blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Suvelugemist! “Kuningas asfaldi all: kuidas arheoloogid leidsid Richard III”9 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Pole midagi mõnusamat kui võtta suvepäeval kätte hea raamat ja käia siitilmast täiesti legaalselt korraks ära. Anname Acceleristas aeg-ajalt ikka mõne konkreetse raamatusoovituse.

Sellesuvisel lugemislaual võiks olla Mike Pitts’i kirjutatud “Kuningas asfaldi all: kuidas arheoloogid leidsid Richard III”. Allpool ka eksklusiivne katkend, mille Accelerista lugejate jaoks valis spetsiaalselt raamatu tõlkija Triin Olvet.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, siis leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi.

Kas see võib olla viimane Plantageneti kuningas Inglismaal, Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuningas ikka oli nii halb inimene või on tema maine Tudorite laimukampaania tulemus?

Milline ta välja nägi – kas tema portreed võivad olla ilustatud? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Rooside sõja lõpetanud Bosworthi lahingus Leicesteri külje all, siis kuidas kuningas ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse.

Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid tihedalt arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad.

See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid „meie sajandi Tutanhamoniks” nimetatud Richard III teemalisi uudiseid miljonid inimesed. Seetõttu põikab autor ka meedia, teadlaste ja huviliste omavaheliste suhete keerukatesse telgitagustesse: küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu täpselt tuleks need matta, jõudis viimaks välja Briti parlamenti ja kohtusse.

Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge’is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud ka Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja „British Archaeology” ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui rahvusvahelistele väljaannetele.

Kuues raamat sarjast “Elav teadus”.

LOE EKSKLUSIIVSELT KATKENDIT RAAMATUST

„Richard III“, 3. vaatus, 4. stseen.

Mehed kogunevad määrama kroonimise päeva. nad püüavad ära arvata, mida mõtleb Richard. “Sina oled hertsogile kõige lähem,” ütleb Ely piiskop Buckinghami hertsogile, kuid hertsog protesteerib:

„Näo järgi tunneme küll teineteist, kuid südant ta ei tunne rohkem mul kui mina teil või temal, teie – minul,“ ütleb ta. „Lord Hastings, teid seob sõprus lähemalt.“ Hastings on meelitatud. Nad ei ole arutanud kuupäeva, lausub ta, kuid ta annab hea meelega teada, mida iganes nad otsustavad.

Saabub Richard ja jutuajamise käigus, mis on võetud otse Sir Thomas More’i teosest „History of King Richard III“ (mis on kirjutatud umbes 30 aastat pärast kuninga surma), palub piiskopil saata talle maasikaid oma Holborni aiast – lühikese jalutuskäigu kaugusel roosiaiast, kus Shakespeare kujutas oma näidendis „Kuningas Henry Kuues“ Richardi isa algatamas sõda, mis kulmineerus Bosworthis.

„Näis hiilgus täna lõbus, ülilahke,“ lausub Hastings, kui Richard on läinud. „Ei ole kristlast, kes saaks temast vähem kas armastust või viha varjata: kes näeb ta nägu, teab ta südantki.“
Äkitselt tuleb Richard tagasi. ta on vihane. ta sirutab välja kärbunud käsivarre: minu vaenlased on mu ära nõidunud! „Pea maha tal!“ röögatab ta, süüdistades Hastingsit, ja meeleheitel mees viiakse otsejoones tapalavale.

See vaatemänguline näoilme valetõlgendus paljastab Hastingsi rumaluse ja Richardi reetlikkuse, ent kannab ka laiemat sõnumit. Anname sageli hinnanguid väljanägemise põhjal, langetades võõraste inimeste kohta silmapilkseid, isegi alateadlikke otsuseid.

On nad usaldusväärsed, seltsivad, liiderlikud, omasooiharad, vägivaldsed, domineerivad või agressiivsed? Psühholoogiline uuring väidab, et paneme sellistes hinnangutes sagedamini täppi kui eksime. Siiski ei pane me täppi nii sageli, et võiksime kindlalt toetuda esmamuljele.
näod ühtaegu nii petavad kui informeerivad.

See on osa nende igavesest võlust. enamiku ajast uurivad arheoloogid anonüümseid inimesi minevikust – nägudeta inimesi. Kui Jo Appleby kaevas välja luustiku nr 1, nägi osa temast meest, inimest nime ja identiteediga, inimest omaenese näoga.

