Auto, mis ei jäta külmaks: viis põhjust armastada ja vihata ZAZ-968 “seebikarpi”10 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Tagaveoline supermini Запоро́жець ZAZ-968, rahvalikus kõnepruugis “seebikarp” pakub autoentusiastide seas rohkelt kõneainet tänaseni. Ajakiri Kолеса toob välja viis põhjust, miks ümarate õhuvõtuavadega nõukogude autokest vaheldumisi kas armastada või vihata.

1971. aastal Ukrainas, Zaporožje tehases tootmisse jõudnud ZAZ-968 ehk teise generatsiooni Zaporožetsi mudeliuuendus ei erinenud oluliselt eelkäijast, ZAZ-966st.

Alles 1979. aastal selle järel tulnud 968M oli nähtavalt muutunud – kadusid ümarad õhuvõtuavad sõiduki külgedelt.

ZAZ-968 tootmine kestis kuni 1980. aastani, ning neid müüdi üle maailma rohkem kui miljon. Kui Eestis anti sapakale hüüdnimeks “seebikarp”, siis vene keelt kõnelevad omanikud kutsusid just nende külgmiste lisanduste ehk “kõrvade” pärast autot Tšeburaškaks. Tänapäeval on see mudel autoentusiastide poolt hinnatud ja taga otsitud.

Ajakiri Kолеса kogus kokku sapakasõprade kogemused ning reastas viis põhjust, miks armastada, ja viis põhjust, miks ZAZ-968 -t vihata. Ehk on see lustakas lugemine abiks neile, kes kaaluvad, kas soetada oma harulduste kollektsiooni üks kõrvik või siiski mitte.

RIKAS RAHVALUULE OTSE FOORUMIST

Vene keele oskajatel piisab ZAZ-968 nime toksimisest otsingumootoritesse koos sõnaga „kommentaarid“, et tavapärase tehnilise joru ja varuosa-otsijate asemel avaneks hoopis hulk mahlakaid lugusid, mis nõretavad õitsvast nõukogude nostalgiast ja meenutustest „seitsmekümne kuuenda“ kohta.

Nõukogude Liidus ehitatud autod pakuvad värvikat jutuainet veel kauaks (see käib nii brutaalse „Patrioti“, miniatuurse „Oka“ kui ka omal ajal moodsa „Pjaterka“ kohta), ent sellist üldrahvalikku armastust kui seda tekitab sapakas, on harva kohata.  

Seda huvitavam, et neid, kes on auto suhtes kriitliselt meelestatud, on vähemalt sama palju kui neid, kes sapakat kustumatult armastavad. Ent isegi kõige kirglikumad halvustajad on teatud aspektides ZAZ-968 suhtes aupaklikud, põhjusel, et tegu on siiski ebatavalise transpordivahendiga.

Etteruttavalt tasub öelda, et läbi ja lõhki autoinimesi alljärgnev vaevalt üllatab, eriti kui nad on ZAZiga tuttavad. Ent need, kes sündisid peale selle imemasina aega, saavad nautida avastamisrõõmu ja lugeda, milline automaailm veel alles hiljuti oli.

VIHA №5: VILETS „AHI“

Kui lõpuni aus olla, siis 968nda küttekeha kujutas endast tõsist inseneride möödalaskmist, seda isegi seitsmekümnendate nõukogude autotööstuse mõõtkavas.

Kuuma tosooli polnud jahutussüsteemis kuskilt võtta, mistõttu sisenes kütus silindrilisse soojusvahetuspaaki mööda ainsat õhukest kanalit, kus see ära põles, eritades soojust, mis küttis salongi.

Seesama kanal kippus sageli ummistuma, ent isegi selle korrasolekul andis küttesüsteem otsad kohe kui temperatuur väljaspool autot nulli lähedale kukkus.

Ent pole hullu! Esiteks kasutab enamik autoomanikke oma sõiduvahendit vaid suvisel ajal. Teised kasutavad küttekehas jahutusvedelikku või on täiustanud oma masinat muul moel.

Pidev täiustamine ja putitamine ongi sapaka omanikele loomuomane: kui sõidukis midagi parajasti remontida ei tule (igaks juhuks), siis tuleb vähemalt midagi paremaks muuta. Seetõttu asetsebki küttekeha puuduste nimekirjas alles viiendal kohal.

