Põnev autoajalugu: Stalini isiklik soomusmasin ZIS-115, ja mis sellest hiljem sai6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Jossif Stalin, NLKP Suur Juht, jättis endast maha vähemalt ühe põneva autoajaloo peatüki. Nimelt kuulus diktaatori autoparki 1949. aasta ZIS-115, esimene Nõukogudemaal ehitatud soomustatud sedaan, mille saatus on põnevamgi kui türanni enda elukäik.

See on lugu Jossif Stalini isiklikust soomusmasinast, ja sellest mis sai autost peale peremehe surma. Teda kardeti, teda austati ning talle anti alati teed.

Jutt ei käi siinkohal seltsimees Stalinist vaid ZIS-115 turvistatud sedaanist, mis oli esimene omalaadne auto kogu laial Nõukogudemaal. Auto seadistus on sama põnev kui käekäik.

Kummaliste juhuste kokkulangemise tõttu sattus see ainulaadne sõiduk peale Rahvaste Juhi manalateele asumist Baumani-nimelise ülikooli tagaõuele, kust ta sootuks haihtus teadmatus suunas. Kuni ta 2002. aastal Moskva lähistelt kellegi suvilaõuelt avastati…

Hunt lambanahas

Lugu ise oli tegelikult selline: kollektsionäär Vadim Zadorožnõi poole pöördus Moskva Riikliku Tehnikaülikooli professor palvega heita pilk peale ühele põnevale eksponaadile.

Teadlane väitis, et tema suvilas seisab sõidumasin, mis on tegelikult muuseumisse paslik. Kui vanaauto huviline kohale saabus, avastas ta end seismas musta, maa sisse kaevunud ja pooleldi mädanenud sedaani ees.

Ehkki Zadorožnõi palus mõtlemisaega, tegi ta Lihhatšovi tehase arhiivides tuhnides endale selgeks, millega on tegemist – ning nõustus kiirelt harulduse omanikuks saama.

Sõiduauto, mis väliselt nägi välja täpselt nagu tavaline ZIS-110 (Teise maailmasõja ajal välja töötatud tsiviilsõiduk), oli tegelikkuses hunt lambanahas.

See kes tegi, see ka vastutab!

1949. aastal partei juhtkonna vajadusteks loodud ZIS-115 erines omaduste poolest mudelist ZIS-110 sama palju kui tank mootorrattast.

Auto kere ei olnud kokku pandud eraldiseisvatest paneelidest nagu seda tehti Euroopa ja Ameerika analoogidel, vaid kujutas endast kokku needitud ja keevitatud konstruktsiooni. Põhimõtteliselt kujutas auto endast soomuskapslit.

Sealjuures kandis iga külge keevitatud detail seerianumbrit ning valmistaja ees-, perekonna- ja isanime. Ehk siis, kui midagi juhtunuks, lasunuks kogu vastutus konkreetse õnnetukese hingel. Lisaks võis kerel täheldada kuulijälgi, mille abil kontrolliti ühe või teise osa vastupidavust.

Uus materjal: staliniit

Auto aknad kujutasid endast keerukat tarikonstruktsiooni, mis koosnes 35-millimeetrise paksusega klaasist, õhulisest vahekihist ja viskoossest pleksiklaasist.

Pleksiklaas omakorda oli kavandatud nii, et see vajaduse korral summutaks purustatud väliskihi fragmentide kineetilise energia. Edasi tuli veel üks vahekiht ning siis spetsiaalne karastatud klaas, mida hakati nimetama staliniidiks.

Staliniiti kasutati nõukogude autotööstuses selle aegade lõpuni, on teada, et isegi Žiguli 2108 puhul oli see levinud aknakattematerjal. Staliniit ehk karastatud ehk “soolaks” purunev klaas on tänapäeval keelatud, sest väikegi mõra või kivi esiklaasi paiskab kuubikumere kabiinisolijatele näkku.

Selleks, et aknad ei muutuks uduseks, lisasid nõukogude insenerid akendesse spetsiaalset pulbrit sisaldavad torukesed, mis imasid niiskust. Akende tõstuksüsteemi töö tagasid hüdraulilised tungrauad.

Kooner diktaator laristas autos täiega

Oli teada, et Stalin oma eraelus oli väga kokkuhoidlik, lausa askeetlik. Ent heites pilgu ZIS-115 sisustusele, seda ei usuks: avar sõitjateruum mahutas 6-7 inimest ning see oli polsterdatud ehtsa naha, sameti ja naturaalse villaga.

Diktaatori auto armatuuri esipaneel oli valmistatud Karjala kasest. Näidikutepaneel vahetas värvi vastavalt sõidukiirusele: kuni 40 km/h oli see roheline, vahemikus 40 kuni 80 km/h oranž ning suurema kiiruse puhul kui 80 km/h juba punane. Tuletame meelde, et masin komplekteeriti 1949. aastal!

