Uku Tampere kirjutab kahe vana, juhuse tahtel punase ja musta Porsche 911 näitel, milleks meile on  vaja klassikalisi autosid. “Päris” autodele, mille loojaks alates esimesest pliiatsijoonest on inimene ja millega saab ise sõita, on koht tulevikus valmis vaadatud.

Porsche 911 on minu unistuste autode nimekirja figurant. Tõsisem sümpaatia algas Saksamaalt 80ndate lõpus saabunud mudelautost, mille mängimise käigus üsna haljaks kulutasin.

Õige hoo sai 911-armastus sisse sajandivahetuse paiku, kui kinolinale jõudis “Kadunud 60 sekundiga”, sel ajal olin juba paadunud autohuviline.

Loomulikult jättis jälje Eleanori nimeline Shelby Mustang, kuid tõelistesse unistustesse prantsatas hõbedane 911 perekonna Porsche 996. Sealt alates olen endamisi olnud klassikute usku.

LOOD, MIS TOIDAVAD UNISTUSI

Saatus on minu vastu lahke olnud, puistates mu teele järjest legendaarseid 911 numbrit kandvaid Porschesid erinevatest ajastutest.

Kõigi nende autodega on kaasas käinud mõni lugu, mida endale jutustada siis, kui uued, head, targad ja … ühesugused autod täiesti üle viskavad. Kõik need hetked koos, samas igaüks eraldi, on toitnud unistusi tõelisest autost.

Umbes täpselt 20 aastat pärast esimest kiindumist otsustasid sõbrad minu järjekordse Inglismaa-reisi tõttu nurjunud poissmeeste peo asemel rentida mulle Autoklassikust viimse poldini taastatud 911T aastast 1972. Päev otsa klassikuga ringisõitmist veenas mind, et võrreldes moodsa masinaga on sõit küll ebamugavam, aga see on päris.

Möödunud suvest on võtta kaks 911 lugu: juunis kutsuti mind osalema Porsche Classic Tähesõidul, kus minule anti roolida täpselt seesama 996 Porsche, millest põrsapõlves unistasin. Kirsina minu tordile, pinnuna kaasvõistlejate varbasse istus kaardilugejaks kõrvalistmele Anastassia Kovalenko.

Juuli lõpus aga, mitte enam poissmeeste peoks vaid selleks Päris Õigeks Päevaks, veeres mu õuele Porsche 911/ 964 Carrera 2, aastast 1992.

Emotsioon oli (mitte ainult isiklikel põhjustel) nii vägev, et otsustasin videovõluri Sten Ottepi kaasa kutsuda ja imetoreda punase Porsche (loodetavalt igaveseks) filmilindile jäädvustada.

KLASSIKUD ONGI UNISTAMISEKS

Ükski eelnimetatud Porschedest ei ole tänases mõõtkavas just üleliia kiire ega äkiline. Ka on klassikute pärast mure suurem kui n-ö tavaautoga sõites – tuju äraminemiseks on mitmeid võimalusi, alates kaua üle merede seilavast varuosast, lõpetades hoolimatu kaasparkijaga, kes kallikese uksele mõlgi sisse lüüa võib.

Ent plussid kaaluvad kogu eestlasliku muretsemise üles. Porsche klassik on emotsioon. Kogu autohobi ongi üks emotsioon, sest mingit praktilist hüve klassikaliste autode huvist otsida oleks rumal. Aga Porsche on veel omakorda eraldi dimensioon selles emotsioonivärgis.

Ratsionaalset põhjendust sellele kõigele leida ongi keeruline, ratsionaalne on osta endale näiteks Dacia Logan, nagu kirjutas Avo Elme Open Track foorumis oma Porsche 911 taastamise teema juures. Aga mingil põhjusel pole see 20 aasta vanune Dacia, millest autohuviline märga und näeb vaid ikka Porsche klassik…

MUST 911

Lepime Tähesõidu alguses Anastassia Kovalenkoga kokku, et kuna tegu on käsikastiga klassikuga, siis rooli istun mina ning tema loeb seekord kaarti.

Loe ka Kaido Soorski muljeid tähesõidult

Vabalthingav boksermootor toodab tugevat mürinat ning käigud lülituvad raskelt. Vahegaasita käiguvahetus tundub vale ning iga paigaltvõtt nõuab keskendumist. Auto võtab kogu tähelepanu ja hetkeks unustan, et mu kõrval istub kena neiu.

Tähesõidu marsruut on liiga lühike, liiga täpselt ette antud ja osalejaid on Tallinna ummikulise päeva jaoks liiga palju, et mugavat äraolemist võimaldada. Selle võrra nauditavam on iga hetk kontrollpunktide vahel kulgemist.