ARMASTUS №5: KIIRUS, KIIRUS, KIIRUS

Ühel Zaporožetsil purunes rehv: pikk, 20-sentimeetrine lõhe jooksis otse mööda protektorijoont. Uut rehvi tulnuks oodata mitu kuud (lugu leidis aset 1990-ndate alguses), aga sõita naaberlinna oli vaja otsekohe.

Auto peremees „õmbles“ rehvi kokku jämeda traadi abil, pani ratta jälle kokku ja vajutas gaasipedaali, et koos nelja pereliikmega sihtpunkti jõuda.

Väike lonkamine, mis suuremal kiirusel võttis hullumeelse hüppamise mõõdu, mida omakorda täiendasid elegantsed klõpsud asfaldil, ei seganud juhil autot kuni 120 km/h-ni kiirendada – kohale jõuti täpselt õigeks ajaks!

Praegu peetaks igaühte, kes sellisesse sõidukisse istub, hullumeelseks, ent tol hetkel tekitas auto vaid veel suuremat austust: sapakas pani täiega hullu! Kusjuures vahel koos kaheksa (!) reisija ja hunniku pagasiga pardal.

Vaatamata näiliselt tagasihoidlikule 1,2 -liitrisele, 30 kW mootorile, mis on sõidumasina paljude hüüdnimede algallikas ning hoolimata kõikidest viperustest, mis ta peremehele tekitada võis, vääris auto lugupidamist.

VIHA №4: KÕIKI KONTROLLIV MONSTER-MOOTOR

Näib, et ajakirjanikud, kes kirjeldavad „vähekasutatud“ välismaiste autode probleeme, on vaikselt unustama hakanud, mida tähendab „tujukas mootor“.

Zaporožetsi mootorid (alustades eelkäija-mootoriga ZAZ-966 puhul kuni hiliste „kõrvutute“ ZAZ-968M variatsioonideni, minnes 30-lt hobujõult üle 40-le) mitte ainult tujutsesid, vaid nad ka karistasid karmilt neid, kes ei osutanud autole piisavalt tähelepanu. Eelkõige autoomanikke.

Kõige lihtsama variandi puhul ladus sõiduk välja oma tavapärased trumbid: laskis õli läbi, esialgu lihtsalt higistades õli kõikide filtrite kaudu välja, seejärel juba turtsus tihenditesse, ning kui ka see ei mõjunud – saatis lihtsalt taeva poole uhke õlijoa, pritsides kõik ümberringi täis.

Juba keerukama juhtumi puhul minetas auto surve ja võimsuse ühel põhjusel paljude arvukate seast (rõngaste kattumine koksiga, õhu sissetõmme heitgaasidest jpm), ent kõige brutaalsemal juhul pritsis bensiini otse kuumadele masinaosadele, mis paiskas sõiduki leekidesse otsekui oleks tegemist põrguväravatega.

Ent kui hoida autot pidevalt korralike varuosadega vormis, tuunida veidi mootoriosa, säilitada „monstris“ puhtust ja korda – ideaalis isegi magada temaga (abikaasa asemel), siis moondub auto otse teie silme all tundlikuks, usaldusväärseks ja peaaegu mitte ülekuumenevaks (vastupidi stereotüübile) mehhanismiks.

ARMASTUS №4: USKUMATU LÄBIVUS

Omaette täiendus autole on hiiglasliku V4 paigutus sõiduki tagaosas, mis tagab ülikerge rooli keeramise (see on muidugi kaheldav väärtus, ent roolimise võimest tuleb juttu veel allpool), peamine aga, et see võimaldab koormata just tagumisi veorattaid.

Kui paigutada autole kasvõi ainult tagaratastele ketid või korralikud naastrehvid, siis piisab sidurist koos peaaegu lameda põhja ja suvalise vedrustusega, et vallutada kus tahes päris tõsist maastikku.

Heh, isegi suvekummidega suutis sapakas läbida nõukogude kodumaa lumiseid välju. Küll sõideti temaga mööda mudamülkaid ja hüpeldi küngastel – masin pidas vastu kõigele ja läbis igasuguse maastiku.

Loomulikult ei suudaks sapakas tänapäeval võistelda nelikveoliste sugulastega, ent tegemist oli kahtlemata kõige läbisõiduvõimelisema tagaveolise sõiduautoga Nõukogude Liidus.

VIHA №3: VILETS KERE

Paljuräägitud Zaporožetsi kere suurem kalduvus roostetada on taas valdavalt müüt: vaevalt, et need masinad mädanevad rasketes oludes enam kui tänapäevased neljarattalised.

