Reisikiri: Unic-Moto meeskonna seiklused teel Slovakkiasse, FIM Rally’le7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Vanamootorrattaklubi Unic-Moto liige Avo Kompuse värvikas reisikiri Eesti motomeeste seiklusrikkast teekonnast Slovakkiasse, legendaarsele FIM Rallyle.

2016. aastal osalesid Eesti Motomatkajate Klubi ja Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto ühismeeskonnana Slovakkias rahvusvahelisel motomatkajate kokkutulekul, saades erinevates kategooriates kaks kulda ja neli hõbedat. Kogu FIM Rally ajalugu arvestades saavutasid eestlased kõigi aegade teise tulemuse ehk 8. koha.

Juubelisõiduks pani Unic-Moto kokku 19 vanamootorrattast koosneva esinduse, kus 17 meesjuhi kõrval asusid teele ka kaks naisjuhti ning nende kaassõitjad. Kokku osales Slovakkias 27 Eesti mootorratturit. Kõige vanem tänavusel üritusel osalenud ratas oli 1932. aasta Harley Davidson, mille analoog võttis osa ka 1936. aasta Tähesõidust.

TEELE KOOS MOTOMATKAJATE KLUBIGA

1936. aastal võtsid eestlased üliedukalt osa kõige esimesest FIM Rally’st, mis toimus Berliinis. Meil sündis idee, panna Unic-Moto liikmetest kokku esindus ja 80 aastat hiljem toonast üritust korrata. Ralli sihtkohaks sai Liptovski Mikulaš Slovakkias.

Kuna läbi aastate on Eestist FIM Rally’del osalenud Eesti Motomatkajate Klubi (EMMK), oli igati mõistlik teha see sõit läbi koos nendega.

Suhtumine meie osalemisse oli ülimalt soosiv, heatahtlik ja abivalmis. Eriti elas kaasa ja abistas organiseerimisel legendaarne motomatkamees Urmas Kauniste. Suur tänu talle!

Kuulutasime siis idee klubis välja. Huvi asja vastu ületas ootused. Osalejaid lõpuks kokku üle kolmkümne inimese, tsikleid 19. Muidugi lisaks ka veel EMMK inimesed. Teekonna planeerisime eraldi EMMK osalejatest. Arusaadavatel põhjustel oleme tänapäevastest sõiduriistadest oluliselt aeglasemad.

Päris suureks pähkliks osutus ööbimispaikade leidmine – seltskond küllaltki suur ja jaanipäeva paiku ringirändajaid palju. Hotellid suhteliselt koormatud. Asja lahendas edukalt Ants Tuuleveski Solar Reisidest, kes meid ka varem korduvalt aidanud.

ESIMENE EHMATUS JUBA MÄRJAMAAL

Algas meie sõit sajuga, mida saime tunda Pärnuni. Esimene ehmatus meie reisil juhtuski Märjamaa tanklas, kus pidime kokkuleppe kohaselt kohtuma Urmase, Reinu ja Andrusega. Ka saateautoga liikuv Maarek pidi meiega seal põkkuma.

Olime parasjagu Andrusega jõudnud kohvigi ära rüübata, kui taskus hakkas piiksuma telefon. Helistajaks Maarek, kes andis teada, et nemad koos Urmase ja Reinuga veel Tallinnas ja panevad Urmase Harley esimese ratta kodaraid sisse.

Nimelt olid Harleyl vahetult enne väljasõitu esimest rehvi sirgemaks rihtides kuus kodarat koos niplitega otsustanud pöiast läbi tulla. Seega umbes tunnike taastamistööd.

Panime siis Andrusega Pärnu poole ajama. Loogika selles, et Iklas ootab Rene. Urmas aga oma 1,2-liitrise Harleyga ning Rein oma 95. aasta Hondaga on meist oluliselt kiiremad. Küll jõuavad järele. Järgmine plaanitud kohtumispaik Iklas.

