Kogunesime Accelerista toimetuserahvaga aastast kokkuvõtteid tegema Arukülla, VildiVilla mahe- ja käsitöökohvikusse. Otsustasime sealsamas üle kontrollida koosseisu käelised oskused – hea tehnikaajakirjaniku tunnuseks on loov mõtlemine ja nobedad näpud. Valmistasime igaüks endale laheda helkuri, mille tegemise nippe ka lugejatega jagame.
Muidugi võib helkuri osta toidupoest või käsitöölaadalt. Nii palju kui on ideid, on ka helkureid: pehmeid loomakesi, plastikust lumehelbeid, keerduvaid ribasid… Arvata, et meist igaühel on aegade jooksul peotäis erinevaid helkureid sahtlipõhja kogunenud. Miskipärast kipume nende kandmise unustama…
Accelerista toimetuses ei leidu kedagi, kes helkurit alavääristaks või jätaks selle pimedas välja minnes riietele kinnitamata. Tõsi, üks ja sama reflektor tüütab pikapeale ära, ja tahaks midagi uut… Ja mõnikord läheb meelest sinise mantli küljest punase kuue külge helkur ümber tõsta.
* Kinnita üks helkur näiteks oma võtmekimbu külge. Nii ei unune ta kunagi maha;
* Autojuhil peab kabiinis olema helkurvest. Kasuta seda ka jalakäijana;
* Kinnita oma igapäevarõivastele helkurribad;
* Mantli varruka või püksisääre ümber saab kinnitada painduva helkurriba;
* Kasuta innovaatilist helkurspreid;
* Koo või heegelda moodne müts, kasutades helkurlõnga;
* Õmble riietele helkurkangast lustakad aplikatsioonid.
Ka on pisikese vidina kinnitamisega tihtipeale häda: valdavalt on tegu haagiskinnitusega, kus õrn haaknõel korduval kasutamisel väändub või lihtsalt ära kaob. Variant on helkur kinnitada nn. krõpsuga – see eeldaks siis riietusesemel vaste olemasolu või näiteks karabiinkinnisega nagu meie oma loos tegime.
MOODNE NARMASTEGA HELKUR EHIB IGAÜHT
Meie käsitööringis valmisid seekord elegantsed pärlirea külge kinnitatud helkurnarmad, mida saab tillukese karabiinkinnisega naksata käekoti külge või mantli nööpauku, mõni julgem võib riputada kõrva või kasutada helkurit sabatutina. Ja pole vahet, kas oled naine või mees – tänapäeval võib originaalset käsitööehet kanda ju igaüks. Seda enam, et tegu on – liialdamata – kõige odavama elukindlustusega!
Meie juhendaja Eneli tõstab kõigepealt lauale rea kivimeid ja palub ära arvata, milline neist on angeliit. Selgub, et see on helesinine. Eneli laseb kivi ringi käima ning räägib juurde loo: “Meist igaüks on igapäevaselt jalakäija, isegi autoajakirjanik. Üks muinaslugu räägib, et igaühel meist on oma kaitseinglid – isegi kivi on saanud ingli järgi nime.
Kui see nii on, siis peaks autojuht alati mõtlema, et ta ei tohi sõita kiiremini, kui jaksab lennata tema kaitseingel. Jalakäijana aga peaksime oma inglite tööd lihtsamaks tegema ning alati kandma helkurit. Inglikivi taskus pole kindlasti nii suure “kaitsevõimega” kui seda on helkur.”
KUIDAS TEHA TUTTIDEST JA PÄRLITEST HELKUR?
Elegantse tuttpeegeldaja valmistamiseks läheb vaja: tillukest karabiini, nööpnõelu, helkurkangast, pärle või keraamilisi kivikesi, millest auk läbi puuritud, niklivaba traati, tiivakujulist vahelüli, liimi, kääre, tange ja näpitsaid. Ja muidugi kotkasilma ning tundlikke sõrmi, et kogu sellest pisikesest kraamist helkur kokku laduda.
Eeltööna tuleks lõigata helkurkangast sobiva laiusega ribad ja need narmastada. Ühe helkuri jaoks kulub üks pikem narmariba ja üks lühem, need rullitakse lahtilõikamata osast peenelt kokku; ikka nii, et lühike osa kõigepealt näpu vahel rulliks ja selle ümber suurem, mille kinnine osa on enne liimiga üle tehtud. Nüüd jäävad narmad kuivama ja saab asuda valmistama pärlikeed.
Kõige keerulisem osa on traadist aasade keeramine. Neid on vaja mitmel korral: selleks, et oleks koht, mille külge kinnitada karabiin ning ühendada pärlid ja vahelülid, et helkur ei jääks jäik. Esialgu tulevad need konksud päris kohmakalt välja.
Narmaste “pesasse” poetamiseks tuleb ajada läbi jala (sarnane sakiliste servadega alus nagu klaasist jõuluehetel) metallpeaga nööpnõel. Pea on selleks, et kinnitus “jala” august läbi ei lipsaks ja helkur laiali ei laguneks.
Järgmiseks tuleb nööpnõel lõigata näpitstangidega lühemaks, seejärel, kasutades peene otsaga tange, keerata allesjäänud osast valmis korralik konks. Ärge hakake nutma, kui selle töö õnnestumiseks tuleb katki lõikuda tosin või rohkem nööpnõela. Eesmärk on saavutada korralik kinnituskonks karabiini jaoks.