Võib-olla, et need olud ei ole alati samasugused: sapakas oli peamiselt nõukogude inimese „tööhobune“, mitte nagu Moskvitš või Žiguli, nii et isegi hoolimata korralikust antikorrosioonitöötlusest ja fosfaatimisest tehases, millega töödeldi Zaporožetseid enne kruntimist ja värvi pealekandmist, hakkas ajahammas sellelegi peale.

Ent suurem oht seisneb hoopiski auto nõrgas kerestruktuuris: pagasi- ja mootoriosakonnad kujutavad endast tegelikult ilma igasuguste tugevdusteta suuri tühimikke ning sundinud autoomanikke keevitama raame kere esi- ja tahaossa, et tagada turvalisust.

ARMASTUS №3: SÕIDU SUJUVUS

See, et Zaporožets on märgatavalt pisem Žigulist ja Moskvitšist peaks justkui tähendama ka tema vähemat mugavust, ent sõidu sujuvuse järgi on ta uskumatul kombel teistest pool sammukest ees.

Põhjuseid, miks armastada seda „põrsikut“ on järgmised: sõltumatu vedrustus kõikjal (torsioonvedrud ees, pikisuunalised hoovad ja vedrud taga), mis lisavad autole nii ralliauto temperamenti kui ka limusiini sujuvust. Ja kui siin ongi tegemist liialdusega, siis ainult väikesega.

VIHA №2: VIIRASTUSLIKUD PIDURID

See on veel üks (ja mitte viimane) konstruktsiooni juurde käiv moment, mille abil sapakas õpetas oma peremehele distsipliini, tähelepanelikkust, täpsust, arendas kuuendat meelt ja sundis kõrgemate jõudude olemasolusse uskuma.

Kui juht ei tegele pidevalt ja suure pühendumusega  oma sapaka piduritega, siis hakkavad need „higistama“ sedavõrd hoogsalt, et hommikul on pidurid, ja õhtuks on need haihtunud!

Peamine probleem on pea- ja tööpidurisilindrite leke, mida oskavad kõrvaldada vaid jutumehed, reaalsuses aitab ajutiselt kummitihendite väljavahetamine.

Ilmselt tuleb peale talvitumist garaažis peremehel sapaka pidurid läbi tallata, et vabaneda süsteemi imbunud salapärasest õhust, kuid sellest abistamisest jätkub mitte kauemaks kui üheks kuuks.

Kõiksuguste pisiprobleemidele nagu erinevad kinnikiilumised, roostetused ja pragunemised tuleb lisada ka seda, et Zaporožetsi isegi korrasolevad pidurid ei ole eriti head, sest on juba algselt loodud pidurivõimendita.

Siin on ZAZ-968 peremehel taaskord võimalik hiilata oma tuunimisvõimetega, sest variante, leida autole korralik pidurivõimendi on palju.

ARMASTUS №2: ERAKORDNE REMONDITAVUS

Nüüd on õige hetk rääkida autost selles võtmes, mis autohullu paneb leebelt häält madaldama ja oma plekist kallimat ülistama.

Zaporožetsis ei ole mitte ühtegi elementi, mida ei saaks ära parandada kaks õigest kohast välja kasvavat kätt koos pühendumuse, elementaarsete tööriistade ja mõne seadme abil.

On teada juhuseid, mil auto peremees on omal jõul poole aasta jooksul suutnud sõiduki täielikult taastada peale plahvatust ja põlemist mootoriosas, mille käigus kogu mootor, juhtmed ja pool kabiinist ära põles.

Justkui tark õpetaja on sapakas range, aga õiglane ning edastab oma õpilasele kõik vajaliku, mis on seotud masinaehitusega.

Õnneks oli automehel alati käepärast nutikalt koostatud remondi käsiraamat, nagu on lähedal ka kolleegid garaaži kõrvalboksidest.

VIHA №1: AUTO JUHTIMINE JA VEDRUSTUS

„Oleks vaja kuullaagreid pingutada, ehkki…“ vast nii kõlaks kogenud autotundja mõtted, vaadates oma vastaspoole ponnistusi rooliloksu vähendamisel.

Kuullaagrite pingutamine, rooli hammasratasploki juhtimisseadme lahtivõtmine ja nõiatrummi tagumine aitasid lühikeseks ajaks vähendada rooliloksu kuni 30 kraadini, mis oligi ihaldatud ideaalilähedane tulemus enamiku autoomanike jaoks, kes sapakaga aastaid sõitnud ning igal manöövril tavapäraselt 90-kraadist loksu kasutanud.

