Luuletaja ja muusik EiK paneb iganädalaselt kokku umbes 30-minutilise sõidumuusika listi, mida autos olles, rattaga pedaalides, pargis jalutades või ka kodus toimetades kuulata. Iga loo juures on lühike kirjeldus, miks just see pala kuulajat kõnetada võiks. Ava Spotify, vajuta “mängi” nuppu ja naudi!

Minu jaoks on auto puhul olulised ainult kaks asja: et see sõidaks turvaliselt ühest punktist teise ning et seal oleks helisüsteem, kust muusikat mängida.

Ehkki nii mõnigi eelistab kõlaritest tulevale taustamürale vaikust, et liiklusele keskenduda, paistab et moodsa inimese argipäeva lahutamatu osa on meeleolu loomiseks mängiv muusika.

Olgu see siis pikal sõidul käima pandud esitusloend (eelneva võitlusega AUX-juhtme pärast, et omi lempareid mängida saaks), tüütu tümakas taksos hilistel õhtutundidel või rutiin kuulata järele mõnd raadiosaadet.

Rääkimata sellest, et heli isoleerivad kõrvaklapid on saanud standardiks, millega pea iga teine jalakäija ennast ümbritsevast lärmist omaenda isikustatud lärmiga eraldada saab.

Kui Tallinna linnaliikluses on tihtipeale müratase ohtlikult üle 50 detsibelli, tipphetkedel suisa 70-75 detsibelli kandis, tundub lihtsaim lahendus tõmmata kõrvad vaakumisse ning lülitada oma muusika peale, autodest üle karjuma.

Autod ei köida, aga automuusikat on vaja

Kuigi ma tunnistan, et autod mind lihtsalt asjana iseeneses ei köida, on muusikuna mulle ülitähtis, et saaksin alati enne uue pala avaldamist teha sellega nö “autotesti” – kui stuudios lihvitud kõlaga laul sõidukis valesti kostab, peab selle veel korra üle käima.

Seda ei tohi juhtuda, et inimene kuuleb koju sõites raadiost sinu loomingut ja ei saa kätte seda helikvaliteeti, mida algselt plaanisid edasi anda. Milleks siis kogu stuudiotöö, kus iga heli peensusteni paremaks timmida!?

Pool tundi head muusikat meilt, edasi pusid ise!

Niisiis oleme liiklejatena suures plaanis ümbritsetud inimestest, kes peidavad end oma individuaalse helimulli sisse. Auto kõrvalistmel olles pean ma ülimalt oluliseks, et see mull oleks täidetud vaid parimaga.

Statistika põhjal viibib autokasutaja päevas keskmiselt 30 minutit oma neljarattalises Plekk-Liisus. Ka rattaga pedaalides on linnas vahemaad paarikümneminutilised. Nõmmelt Balti jaama rongis 15 minutit, lisaks ooteaeg – taas paarkümmend minutit. Pooletunnine muusikalist peaks selle aja kenasti täita aitama.

Siit alates teen iga nädal ühe esitlusloendi, mis võimalusel omasse muusikamulli siseneda aitab. Et hõlpsamal moel helipilti siseneda, on iga loo juures ka lühike selgitus, miks üks või teine pala valitud seekord sai.

Sõidumuusika – aga mitte ainult. Nädal 40

 

Pino D’Angiò “Ma quale idea”

Kõndisin möödunud nädalal selle itaalia 80ndate diskohiti saatel lõpuks maha ilmselt hea mitukümmend kilomeetrit.

Vajutasin selle oma ülepäevase jalutuskäigu alguses klappidest mängima ning lõpuks jätsingi terveks retkeks taustale kordama.

Niimoodi mitu korda järjest. Täiesti sõltuvusttekitav. Kusjuures soovitan soojalt sama autori kohta veel uurida, D’Angiòt peetakse muuhulgas trance-muusika eelkäijaks ning üheks esimestest “räpparitest” Euroopas. Veel sel aastal tehti temaga pikk intervjuu, kus mees särab oma keeleliste teadmiste ja huumoriga.

Oscar Jerome “Feet Down South”

Oscar Jerome on UK kaasaegse jazz-muusika next big thing. See peegeldub imeliselt ka tema 23. septembril ilmunud järjekorras kolmandal albumil “The Spoon”, mis kubiseb sädelevatest kitarrikäikudest ja tummistest rütmidest. Imehea küte, mille sisse end kaotada.

