Noor spoken word artist ja luuletaja EiK filmis ja pani kirja oma vahetud reisimuljed teel läbi seitsme riigi Rumeeniasse ja tagasi. Autori loal avaldame katkendeid tema intiimsest reisipäevikust.

Toyota Proace Verso 8-kohaline väikebuss oli 16-aastasele artistile ja tema perele koduks ligi kaks nädalat. Läbi seitsme riigi – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia, Ungari ja Rumeenia – kulgenud teekond oli ligi 5000 km pikk.

Pikemalt peatuti Rumeenia Maramureș’i piirkonnas, mis on tuntud oma puitarhitektuuri, eheda elu ja hea toidu poolest. Ka Ungari piiriäärne, omaaegse Austria-Ungari keisririigi pärl Oradea pidas reisiseltskonda plaanitust kauem oma rüpes: ilmselt ei leia kusagilt Ida-Euroopast nii määratutes kogustes art déco’t ja art nouveau’d kui siit.

Vaata rohkem EiKi tegemiste kohta siit
EiK Spotify’s
Loe intervjuud EiK’iga siit

This slideshow requires JavaScript.

Nüüd aga, kus loksun pikalt perega koos Euroopa küngastel, Eestist Toyota Proace’iga Rumeeniasse ja tagasi, otsustasin vana päevikupidamise-harjumuse juurde naasta. Nõnda sodingi auklikel radadel logisedes väriseva käekirjaga teksti. Aega on, nüüd tuleb seda muudkui täita.
Homseni.

18.08.17
Laup.
09:53
Slovakkia, Ungari, Rumeenia

No vist ei olnud siis päris homseni.
Aga ega mul oli tegemist ka.

Tormasime otse läbi Slovakkia räämas ja erksavärvilistest majakestest, põldudest ning sügavrohelistest metsatukkadest palistatud mägede.

Peatusime seal vaid momendiks, kohutava teenindusega hotellikeses, mille personal koosnes sisuliselt ühest retseptsionistist, kes jõllitas kogu aja sind segaduses silmadega ning justkui oskas inglise keelt, ent justnagu ei osanud ka, ukraina päritolu karvase rinnaga (mida ilustas klassikaliselt kuldkett) tüsedast kelner-härrasmehest ja koristajast.

Toa lämbus tahtis mind tappa, lae alla olid kogunenud mingitsorti pisikesed putukad, akna taga sumisesid vapsikud ja ärkasin öösel selle peale, et mu külje alla oli roninud põdrakärbselaadne elukas (ainult et 2x suurem)*.

Lastele (ehk siis mulle ja üheksasele õele) oli määratud vaid lahtikäiv diivan, millele oli unustatud voodiriideid tuua ja konkreetselt iga sammu eest oli tarvis maksta.

Hommikul tahtsime minna hotelli SPA-osasse, kuna paik oli väljareklaamitult ju siiski SPA-hotell, ent ala väravas (jah, see oli väljas) tervitas meid täiesti umbkeelne vanamutt, kes asus agaralt nõudma piletiraha.

“SPA” koosnes kahest pisikesest basseinist, mis täitusid õige pea väikeste nikinäkkidega (romadega), kes tormasid salgakesi kõigi oma õdede ja vendadega ringi ning pritsisid vett laiali.

Isegi päikesevõtuks mõeldud lamamistoolid maksid eraldi tasu, tere tulemast Slovakkiasse. Eirates kella-12-reeglit pidime me oma hotellitoast lahkuma juba kell 9.

Edasi veeresime läbi Ungari, sel korral polnud GPS meile õnnekombel “otsemat” teed valinud. Nimelt kui tahtsime ennist Leedust Poola pääseda, proovis too kaadervärk meid juhatada läbi Valgevene, aga saime seda teada alles Valgevene piiril.

Jube palav, hulk pundunud nägudega vanamehi külapoodide ees, 18+ solaariumid, künkapealsed kirikuvaremed, ohakad, viinamarjad. Ungari-Rumeenia piiril kogunes meie auto ümber grupp ametnikke, kes kontrollisid kõigi ID-kaarte ja tegid meie nimede üle nalja.

Einestasime kusagil linna kalleimas restoranis umbes 30 euro eest ja läbi roppude ummikute, teelolevate kanade, lehmade, hobukaarikute, koerte ja purjakil vanurikampade maandusime kuskil hotellilaadses moodustises.

Kohalik perekond tervitas meid selles paigas, kuhu nad oma kodumajutuse üles olid seadnud, kõiksugu šnitslite, kartulite, liha- ja kanasupi, veini, värske tomatimahla ja viinaga ning sattusime kokku seal momendil resideeruva abielupaariga, kes jahvatasid poole ööni inglise keeles oma maa eripäradest ning paikadest, kus me peaks kindla peale ära käima.