Kuullaagrite hooletusse jätmine tähendas automaatselt ka roolisõlmede purunemist. See omakorda pööras esirattad katuselaadselt teineteise poole, samal ajal välistas igasuguse juhitavuse.

ARMASTUS №1: MAHUTAVUS JA LOOMINGULISUS

Inseneride seebikarbikujuliseks realiseerunud autoakrobaatika ei seganud sugugi sõidukit täis laadida nii, et tänapäevased kaubaautod ja pikapid Zaporožetsi kõrval kahvatuksid.

Paljudel nõukogudeaja järgsetel inimestel on mällu sööbinud meenutused lapsepõlvest ja sõidust 968-nda tagaistmel koos istikute, õunte ja kartulitega.

Tõestisündinud lugu on juhist ning 18 (!) kotitäiest kartulitest ka ZAZ-968M katusel paiknevas pagasiosas, mis edukalt sihtkohta jõudsid.

Vahel muidugi juhtus selliste ekstreemsete lugude puhul, et autolt eemaldus põhi esirataste kinnituskohtade ümbruses, kus tavapäraselt pagasiosa asub.

Aga natuke keevitamist ja sõit läks edasi koos kuuemeetriste laudade, palkide, elektripostide tugede, telliste, tünnide, mööbli, vankrite, lapsevooditega!

Sapakas suutis kõike. Selle abiga ehitati maju, remonditi suvilaid, kasvatati üles põlvkond lapsi. Vastutasuks palus auto vaid veidi värsket õli, korrapärast karburaatori puhastust ja puhastatud kaitselüliti kontakte. Samal ajal kulus saja kilomeetri peale vaid 10 kuni 13 liitrit odavat А-76 kütust.

Võib ju väita, et vähesed väikeklassi masinad jaksavad enam kui 1 500 000 kilomeetrit kulgeda enne kui need koos peremehega päris ära väsivad.

Saaks ju veel mainida hullumeelset müra autosalongis, kõneleda ustest, mis sulguvad alles jõulise mürtsu peale, või käigukastist, mis ei kannata tooret jõudu ja hoolimatut käitlemist; aga ka vähesest ruumist autojuhi jalgade tarbeks ning kõiksuguste tänapäeval normaalseks peetavate mugavuste puudumisest.

Ent kõik see jääb teise ajastu ja selle inimeste täiesti ainulaadse auto omaduste kõrval varju. Lõpetuseks mõned ütlemised Zaporožetsi peremeestelt, mis peegeldavad küllalt selgelt nii omanikke kui ka ajastut ning tuletavad meelde, kui ruttu lippab aeg edasi.

 

„Minu ZAZ-968 mägikotkas suunas pilgu kaugusesse, kõikudes mängleva kergusega tungraudadel, mis olid autole alla talvitumiseks alla pandud.

Hoolimata uutest rehvidest, mis paistsid sapaka kõhu alt, värvitud vedrustustusest, aga ka kõrgemast teljest ja puhtaks pestud ratastest meenutas selle välimus taas kord õuekassi, kes hiljuti kaotas võitluse oma territooriumi üle.

Kuigi ta nägi tüdinud välja, nagu minagi temast, vaatasime koos piiritusse helesinisesse taevasse lootuse ja ootusega, sest möödub vaid pool aastat ja meid ootavad ohtlikult kaasahaaravad seiklused.

Mis algavad muidugi alles peale seda, kui läbime sugugi mitte vähem köitvad ja unustamatud seiklused lukksepa-keevituse-värvitööde maal.“

„Tagasi vaadates mõistad, kuidas inimese soovid ja vajadused kasvavad vastavalt võimaluste tekkimisele. Naabri Zaporožets tundus vaikse, väleda (30 hj) ja avarana.

Minu enda sapakas pärast läbituid aastaid enam nii kõbus ei näinud. Kui naaber ostis omale VAZ-2104, paistis tema auto tehnilise arengu absoluutse tipuna.

Nüüd aga vangutatakse pead klassikalise masina peale. Autod muutuvad aina paremaks ja paremaks, ent ka inimeste soovid on aina hullumeelsemad. Loed kommentaare ja mõistad, et inimene ei ole kunagi millegagi rahul.“

Loo tõlkis Ilona Toots. Pildid: Vene autowiki

Jaga

AVALDA ARVAMUST!