Dina Ögon “Undantag”

Kui tahad kujutleda, et on suvi kusagil seitsmekümnendate keskpaigas ning sa liugled tasapisi mööda Rootsi rannikut, siis soovitan panna kõrv peale sellele möödunud aastal ilmunud albumile laulja Anna Ahnlundi ja produtsent Daniel Ögreni duo esituses.

See pole mingi uudis, et retro-hõngulisus, slacking ja psühhedeelia on taas teemas rohkem kui kunagi varem, vinüül on jälle müüduim füüsiline helikandja ning see on lahe. Naudime seda aega!

maria kallastu “ONLY”

Kui heidame pilgu eesti muusikasse viimastel nädalatel, võib leida sellise värske ja mõnusalt krõbedaks küpsetatud teose, nagu “ONLY”.

maria kallastu käekiri muutub iga looga aina selgemaks ning ilmselt ei lähe kaua, kuni see hea popmuusika juba kõigis raadiotes kostab.

Just need ootamatud ja omapärased lükked loo produktsioonis ja mixis on põhjus, miks selle juurde pärast avaldamist mitu korda tagasi olen tulnud. Täiesti teistmoodi.

The Cleaners From Venus “Please Don’t Step on My Rainbow”

Pisut ragisevat kassetimuusikat ühelt briti underground-muusika kõige ekstsentrilisemalt kujult Martin Newellilt. Täpselt nii kvaliteetne, nagu omal käel kopeeritud ja levitatud kassetid 80ndatest said olla, aga selles on hiiglama palju hinge.

Júníus Meyvant “Lay Your Head”

Mõnna maantee-muusika. Piirdepuud tuhisevad hämaras tasakesi mööda ja see mängib taustaks.

Calvin Harris, 21 Savage “New Money”

Kuulates Calvin Harrise viimast plaati võib loota, et popmuusika on tasapisi lõpetamas pisut läilat EDM-i ja trapi ajajärku ning liigub tagasi oma juurte juurde.

Paar aastat tagasi poleks ma osanud arvatagi, et lisan selle esitaja kuhugi nädala lemmikute nimekirja, aga see kõiksugu staare ja popi-tähti disko-mõjutustega taustadel ühendav kogumik-album “Funk Wav Bounces Vol. 2” on tõsiselt kõva. Hea astumisega.

Nu Genea “Tienaté”

Aeg on siseneda ühte rahvast täis baari kusagil Vahemere ääres. Kahe Napoli DJ ühisprojekt Nu Genea ühendab endas nende kodulinnast sajandite jooksul eri rahvastega koos läbi käinud muusikatraditsioonid ning seob need funki, disko, dubi ja kõiksugu muude gruuvikate tantsumuusika stiilide kaudu ühte. Loodetavasti puhuvad need rütmid pisut sügisega mõtetesse kogunenud tolmu minema.

Kuula siis kui aega on – autos, trammis, sadulas. Pea silmas reeglit, et sa jätaksid nii palju ruumi ümbritsevale et märkaksid operatiivsõidukit või seljatagant kiirustavat tõuksijat.

Kuula nii mitu korda kui tahad, kasvõi nädal aega järjepanu hommikust õhtuni, järgmise nädala uue valikuni, ja kui mõni esineja sind kõnetab, otsi tema loomingut juurde! Mõnulemist!

Kaanepildi autor Martin Kosseson

Jaga

Eik Erik Sikk (alias EiK) on eesti luuletaja, muusik, lavastaja ja montaažirežissöör. Viimase 8 aasta jooksul on ta avaldanud 6 plaati, neli neist koostöös plaadifirmaga TIKS rekords. Ta on teinud koostööd erinevate kodumaiste autoritega nagu Jarek Kasar, Sander Mölder, Maris Pihlap ja Stig Rästa. Acceleristas on Eik senini töötanud peamiselt just monteerijana, luues klippe koos klientidega nagu TalTech, Transpordiamet ning Toyota. 2022. aastal ilmub ERR-i "Eesti lugude" sarjas tema lavastatud ning monteeritud dokumentaalfilm, mille tiimi kuulus muuhulgas mitu Accelerista ajakirjanikku. Autorina keskendub Eik kultuuri-, keskkonna- ja teadusteemadele.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.