ZIS-115 tehnilised andmed

Tootja: Stalini-nimeline tehas (Завод имени Сталина)
Tüüp: kerge limusiin
Aasta: 1949
Mootor: 6-liitrine, 162 hj V8
Tippkiirus: 100 km/h
Mõõdud: 6060х2235х1730mm
Kaal:5,280 tonni

Allikas: Vadim Zadorožnõi tehnikamuuseum

Surm siin või Siberis

Täna teame, et ZISi loojad said hakkama korraliku tööga ja Siberi vangilaagrisse ei läinud. Üks hetk ajaloos siiski on, mil kõik oleks võinud minna valesti.

Nimelt nägi „objekti“ üleandmine välja nii: enkavedeelased ehk julgeolekumehed panid peainseneri koos peamiste konstruktoritega autosse, sulgesid aknad-uksed ning tulistasid soomusmasina suunas mõned automaadivalangud.

Kuna keegi viga ei saanud, siis kiitis diktaator auto heaks ning sündmust tähistati luksusliku peolauaga. Sellest, kas peo käigus veel mõni valang ZIS-i pihta läks, ajalugu vaikib. Ent mõni püssikuulide põhjustatud mõlk jäi auto kerele igaveseks mälestuseks, tõenäoliselt siis esimesest “testist”.

Soomusmasin elas Stalini üle

Ent kuidas sattus see tehniline ime lugupeetud professori suvilasse? Selgus, et peale Stalini surma saadeti tema ZIS-115 Lihhatšovi-nimelisse autotehasesse… utiliseerimiseks.

Mingil põhjusel jäi auto lömastamine ära, masin lükati garaažinurka ning sealt edasi algas selle põnev teekond läbi muda ja katsumuste kollektsionääri valdusse.

Seda, et kollektsionäär Zadorožnõi valduses on just Suure Juhi ja Õpetaja soomusmasin, tõestab auto šasiil olev tempel “nr. 18”.

Teadmata põhjusel andis tehas soomusmasina üle Baumani-nimelisele Moskva Riiklikule Tehnikaülikoolile kasutamiseks erinevatel katsetustel.

Kuna auto klassifitseeriti salajaseks, vormistati see kui „varuosadega šassii“. Aja jooksul hakati sedasama sõidukit kasutama inkassaatori autona, millega veeti ülikooli kassat.

Hiljem siiski sellest praktikast loobuti ning endise riigipea sõiduk jäeti lihtsalt aastateks õuele seisma, kuni üks õppejõududest selle uuesti välja ostis.

Restauraatorid tegid imet

Vadim Nikolaevitš Zadorožnõil tuli auto eest välja käia päris kena summa ning seejärel andis ta masina restauraatorite hoolde alla. Tööd masina kallal kestsid aastaid.

Need, kes kunagi olid sellesama sõiduki loonud, olid ammu Suurele Juhile järgnenud, ent taastustöödele aitasid kõvasti kaasa arhiividokumendid.

Kogu protsessi raskendas asjaolu, et soomustatud masinat ei saanud tavapärase praktika kohaselt juppideks lahti võtta. Teatavasti kujutas auto endast ZIS-110 näoga soomuskapslit.

See põhjustaski vajaduse läheneda asjale teistmoodi, sest kui uhke masin oleks mutrikesteni lahti võetud – poleks seda tagasi kokku panna enam kunagi saadud.

Vanade dokumentide alusel õnnestus restauraatoritel samm-sammu haaval taastada ZIS-115 välisilme ning äratada ellu originaalile lähedane sisustus.

Näiteks põrandat kattev vaip telliti Saksamaalt. Polsterdustöid viis läbi meister, kes oli elu aeg töödanud ZILi tehases ning tundis selle tehnoloogiaid.

Kokku kulus restaureerimistöödele viis aastat ning ligi 200 000 dollarit. Peale seda läbis soomusauto koguni 300 kilomeetrit, sest maanteel testimine on kõikide taastatud masinate tavapärane jooksutamisprotseduur.

Selle sõidu ajal roolis olnud ning sõidukit kuni 100 km/h kiirendanud juht nentis, et masin säilitas ka suurel kiirusel suurepärase juhitavuse ning pidurdas suhteliselt korralikult. Küll aga lõhkes katsesõidu ajal üks rehv, ent tõsist avariid sellega ei kaasnenud.

Praegu on unikaalne masin pandud välja kõigile tutvumiseks Vadim Zadorožnõi tehnikamuuseumis Moskva oblastis, Arhangelskoje külas. Rikka kollektsionääri muuseumi tasuks tehnikafännidel igal juhul külastada, sest väidetavalt on tegu ühe parema autokollektsiooniga Venemaal üldse.

ZIS-115 väärtust hinnatakse vähemalt kolmele-neljale miljonile dollarile, ent see ei ole müügiks. Omaniku sõnul ei nõustu ta mitte mingisuguse hinnaga, sest soomusmasin on ainuke omataoline kogu planeedil – see kuulus Stalinile enesele:

“See muuseum siin ja need autod ei ole minu omand ega kuulu mulle, vaid kõigile moskvalastele, venelastele. Pole ühtegi paika maamuna peal, kus meie autotööstuse ajalugu oleks paremini kaitstud ja hooldatud kui siin,” on kollektsionäär varasemalt intervjuudes öelnud.

Materjalide põhjal Ilona Toots. Pildid: arhiiv, tehnikamuuseum

Jaga

AVALDA ARVAMUST!