Ent teine, ehk suuremgi osa temast nägi luustikku – nagu paljude teiste säilmete puhul, millega ta oli töötanud ja milles ta tajus kunagisi elus inimesi, praeguseid maised jäänused, mis rääkisid talle elu ja surma tahkudest umbkaudu surma ajal, kuid ei reetnud ainulaadseid isiklikke detaile. Luustikul puudus nägu.

Kuidas oleks, kui suudaksime näo usutavalt rekonstrueerida? Sellel oleks ka ajalooline väärtus. Kriitikud on kahelnud paljude Richard III portreede sarnasuses, seega – võiks öelda, et väljanägemise järgi otsustades – ei aita luustiku nr 1 välimuse võrdlemine maalidega meil
tuvastada tema identiteeti.

Kui ta ongi tegelikult Richard (ja selleks ju lootust on), siis saame anda hinnangu portreedele ja see on ajalooliste isikute kujutamise puhul selgelt harukordne võimalus.

Kes meist aga jääks peatuma ajaloolise väärtuse juures? Ehk tuleme paremini toime kui Hastings – ning vahest ka Shakespeare ja sugupõlvede kaupa peaosatäitjaid – ja saame tundma ka tema südant?
Inimese kolju on sama ainulaadne nagu inimese nägu, väidab Caroline Wilkinson.

Siiski oleme programmeeritud lugema üksnes nägusid ja kui soovime inimest ära tunda tema pealuu põhjal – mida ilmselgelt on läinud tarvis kohtumeditsiinis alates mõrvajuhtumitest kuni sõjakuritegude ja looduskatastroofideni –, on vaja luude peale üles ehitada nägu.

Selle töö põhimõtted määrasid 19. sajandi lõpus kindlaks Saksa teadlased: pärast pehmete kudede paksuse laboratoorset mõõtmist pea kindlaksmääratud punktides võis keskmisi statistilisi näitajaid rakendada paljastel koljudel ja savist modelleerida koed. Sel moel saadi Johann Sebastian Bachi, Dante, Schilleri ja Raffaeli arvatavad näod – ja ka anonüümse muinasaegse naise nägu.

Idee sai populaarseks, kuid kaotas peatselt tõsiseltvõetavuse, sest eri kunstnikud said ühe ja sama koljuga töötades tulemuseks täiesti erinevad näod. See kajastas tehnika tollast uudsust, kuid ka näo täieliku rekonstruktsiooni taga seisvat teaduse ja kunstimeisterlikkuse lahutamatut kooslust.

Uuringud jätkusid sellegipoolest ning kraniofatsiaalne identifitseerimine on praeguseks ennast tõestanud ja rahvusvaheliselt kanda kinnitanud töömeetod.

Kaks väljapaistvat tehnikat on Vene meetod, mille puhul lihased modelleeritakse kolju järgi, ning Ameerika meetod, mille puhul on ainsaks juhiseks pehmete kudede paksus. Manchesteri meetodiks nimetatavale tehnikale pani aluse sealses ülikoolis töötanud meditsiinikunstnik Richard Neave.

See kombineerib kaht eelmist tehnikat: koljule kinnitatakse pehmete kudede paksuse järgi lõigatud pikkusega pulgad ning seejärel ehitatakse lihastest ja teistest pehmetest osadest koosnev nägu kihikaupa üles. See on detailirohke protsess, milles digitaalne tehnoloogia on teinud revolutsiooni nii näojoonte täpsemas tundmises (eriti olulist rolli mängis selles elavate inimeste piltdiagnostika) kui ka nägude loomises.

Wilkinson alustas oma karjääri Manchesteris Neave’i meeskonnas ning tema silmatorkavalt lühikesed blondid juuksed ja tugev lõuajoon jäid paljudele meelde tänu naise etteastetele arheoloogiaalastes telesarjades, näiteks sarjas Meet the ancestors.

Nüüd on ta auhinnatud antropoloog ja kunstnik ning Liverpooli John Mooresi ülikooli näolabori direktor; 2012. aastal oli ta Dundee ülikoolis kraniofatsiaalse identiftseerimise professor. Luustiku nr 1 kolju poleks saanud olla paremates kätes.

Wilkinson töötas koos Dundee kolleegi Chris Rynniga Leicesterist saadud kõrgresolutsiooniga fotode ja kompuutertomograafia skaneeringu andmetega.

