis selle juba suurest uudishimust lahti kiskuda, enne kui selle mulle tutvumiseks edasi saatis. Lähemal uurimisel selgus, et tegu on kõrvaklappidega, kusjuures veel väga innovatiivsete kõrvaklappidega, mille testimise au endale sain. Täna on luubi all veel eelmisel kuul ilmunud uued juhtmevabad klapid nimega Nothing Ear (stick).

Alustuseks pisut taustainfot: Nothing on Londonis tegutsev ettevõte, mille eestvedajaks on Carl Pei, mees, kes 2013. aastal asutas laineid löönud firma OnePlus. Nüüd paistab, et iga aastaga suuremaks paisuvad infotulvad ja tehnoloogiline müra said talle tüütuks, mistõttu otsustas ta teha uue kompanii, mis toodaks võimalikult minimalistliku tööpõhimõttega masinaid – selliseid, kus pole midagi liigset. Neid ulmefilmiliku disainiga tooteid tuleb nüüd muudkui juurde ja firma tehniline ökosüsteem laieneb tasapisi.

Olen aastate jooksul muusikat kuulates ja ise laule luues käinud läbi terve hulga erinevaid klappe, alustades helistuudios askeldamiseks mõeldud Audio-Technica ja Sennheiseri overheadidest ning lõpetades täielikeks juustudeks kantud in-earidega Nokia plastikust jubinatest kuni Outdoor Techini.

Viimased 3 aastat on aga möödunud Apple AirPods Pro 1. seeria seltsis. Nii ei jää mul ka käesolevas arvustuses muud üle, kui pean neid kaht üsna sarnase hinnaklassi ja kasutuskogemusega vidinat võrdlema.

Ear (stick) hakkab kohe silma just oma ulmefilmiliku kujunduse poolest.
Alustame kujundusest – tulevik on kohal.

Nagu ennist mainitud, on Ear (stick) tõeliselt robotliku disainiga, mis hakkab kohe silma, kui tahad tänaval kõndides poosetada. Huulepulgale sarnanevasse läbipaistvasse silindrisse on pakitud kaks sama läbipaistva kerega klapikest, mille traadid, kiibid ja akud on hästi näha, meenutades ägedalt midagi filmidest “Terminaator” või “Ex Machina”.

Kui huulepulka keerad, läheb põlema tuluke ning saad magnetitega kinnitatud klapid välja võtta. Pea sama lahendus, nagu AirPodsidel või mõnel muul viimaste aastate juhtmevabal in-earil, aga lahedam.

Silindrikujulise karbi ühes otsas on pisike ja mugav magneti välimusega nupuke, mida all hoides saab klappe teiste seadmetega ühendada. Kuid kui anda see rumala esmakasutaja kätte nagu mina, võib alguses olla keeruline mõista, kas tegu on lihtsalt disainielemendi või tõepoolest nupuga.

Karp ise näeb laua peal äge välja, kuid selle kuju on taskus kaasaskandmiseks pisut ebamugav – lugesin foorumitest, kuidas mõned kasutajad heitsid nalja, et see võib pükstest välja pungitades jätta avalikus kohas pisut vale mulje… Õnneks on see mure Nothingu teise seeria klappidel Ear (1) parandatud.

Karp ise näeb laua peal äge välja, kuid selle kuju on taskus kaasaskandmiseks pisut ebamugav.
Plussid ja miinused

Kui rääkida kasutajakogemusest, on mõned detailid, mis jätavad soovida, kuid nende puhul annab silma kinni pigistada ja pikapeale harjuda.

Suurim miinus oli minu jaoks mürasummutuse puudumine, mille mugavustega olen AirPodse kasutades jõudnud ära harjuda: küllaltki palju välist heli tuleb sisse ja vaiksemas ruumis kuulevad ka ümbritsevad inimesed üsna hästi, mida oma klappidest kuulad. See nullib pisut mõtte, miks kõrvaklappe üldse kasutame.