Momendil aga käib hommikusöök, mingi veider kodujuustu-maisipudrumöks, millele on peale puistatud paar vorstitükki ning taustal heietab üks siia puhkusele tulnud poola tädi, kuidas neil reisil kõik halvasti on läinud.

Perega kahenädalasel autotripil viibimine on nagu üksikul saarel istumine: alguses asud logiraamatut pidama, seejärel mõtled välja põgenemisplaane, siis lepid olukorraga ja lihtsalt unistad kuhugi suvalisse Eesti maakohta teleporteerumisest ning lõppfaasis võiksid võimalusel kasvõi oma väikese õe mustlastele ärida, kuna sul on juba nii pagana kõrini.
Hästi, tšau.

Maisipuder kodujuustu ja vorstiga, Rumeenia Maramuresi piirkonna rahvustoit

19.08.17
Laup.
15:45
Rumeenia

Tervised.
Istun nüüd täisväärtusliku turistina Baia Mare peaväljaku ääres kohvikus.

20.08.17
Pühap.
20:19
Rumeenia

Ja jäigi see sissekanne poolikuks.
Vähemalt püüdsin, aga ütleme nii, et pärast päevikukirjutamise-rutiinis läbipõlemist pole mu aja- ja viitsimisvarud enam sugugi nii suured, kui kunagi enne. Pastakas on ebamugav, metallist Nissani merchtoode, pigem viitsiks klõbistada mõnd Instagramifoto kirjeldust… tegelikult otsin lihtsalt oma laiskuses vabandusi.

Ühesõnaga, me oleme perega endiselt mustlaste, tapva palavuse ja odavate hindade meelisriigis, Rumeenias. Pärast netipuuduse kannatamist ja paari räämas kindluse imetlemist pakkisime oma asjad megakülalislahke rumeenia pere koduhotellis kokku ning sõitsime paar tundi idiootidest ülekülvatud liikluses Transilvaaniasse, kus ööbime hetkel ühes kõikvõimalike kaunistuste, barokkstiilis kulinate ja kolme pisikese aknaavaga hotellikeses, väljas pööras lõpuks ometi lämbe ilm vihmaks, kohe poole kodusem on olla. Nädala pärast saabki ehk lõpuks ometi koju.

This slideshow requires JavaScript.

23.08.2017
Kolmap.
09:25
Slovakkia

Servus.
Tead, mis vahe on ameerika mägedel ja ema juhitavas autos sõitmisel? Vastus on imelihtne: esimesel juhul võid sa rahumeeli ka kõige õudsemast rollercoasterist läbi liuelda, kuna tead, et kõik on turvatud ja sinuga ei saa midagi väga hullu juhtuda.

Emaga on pisut teine lugu: kui sõidad 200 km/h kuskil Rumeenia kiirteel, ümberringi kihutamas hiiglaslikud veokid ja oled parajasti kolme istmereaga Toyota bussis, samas kui su ema jõnksutab sõidukit juhtides ja teise peale karjudes, et miks too kaarti lugeda ei oska, pidurdab iga natukese aja tagant roppäkiliselt ning paneb kõigist kiiruspiirangutest lõdvalt üle, ega siis on natukene kõhedavõitu küll.

Momendil oleme tagasi koduteel, jõudsime siia läbi Ungari kortsuskulmulise ja pisut rassistliku piirikontrolli, kes meid enne edasi lubamist põhjalikult veendus, et meil kindlasti kolm haledat pagulast, kes himustaksid sellesse riiki immigreeruda, kapoti all peidus pole.

Ema naases äsja autosse tee ääres peatunud politseinike juurest, hüüdes, et “Ma teen aatompommi!”, kuna selgus, et too vinjett, mida me viimased 2h siinseil teil legaalseks sõitmiseks igast tanklast otsisime, polevat politseihärrade sõnul riigiteel sõiduks isegi vajalik, et võtavad altkäemaksuks ka krediitkaarte vastu.
Je.

This slideshow requires JavaScript.

27.08.2017
Pühap.
15:59
Aruküla

Hõi!
Olen tagasi kodumail. Juba pikemat aega, kuna tegime 24dal otsese rekkajuhi-teekonna läbi ning sõitsime põhimõtteliselt 5 peatusega mõnes tanklas ja poes 24h järjest koju.

Jäin kuskil Riia läheduses autos magama ja ärkasin alles siis, kui kell 06:00 (täpselt punkti pealt sel kellaajal) oma kodurajale sisse keerasime.

Täielik õudukatrip, kogu see reis oli nagu üks pikk ja veidravõitu unenägu.
Ent nüüd olen ma kodus.

*Tegu oli voodilutikaga, kes isuga värsket verd imes ning siis rahulolevalt, linale pikki vereplekke vedades, oma koju paljunema läks.

Video: EiK, pildid Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!