Killukesi rattamatkalt: retk selge eesmärgita on õudne piin4 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
IT-insener Mart Laas istub igapäevasõitude tegemiseks tihti rattasadulasse. Suvel võttis mees ette paarinädalase nutivaba rattamatka Hiiu-ja Saaremaale. Jagame Mardi lahkel loal lugejatega katkendeid tema reisipäevikust, mille üheks leitmotiiviks on eesmärk: retk selge sihita on õudne piin!

Tegin ühe jalgrattamatka, nii paarinädalase. Sõitsin Tallinnast Hiiumaale, sealt Saaremaale ja üle Muhumaa tagasi. Läksin täiesti offline režiimi, isegi telefoni jätsin maha nii et pilte mul kahjuks pole. Väga kummaline matk oli nii mõneski mõttes. Ja äärmiselt hariv ja õpetlik.

mart laas retk

SIHITA RETK ON SIHITU

Nii sain ma aru, et ilma selge eesmärgita matkama minemine võib olla õudne piin. Eriti praeguste ilmadega, mil asfalt sulab, päike kõrvetab ja tuult praktiliselt pole.

Eesmärk aitab rasketest hetkedest üle saada ja kui see puudub, siis on need hetked lihtsalt piinlemine. Saan nüüd paremini aru neist, kes matkamist ei salli.

Ja samuti hakkas mul igav. Mu aju vajab rohkem ja teistsugust stiimulit kui niisama nädalate viisi enamvähem tuttavas kandis ringiuitamine pakub.

Ma liigun ka linnas olles väga palju looduses kuid saan tegeleda ka muude asjadega. Vot just neist muudest asjadest tundsin ma puudust. Ilmselt oli see mu viimane suurem matk telgi ja rattaga, vähemalt Eestis. Tahaks midagi uut.

INIMESTE LOOD TEEVAD TEEKONNA

Kuid ägedaid inimesi ja ootamatuid ning kummalisi olukordi on matkad ikka täis. Olgu nendeks Soome vanapaar, kes 86st aastast saati oma purjekaga Eestis käivad – mees oli tuletõrjuja ja naine lasteaiakasvataja. Väga suured Eesti fännid on, viidavad siin enamuse oma suvisest ajast sõites ühest sadamast teise.

Või siis üks inspireerivalt võimas Hiiu naine 400 veise, 400 hobuse, omaenda mahlabrändi ja tont teab mille kõigega veel. Või suure ja üliromantilise väljanägemisega trahteri perenaine, kel 27st aastast maal elamisest villand on ning kes sumedas suveöös kirjeldamatu hääletooniga aeg ajalt ohkab “ja jälle täielik vaikus…”.

Kaunid hetked, mis pärinenuks justkui Tšehhovi “Kirsiaiast”, millest hommikuks sai hoopis Gailiti Nipernaadi minuga peaosas.

Armsad sugulased, kellega pole ammu suhelnud, palju sügavaid ja intiimseid vestlusi ja pool tosinat uut ja huvitavat tuttavat, kelle eludest võiks mitu seiklusjuttu kirjutada. Ja hästi palju episoodilisi tegelasi sinna otsa.

Karusest merekarust sadamakapten, kes mulle nimelise dušikasutusloa väljastas (ka kirjaviga sellel käib täiesti tema olemusega kokku). Kaunid poepidajannad mandrilt ja saartelt. Üks täiesti uskumatu seltskond Sõru sadamast, kellega ma ühes lauas istusin.

Ja lõpuks üks kummaline Šveitsi noormees, kes eelmisel aastal jalgsi Mehhikost Kanadasse kõndis ning nüüd rattaga mööda Euroopat ringi sõidab ja kellega koos üks muidu raske etapp märksa lõbusamaks kujunes.

REGIO KAARDID VALETAVAD IKKA VEEL

Sain kaks korda paadiga sõita, nii Hiiumaal kui Saaremaal, head suitsulesta, head praelesta ja üldse igasugust lesta. Väga head käsitööõlut ja muud head kraami.

Miljard putukahammustust sh ühe herilasehammustuse (nood on täiesti ogaralt agressiivsed tänavu), ei ühtegi puuki, ujuda, lugeda, mõelda, bussipeatusi kokku lugeda ja veel igasugu huvitavaid ja/või täiesti mõttetuid tegevusi teha.

Hiiumaal on väga palju veiseid. Väga. Palju. Veiseid. Saaremaal ei ole praktiliselt üldse. Hiiumaal on poolmetsikud hobusekarjad, ühega neist oli mul au ka ühel hommikul tõtt vahtida.

Hiiumaa on söögikohtade arvukuse ja ägeduse poolest Saaremaast ette läinud ja üldse näib kuidagi popim olevat.

Regio kaardid valetavad ikka veel, kohalikud elanikud ei oma aimugi, mis nende endi külades on või ei ole ja turismiinfokeskustel puudub kohati ülevaade isegi paari kilomeetri raadiuses toimuvast. Kõik on internetti kolinud, ilma tänapäeval enam ei saa.

Ma lootsin, et uhiuus kaart kompenseerib seda vähemalt reisija jaoks elementaarsel tasandilgi, aga võta näpust.

AEG LASTA MÄLESTUSTEST LAHTI

Kõige olulisem tõdemus on aga ehk see, et mu lapsepõlvemaa Saaremaal on jäädavalt kadunud. Juba 7 aastat tagasi oli tohutult muutunud, kuid nüüd on nii paljud asjad, mis minu jaoks selle enda kohana määratlesid, jäädavalt kadunud.

Ma ei tunne enam seda ära, ju on aeg neist mälestustest lahti lasta. Mis on ühtviisi nukker kui ka vabastav tunne.

Kuidagi kurvavõitu kukkus see kirjatükk nüüd välja kuid tegelikult on kõik vastupidi, meel on väga hea, 100-kilomeetrised teekonnad sulaval asfaltil on seljataga ja kõik on tegelikult väga hästi.

Ahsoo, ja statistika mõttes – kui end praeguste ilmadega pudelist üleni märjaks teha, siis saavad käsivarred täielikult kuivaks 200 meetriga, pea 2 kilomeetriga ja särk 5 kilomeetriga. Kasutu aga täitsa vahva infokild nagu kogu see matk oli.

Pildid: Mart Laas, Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!