Ometi on heli kvaliteet telefoniga rääkimisel palju parem kui Apple’i klappidel. Sina kuuled hästi helistajat ning tema sind, isegi tuulisel tänaval, kus sageli olen pidanud rääkides klapid ära võtma.

Kuna selle seeria Nothingutel on ära jäetud müra summutavad pehmest materjalist otsad, on klappide kuju ka kohati ebamugav. Pisema kõrvaga inimestel võib tekkida tunne, et klapi kobakas ots ei mahu piisavalt sügavale kõrva ning heli ei jõua nii hästi kohale kui võiks. Eriti kuna klapid on ülikerged, kõigest 4,4 grammi, jääb mulje, et need pole piisavalt kindlalt paigas ja lendavad järgmise äkilisema liigutusega välja.

Helikvaliteet ise on võrdlemisi okei, ometi tundsin mõne testimiseks kasutatud lauluga, et kõrgeid sagedusi on ebameeldivalt palju ja bassi jälle pisut vähe. Seda parandas natuke võimalus klappide jaoks loodud telefonirakenduses neid equalizeriga timmida.

Saad oma raha eest täpselt, mis vaja

Ometi kui vaadata hinda, on teatavad tehnilised vajakajäämised täiesti väljavabandatavad. AirPods Pro 1. seeria klapid maksavad kuhugi 200€ kanti, seevastu Air (stick) on ligi 100€ võrra odavam ja rahuldab sisuliselt kõik samalaadsed vajadused.

Viimase võrdlusena tooksin välja veel kolm plussi. Nimelt edestab Air (stick) oma 29 tundi kestva kuulamisajaga pika puuga mu praeguseid klappe, mis kestavad laadimata naeruväärsed 5 tundi. Lisaks saad nende ülilihtsa disainiga rakenduses vajutada nupule ning su klapid teevad häält, et leiaksid need toast üles. Asi, mida oma AirPodse kuhugi diivanipadja alla või koti sisse kaotades alati igatsen.

Kolmandaks see, et võid lisaks tavapärasele funktsioonile, kus vajutad teatud arvu kordi klapile ja laul läheb pausile, kerib edasi või tagasi, ka pikemalt sõrme peal hoides volüümi tugevust muuta. See on minu jaoks täiesti iseenesestmõistetav asi, mis oleks pidanud alati wirelessidel olema, aga enamasti pole.

Kui küsida, kas kavatsen oma vanad klapid nüüd välja vahetada, siis vastaksin viimaks siiski eitavalt, enne kui ma pole proovinud Nothingu uuema põlvkonna mürasummutusega mudelit. Kui oled juba kord sisenenud Apple’i seadmete süsteemi ja kõik üksteisega ilusasti ühildub, on keeruline sealt uuesti välja tulla ja ümber harjuda.

Neile, kes aga ei taha arutult raha kõige suurematele turuliidritele loopida ning otsivad uusi ja üsna odavaid klappe vabal ajal kasutamiseks, soovitan Ear (stick)’i väga.

This slideshow requires JavaScript.

blank

Eik Erik Sikk (alias EiK) on eesti luuletaja, muusik, lavastaja ja montaažirežissöör. Viimase 8 aasta jooksul on ta avaldanud 6 plaati, neli neist koostöös plaadifirmaga TIKS rekords. Ta on teinud koostööd erinevate kodumaiste autoritega nagu Jarek Kasar, Sander Mölder, Maris Pihlap ja Stig Rästa. Acceleristas on Eik senini töötanud peamiselt just monteerijana, luues klippe koos klientidega nagu TalTech, Transpordiamet ning Toyota. 2022. aastal ilmub ERR-i "Eesti lugude" sarjas tema lavastatud ning monteeritud dokumentaalfilm, mille tiimi kuulus muuhulgas mitu Accelerista ajakirjanikku. Autorina keskendub Eik kultuuri-, keskkonna- ja teadusteemadele.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.