JÄRGMINE ÜLLATUS VAID PAAR KILOMEETRIT KAUGEMAL

Elu aga tõi plaanitusse järjekordse korrektiivi. Nimelt paar kilomeetrit pärast Võiste tanklat lõppes minu Zündappis kütus. Teadsin küll, et kütus otsakorral.

Pärast Pärnut lülitasin kraani reservi peale, kuid mida ei teadnud, palju see sõiduriist reserviga sõidab. Esimene kord selline juhus äsja valmisehitatud rattaga. Arvasin, et veab ikka Häädemeeste tanklani välja, aga võta näpust…

Õnneks olime koos Andrusega ning tema Arielis kütust oli. Kättesaamine aga keeruline – tal ju paagist karburaatorisse mitte kummivooliku vaid vasktoruga, mille lahtiühendamine omaette ooper.

Pidasime siis lihtsamaks lahenduseks võimalust, et Andrus põrutab see paar kilomeetrit tagasi tanklasse ja toob kütust. Kohe uus probleem, et mille sees tuua? Lahendus lihtne – jõime Andruse kaljapudeli tühjaks.

Nali sellega aga ei lõppenud, nimelt kaotas Andrus tanklast tulles pakiraamilt pudeli koos kütusega ära. Läks uuesti tagasi, otsima.

Vahepeal aga jõudis meile järele Rene oma militaar-KMZ-ga. Sõjamasina puhul on arvestatud igasugu lahingus ette tulla võivate jamadega, sealhulgas ka kütuse lõppemise võimalusega.

Niisiis, minu paagis leidis kasutuse viis liitrit Rene reservkanistri militaarotstarbelist bensiini. Kui Andrus vahepeal ülesleitud bensiinipudeliga kohale jõudis, olime juba kõik sõiduvalmis.

Nüüd siis jätkasime, triona. Üldiselt läks sõit Iklani tõrgeteta, kui arvata välja väike militaarmasina kütusekraani puhastus.

JA SEIKLUSI TULEB KUI OAVARREST…

Meie edumaa Urmase, Reinu ja Maareku ees on kahanenud nullini. Kohale jõudsime praktiliselt korraga. Ikla ilus ja mõnus koht väikeseks eineks, edasi joonelt Lätti! Sõita oli veel päris palju – öömaja ootas meid sel õhtul Leedus.

Esialgu sujus kõik kenasti, liikusime juba viiekesi reas. Lisaks Maarek bussi ja käruga ankrumeheks. Enne Riiat tegi politsei alkoholikontrolli. Tundus, et neid huvitasid rohkem meie sõiduriistad kui promillid.

Siis Riia. Otsustasime, et põrutame otse läbi linna Jurmala teele välja. Liiklus linnas oli erakordselt hõre, ilmselt puhkas enamik autosõitjaid jaanilaupäeva väsimust välja.

Seal leidiski aset järgmine vahejuhtum. Juba tükil ajal ei paistnud enam peeglist Urmast, Reinu ja Maarekut ka. Ootasime. Veidi aja pärast piuksus telefon ja saabus sõnum: Harley võttis mõneks ajaks sisse koha saateauto haagises. Läks plokikaane tihend.

Ega’s midagi, leppisime kokku et kohtume Riia ja Jurmala vahel, Riia poolt vaadates kolmanda või neljanda viadukti juures. Õnneks nii kõik sündis. Võtsime järgmiseks suuna Jelgavale, et vältida suuri teid ning jõuda päeva lõpuks Joniškisse, Leetu.

JA JÄRGMINE SEIKLUS: ZÜNDAPP TEEB HÄÄLI!

Saatusel aga veel üks vingerpuss varuks – 6 kilomeetrit enne ööbimiskohta hakkas mu Zündappi mootor tegema sellist häält, nagu oleks keegi seal sees iga taktitiiruga kõpsanud ka haamriga lisa.

Kuna kolks oli hirmuäratavalt tugev, siis tuli taas kord sõjatehnikalt abi otsida – Rene KMZ vedas Zündappi kenasti hotelli õuele.