HEA TEADA, KELLEGA VÕIB LUURELE MINNA
Accelerista toimetus on aasta ja paari kuuga paisunud päris tummiseks. Mis peamine, meil on üheskoos tõeliselt mõnus olla, sest me teeme Eesti vaieldamatult kõige värvikamat tehnikaportaali kire ja kiindumuse, mitte rikkaks saamise pärast. On üsna erakordne, et portaal, mida juhivad naised ning gurmeesisuga täidavad mehed, funktsioneerib suuremate intriigideta.
Põhjus on lihtne – tuleneb see siis tehnika- ja autoajakirjanike veregrupist üldisemalt või ongi kokku sattunud mõttekaaslased – me oleme otsekohesed. Kui on vaja kiita, kiidame! Kui on vaja parandada, parandame! Ja õppida ning teadmisi täiendada on kogu aeg vaja!
Helkuri meisterdamise tööringis sai ruttu selgeks, kellega saab luurele minna, kellega… võib-olla mitte nii kohemaid. Kõige kiiremini – ja sealjuures vigadeta – sai oma helkuri valmis Argo. Ta ütles enda õigustuseks: “Mul oli koolis tööõpetus alati viis.” Tõsi on, et Argo on maksimalist. Ta ei luba endale eksimusi.
Üsna pea demonstreerisid oma suurepärast tulemust Toomas (Vabamäe) ja Gerli ning kohe seejärel Lena, Siim ja Marika. Andres ja Ulna lähenesid loomingulisemalt ning valisid tükk aega kõige sobivamaid pärle ja mõõtsid narmaste pikkust. Ulna puhul on “üheksa korda mõõda, üks kord lõika” igati õigustatud, vaadake allpool eraldi galeriid tema jõuluehetest (mida muuseas saab ka helkurkangaga kaunistada!).
Eneli pidi järele aitama Tui Tuult ja Erikut ning otsast lõpuni valmis tegema helkuri Maarja ja Ylle jaoks. Kui Tui saab end välja vabandada kõige pisem olemisega, Erikul olid prillid koju jäänud ning Maarja tegeles lapsega, siis Ylle… tüdines lihtsalt ära oma kõveratest konksudest, katkimurdunud nööpnõeltest ja läks salaja tomatisuppi lürpima.
Helkuriga, mille Eneli õhtu jooksul nii… möödaminnes Maarjale kokku näpitses, juhtus aga nii, et selle sai hoopiski Toomas. Sest tema, tõelise härrasmehena kinkis kauni kummarduse saatel oma kätetöö Accelerista tegevtoimetajale.
Emotsioon on allpool piltidelt ka hästi näha. “Mul on jackpot, mul on Vabamäe tehtud helkur! Ma ei pese nüüd vist enam mitte kunagi ei oma käsi, mantlit, last ega põrandat…” tõdes Maarja muigvelsui.
IMELINE KÄSITÖÖMEISTRITE MAA
Millega täidavad oma vabu tunde autoajakirjanikud? Vähemalt üks Accelerista toimetaja – Ulna – teeb igal vabal momendil ehteid! Jõuluehteid! “Muumimamma jõulud” – teate millised need on? Hah, imeilusad! Vaadake allpool galeriid ja imestage end oimetult põrandale!
Ja kui oimed tagasi tulevad, siis tehke järele või võtke Ulnaga ühendust ja tellige endale ka üks komplekt jõuluilu. Ulna lubaski juba, et munapühadeks tulevad uued ehted… ja ehteid võib niisamagi teha igasse päeva!
Aruküla väikesest VildiVilla käsitöökohvikust on kirjutatud palju lugusid. Fakt, et paremat pidu oleks olnud keeruline korraldada – siinsete pagarite tordid ja saiad kisuvad vägisi käed taskust välja ka kõige vingematel kaalulnälgijatel, tomatisuppi sai ülal korra juba mainitud (Ylle lakkus katla ka puhtaks… päris salaja)…
Kõige suurema elamuse pakub aga VildiVilla käsitöömeistrite looming, mida põhimõtteliselt kohvikust kõikjalt leida võib. Ja selle imetlemisest ei tüdine eales. Hea on, et kõike ilu-ilu saab endale tahtmise korral koju kaasa osta või siis tellida töötoa ja õppida vildist papusid või pärlitest ehteid ise tegema.
TUNDKE PÜHADEST RÕÕMU JA TEHKE ISE KINGITUSI!
Teadjamad räägivad, et aastal 2016 on kõige trendikam kinkida jõuludeks oma lähedastele käsitsi kirjutatud kiri. Kel käekirjaga arvutiajastul halvasti, see võtab ja vaatab üle oma pöidlad ning kui need ei asu keset peopesa, eksisteerib võimalus, et suudate teha kingitused ise. Tänavuste jõuludeni on lausa nädalajagu aega ning kui nüüd ei jõuagi, siis kes ütles, et niisamagi isetehtud kingitust sõbrale või kallimale või iseendale üle anda ei või?
Accelerista toimetusega loodame, et suutsime teid oma initsiatiiviga nakatada! Tervitame kõiki oma sõpru soojade kallistuste (käed on liimist puhtaks pestud, ausalt!) ja matsuvate musudega ning soovime kõigile mõnusat pühadeaega!
Pildid: Ylle Rajasaar, Andres Kruus. Aitäh: Eneli Aren, Ulna Kruus, VildiVilla