Kuna ülikool lootis luustiku identiteedis (või selle puudumises) selgust saada uue aasta alguses, vaid neli-viis kuud pärast luude leidmist, pidi ta esimeste piltdiagnostika skaneeringutega alustama silmapilk, nii et tema arvutiekraanil tiirleval koljul olid näha kummalised digitaalse mustuse täpid; ta pidi ekraanil korrektselt kokku panema kolju eri osad ja asendama kadunud esihamba. Hiljem sai ta puuduvate detailide kohta kinnitust mikro-kompuutertomograafia skaneeringutest.

Tema esialgne analüüs oli Jo jaoks hea uudis: laia suulae, kandilise lõualuu ja esiletungiva lõuaga kolju kuulus kahtlemata mehele, kuigi selles leidus ka õrnemaid elemente, näiteks naiselikum laup.

Kasutades suurt pehmete kudede paksuse, lihaste ja näojoonte andmebaasi, töötas ta luudega, lisas koljule silmamunad ja digitaalsed pulgad ning hakkas kiht kihilt üles ehitama ihu, kasutades selleks haptilist tööriista – mehhanismi, mis kandis tema parema käsivarre ja käe liigutused üle ekraanile ning võimaldas tal asetada paigale digitaalseid savitükke ja modelleerida neid vastavalt koljule, töötades kogenud anatoomiakunstnikuna aeglaselt ja täpselt, nagu 21. sajandi George Stubbs, ainult et inimportreedega.

Iga osa loomine põhines teaduslikel tähelepanekutel. Ta võttis aluseks nüüdisaegse valge 30–40-aastase euroopa mehe keskmised näitajad, valides vahemiku kõhnemapoolse otsa, et see vastaks füüsisele, mis oli tõenäoliselt 1490. aastatel kohasem kui 1980. aastatel.

Ta asetas keskmises suuruses silmamunad silmakoobastesse, tuletas silmade kuju, lauba ja silmakoopa ülaserva põhjal kulmude kuju – luustiku nr 1 kulmud olid madalad ja sirged – ning vormis anatoomiliste üksikasjade põhjal suu. Kui ta sammhaaval kolju kallal töötas, ilmus nähtavale nahata, lihaseline nägu, millele sai ehitada virtuaalse naha. Samamoodi oleks ta valmistanud savist pead.

Luustikul nr 1 oli pisut allapoole pööratud nurkadega suu ja esileküündiv lõug. huuled olid üsna kitsad, alumine veidi tugevam kui ülemine, lai ülahuulevagu tõusis ninani. Piltdiagnostika on eriti hästi arenenud ninade osas, mis oli kunagi selle valdkonna nõrk koht: „Ninad on praegu meie tugevaim külg,“ ütles Wilkinson. Luustiku nr 1 ninal – nagu ütlesid luustruktuuri peened detailid – oli suhteliselt terav ots, sirge alaosa ja kerge kühm.

Kõrvu on siiski endiselt raske teha. Kõik, mida võib luustiku nr 1 kõrvade kohta öelda, on see, et need olid üsna suured ja mõistagi olid neil kõrvanibud. Seejärel lisas Wilkinson kujutiste andmebaasi abil kaela (kohandatud jämedusega, mille määrasid kindlaks kolju mõõtmed) ja õlad, millest parem asus pisut kõrgemal, et sobida ülejäänud luustikuga.

Pea nägi välja nagu Richard III. Vähemalt paistis see kummastavalt sarnane portreedele, mida wilkinson mäletas end olevat lapseeas näinud, kuid alles nüüd vaatas ta neid nagu kord ja kohus. Sel hetkel ei teadnud keegi, kuidas edeneb DNA analüüs, ja tal polnud vähimatki aimu, kas luustiku nr 1 identiteet saab kinnituse.

Pisut segaduses ja, nagu ta mulle ütles, teades, et peab oma tulemusi põhjendama kriitiliselt meelestatud publiku ees, kontrollis ta oma protseduurid kaks korda üle. Ta oli rõõmus, et tema ehitatud nägu oli kolju analüüsimise „teaduslikult ja anatoomiliselt täpne“ tulemus.

Mike Pitts
Kuningas asfaldi all: kuidas arheoloogid leidsid Richard III
282 lk
Tõlkinud Triin Olvet
Raamatut saad osta siit
Kirjastuse Argo FB lehele saab siit

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com