Olime ühed viimastest saabujatest. Natuke piinlik värk küll esimest õhtut lõpetada nööri otsas, aga saatuse käest ei pääse. Pärast õhtusööki asusime Andrusega diagnoosima Zündappi mootorit. Tulemus: plokkratta kaasavedajal nukid maas, ja seda sõiduriista koha peal korda teha ei õnnestu.

Esimene plaan: Zündapp saateauto kärusse ja sõit jätkub Andruse lahkel loal tema Harleyga. Isegi proovi tegin õue peal ära – igati tasemel sõiduriist.

Siis aga hakkas miski hinge närima – peaks nagu ikka kuidagi selle sõidu kaasa tegema mitte tänapäevase, vaid uunikuklassi arvatud sõidukiga.

Lisaks, paneksin juba esimese päeva õhtul ühe saatemasina haagise Zündappi täis, mis sel juhul tuleb kõigepealt vedada Leedust Slovakkiasse ning seejärel sealt uuesti koju.

Ja mis siis saab, kui mõnel veel haagist vaja, tegu ikkagi eakate sõiduriistaga? Nagu hiljem selgus, mu mõttekäik oli põhjendatud: haagist läks vaja mitut puhku. et oligi vaja.

Otsustasin plaan B kasuks. Nimelt seisis mul kodus töökorras külgkorviga IŽ Planeta ning see mu FIM Rally päästma pidigi.

TEHTUD-MÕELDUD, JA JÄTKAME TEEKONDA!

Hommikuks oli otsus langetatud – Zündapp tagasi koju, sealt IŽ kärusse ja teistele järele. Otsust mõjutasid ka kaassõitjad, kes leidsid, et mis mure siis Leedust ikka niiväga tagasi Eesti ja uuesti Slovakkia poole sõita on.

Tehtud, mõeldud – veidi üle 20 tunni sõidulõbu ning juba järgmisel hommikul kell kuus olime ülejäänud seltskonnaga jälle koos. Boonuseks saatebussi ootevalmis tühi käru.

Üksiti sai minu päästeaktsiooni käigus toodud ka Urmasele mõni varujupp ja Reinule uued saapad järele. Tõsi, Maarek sai selle sõiduga kõvasti vatti, aga lõpp hea, kõik kena.

LÕPUKS OMETI SOE JA SULNIS!

Edasi kulges sõit ilma eriliste vahejuhtumiteta. Vahepeal läks ilm väga soojaks. Temperatuur tõusis üle 30°C ning tekkisid probleemid seoses jahutusega ja bensiini kiire aurustumisega.

Mitmel korral oli tankimise järel probleeme käivitamisega ja seda põhjusel, et ujukiruum jõudis vahepeal bensiinist tühjaks aurata.

Omaette teema oli ülesõit Kõrg-Tatratest. Eks see IŽ Planeta jää kahte inimest ja külgkorvi vedades pikkadel tõusudel, kuuma ilma ja eriti tugeva vastutuulega ikka lahjaks.

Ühel tõusul lasin kord isegi mootori kinni. Õnneks ilma tõsisemate tagajärgedeta. Tehnilisi probleeme oli ühel kui teisel rattal veel, kuid midagi eriti tõsist ei juhtunud ja mured said kõik lahendatud.

Viimane ööbimispaik, sadakond kilomeetrit enne sihtkohta, tipnes elamusliku õhtusöögiga ning hommikupoolikune parvematk pani i-le teekonna osas täpi peale.

Pärastlõunaks jõudsime kõik kenasti kohale. Omaette elamus oli muidugi Rahvaste Paraad. Värvi lisasid kohapealsed ekskursioonid, üldine melu ja mis peamine – mõnus reisiseltskond.

Pildid: Avo Kompus. Lugu ilmus ajakirja Tempo 2016. aasta talvenumbris

Jaga

AVALDA ARVAMUST!