Esmaspäev, 4. märts 2024
Möödunud neljapäeval linastus Tallinnas kinos Artis režissöör Remek Meele ning produtsent Riho Västriku dokumentaal “Suur soo”. Esmakordselt Matsalu loodusfilmide festivalil ekraanile jõudnud teose puhul on tegemist kuus aastat valminud jäädvustusega Emajõe-Suursoo loodusest ning Vellost, kes 30 aastat tagasi selle paiga kaugeimasse otsa elama asus.

Loodusfilm, mille sisu mõtestatakse läbi metsa või raba keskel askeldava inimese, ei ole kahtlemata uus nähtus. Viimastest aastatest võib näiteks tuua Jaan Tootseni “Olemise ilu” või Ants Tammiku filmi “Maran”: olulisi loodusemehi, keda jäädvustada, on siin riigis terve hulk. “Suure soo” teeb aga eriliseks just seik, et portreelugu jutustatakse peaaegu sõnatult, keskendudes süvitsi maastikukaitsealal püütud kaadritele sealsest elustikust ning seades inimese tahaplaanile – muutes ta pisikeseks osaks ürgse eluringi keskel.

Peategelane Vello eelistab niigi, et teda eriti ei filmita, mistõttu näeme vaid põgusaid detaile igapäevast, mis keerleb ümber mesinduse ja jahipidamise. Nii on tegu täiesti teistmoodi, omaette post-antropoloogilise pildiga Eesti loodusest, mis võib vaatajat tugevasti liigutada, ent vaid siis, kui julgeme harjumuspärasest inimese-kesksest portreeloost lahti lasta.

Kaader filmist. Allikas: Vesilind

See film on oma mõttelaadi ja jälgiva stiili poolest tulnud välja kõige soodsamal ajal, et kodumaisele publikule hinge minna. Eesti elanikkond koondub suuremate linnade ümber ning võimalus hajutatud asustusele on saamas luksuseks, kui sulguvad poed ja postkontorid.

Ehkki ühed tulisemad teemad on just rohepööre, elurikkuse säilitamine ja jätkusuutlikkus meie olemises, andume üha enam mugavustele ja lõputust majanduslikust kasvust lähtuvale maailmapildile. Nõustutakse, et keskkonnateemad on olulised, senikaua kuni peab ise olukorra muutmiseks midagi ette võtma.

“Suur soo” ei võta vaevaks nendele niigi päevakajalistele valupunktidele näpuga näidata ega targutada, vaid lihtsalt demonstreerib üht võimalikku viisi eksisteerimiseks: inimest, kes elab kaugel soosaarel mitte ümbritsetuna loodusest, vaid selle osana. See on oluline jäädvustus endisest maailmast, mis praegustes tuultes üsna pea võib hääbuda.

Kaader Filmist. Allikas: Vesilind

Nagu filmi režissöör Tallinna esilinastusel tõdes, ei jaksaks keegi ilmselt vaadata kümnetunnist loodusfilmi, ent ka säärane 52 minutit kestev galerii kaadreid soosaarelt on konserv, mis mugavas kinosaalis jälgides torkab valusalt südamesse, näidates kogu seda ilu meie tagahoovis, millest iga päevaga sammu võrra kaugemale libiseme.

Siit ka suur soovitus: minge vaadake “Suur soo” suurel ekraanil ära, et päriselt nende maailma äärelt nopitud piltide sisse pääseda. See on järjekordne meeldetuletus linnastunud inimesele, meenutamaks, milline tohutu rikkus laiub vaid loetud kilomeetrite kaugusel, ja et meil siin Euroopa ääre peal on seda tegelikult veel pisut alles. Kui seda tähele ei pane, võivad need kaadrid olla peagi aga vaid meenutused.

Fotod: Vesilind

blank

Eik Erik Sikk (alias EiK) on eesti luuletaja, muusik, lavastaja ja montaažirežissöör. Viimase 8 aasta jooksul on ta avaldanud 6 plaati, neli neist koostöös plaadifirmaga TIKS rekords. Ta on teinud koostööd erinevate kodumaiste autoritega nagu Jarek Kasar, Sander Mölder, Maris Pihlap ja Stig Rästa. Acceleristas on Eik senini töötanud peamiselt just monteerijana, luues klippe koos klientidega nagu TalTech, Transpordiamet ning Toyota. 2022. aastal ilmub ERR-i "Eesti lugude" sarjas tema lavastatud ning monteeritud dokumentaalfilm, mille tiimi kuulus muuhulgas mitu Accelerista ajakirjanikku. Autorina keskendub Eik kultuuri-, keskkonna- ja teadusteemadele.

KOMMENTEERI SIIN