60 aastat tagasi märtsi alguses esmaesitles Tšehhi autotootja Škoda sihvakat silmapaid, neljakohalist Felicia – kabrioletti. Ajalugu on teinud ootamatuid pöördeid, sest tänapäeval seostame Felicia nime hoopiski rahuliku tarbeauto, mitte 2+2 kabrioletiga.
1959. aasta esimesel märtsil esitleti sihvakat neljakohalist kabrioletti Leipzigis, nädalake hiljem näidati Feliciat Genfis ja mõned kuud hiljem imetleti Škodat ka New Yorgis.
Škoda Felicia kabriolett tõmbas tähelepanu ja seda imetleti ka üsna eksootilistes paikades toonase maailma mõistes – Mexico City ja Johannesburgi autonäitustel.
“Imetlema” on just õige sõna, sest auto kogus kõikjal positiivset tähelepanu. See oli edu, mida kaasaegsem nimekaim korrata ei suutnud, kuigi 90ndate Felicia pikap-versioon on leidnud koha harrastajate hulgas ning seda otsitakse tihtipeale tikutulega mööda Euroopat taga.
Kauni kabrioleti järel kandis Felicia nime Škoda supermini, mida aastast 1994 kuni 2001. aastani toodeti. See oli ühtlasi viimane Tšehhi autotootja omal platvormil põhinev mudel, samas ka esimene, mis lõikas kasu Škoda ühinemisest VAGiga.
Feliciat on nimetatud ka selle eelkäija, Škoda Favoriti ümbertöötluseks, ent see oli oluliselt modernsem ja värskema väljanägemisega ning selle kapotialune võimaldas kasutusele võtta laiema valiku jõuallikaid.
70% kabriodest müüdi välismaale
1959. aasta märtsis ilmavalgust näinud Felicia esiisa oli aga ilusa väliskuju ja kerejoonte, samuti ka mõõtmete tõttu väga nõutud nii kodumaal Tšehhis kui ka välismaal.
Feliciat valmistati Škoda Kvasiny tehases aastatel 1959‒1964 14 863 tükki. Enam kui kaks kolmandikku kogu toodangust eksporditi üle kogu maailma. Esimesel tootmisaastal toodeti näiteks 3251 autot ja neist umbes 70% kolis välismaale.
Feliciat oli võimalik soetada kas kangaskatusega kabrioletina või siis alternatiivina 27 kilogrammi kaaluva klaaskiust kõvakatusega.
Škoda Felicia baasmudel kaalus 930 kg ja selle kandevõime oli 300 kg. Kuigi auto kerekuju oli graatsiline ja tegemist oli lahtise autoga, mahutas see ikkagi neli inimest ja 320 liitrit pagasit. 2390 mm teljevahega ja väga napilt üle 4 meetri pikkuse auto kohta on see tugev tulemus.
Kapoti all surises ainult 1.1-liitrise töömahuga neljasilindriline mootor, mille suurim võimsus oli 50 hj 5500 mootoripöördel.
Pöördemomenti pakkus pisike mootor 74,5 Nm ning auto tippkiirus oli 130 km/h, keskmine kütusekulu 9 liitrit saja kilomeetri kohta.
Aastal 1962 tuli müüki Felicia võimsam “Super” mudel. Sportlikum mudel sai kapoti alla 1.2 liitrise töömahuga mootori kahe karburaatoriga.
Tehnilisi parendusi oli muidki, mille tulemusel kasvas võimsus 55 hobujõuni (40,5 kw) ning pöördemoment 82 Nm-ni.
Kuid nii võimsus kui pöördemoment olid saadaval natuke madalamatel pööretel kui tavamudelil – vastavalt 5100 ja 3000 mootoripöördel minutis.
Felicia Super oli 10 kg raskem kui baasmudel ning sõitis laiematel rehvidel ja selle tippkiirus oli ühtlasi 5 km/h suurem – 135 km/h.
Uusklassiku staatuses iludus
Kuuskümmend aastat pärast esmaesitlust on Škoda Felicia ikka veel eriti hinnatud masin. Klassikaliste autode kogujate huvi selle vastu kasvab ja huvi kasv peegeldub ka hästisäilinud isendite turuhinna tõusus.
90ndate Felicia suurim häda on see, et praktilise ja odava masinana on enamik neist lõpuni ära kasutatud ja valikut praktiliselt pole. Defitsiidi tekkimisele on kindlasti kaasa aidanud ka korrosioonialdis kere.
Aga ka kaasaegsema Felicia puhul kehtib see reegel, et hästisäilinud isendeid otsitakse tikutulega taga ning nende eest makstakse kohati üllatuslikku hinda.
Vahe on ainult selles, et kaasaegset Feliciat ei osteta muuseumi või erakogusse vaid ikka selleks, et tubli auto veel argiseid olmesõite teeks. Odavalt ja tegelikult ka väga kindlalt.
Üks põnev fakt veel – Felicia väliskuju võttis kõvasti snitti toonaselt Škoda Octavia – sedaanilt. Olid vast ajad, mil autod olid ilusad ja ilusamad veel…
Allikas: Autotoday, Wikipedia, Škoda press. Kaanepilt: Škoda. Kirjutas: Uku Tampere