Alati ei peagi kihutama ja mootorit kräunutama, et see fiiling kätte saada. Boksermootori hääl on eriti mõnus just madalamatel pööretel.

Aeg kulub, sulan autoga ühte. Lõpuks ei märka enam jäika sidurit ja täpset opereerimist vajavat käigukangi. Ning see sidurikärsakas ei tule ilmselt ikkagi minu sõidustiilist…

911-ga on ülimalt lihtne harjuda ning kui see juhtub, siis on sellega sõitmine igas mõttes juhi ja auto sümbioos. Raskepärane rool ja pedaalid muutuvad loogiliseks ja auto kuulab talle antud käsklusi nurisemata.

Vanemad Porsched on tänapäevasest luksusauto identiteedist nii kaugel kui kaugel olla saab. Klassiku roolis olemist saab võrrelda mootorratta sadulas istumisega – kiirusel üle 90 km/h käänuliselt teel sõita on kohutavalt ebamugav… aga mõnus!

Tähesõidu kiiruskatse Lauluväljakul on esimene kord, kui boksermootorist kõik seal peidus olevad hobused valla saab päästa. Enne ei ole mootori pöörded üle 3000 läinudki. Tugev start … ja sidur libiseb.

Gaas maha, teine käik, sidur lahti, gaas põhja … ja jälle libiseb. Auto lihtsalt ei taha, ja mul tuleb sellega leppida. Sellest hoolimata läbime väikese kiiruskatse edetabeli esimesse kolmandikku mahtuva ajaga.

Selge see, et pealtnäha rahulik ja pisut raskepärane auto varjab endas meeletut potentsiaali. Tõestust pole vaja kaua otsida: pedaalivajutusega õhuklapp pärani, ja tuleb ära.

Moodsa, rusikaga selga virutava kuumpäraga võrdlus on ometi kohatu. Klassik läheb iseteadvalt, olles juhi käepikendus ning osa päris sõitmise tundest.

Seal lõpus pole vähimatki vahet, kas klassik vilistab rehvi või kiirendab nagu segane, sest see auto pole kiusamiseks. Ühisosa adrenaliiniga tuleb otsida mujalt, otsesõnu vähemväärtuslikust liiklusvahendist. Porsche on emotsioon. Klassikud toidavad me unistusi tõelistest autodest, pean taas kord tõdema.

Vaata kogu Tähesõidu pildigaleriid siit

PUNANE 911

Ei maksa unustada, et Porsche on auto, mis maksab hooletuse eest kätte. Tagamootor ja kerge nina liigset uljust ei andesta. Kui selline komplekt käest ära läheb, siis peavad kaitseinglil väga nobedad tiivad olema.

Seda kiivalt meeles pidades istun juulikuu hommikul punase, veelgi vanema 911 rooli. Kõik on ebamugav ning kõik juhtimisfunktsioonid on ilma võimenduseta ja rasked.

Kerge hetk harjumiseks, aga juba paari kilomeetri järel hingame (taas) Porschega samas taktis. Ning just selle punase Porschega sõites saan aru, mis klassikule tema staatuse annab. Nii automaailmas kui ka autohuviliste südametes.

911 on auto, mis saab juhi käte ja jalgade pikenduseks, seda ka siis, kui aastanumber 1992 lubaks arvata, et tegu on üsna kaasaegse sõidukiga.

Kui kogemus piirdub vaid 996 või uuema Porschega, võibki kerkida küsimus, mis siin siis nii erilist on? Ei kiire, ei terav, ei (tänaste standardite järgi) liiga mugav…?

Klassikalise autoga sõitmine nõuab juhilt tõsist panust, isegi kui auto piire kompama ei kiirusta. Kui nii mõelda, sünnib klassikalise auto karakter koostöös hea, tundliku ja vastutusvõimelise juhiga.

Sõites punase 911-ga Neeme küla poole, aknad ja katuseluuk lahti, tabame Steniga end mõttelt, et kuidagi ei tahaks kohale jõuda.

Lärmakas, bensiinihaisune, jäik, aga vääramatu iseloomuga. Steni nägu korraks rooli istudes on hindamatult ilmekas. Jah, me tõepoolest ei taha kohale jõuda, saati tagasi linnakividele.

Me ei kihuta kordagi, sest aupaklikkus ja aukartus klassikute ees on see, mis liikumise takti määrab. Justkui vastutasuks meie aupaklikkuse eest tänab punane Porsche 911 meid, pakkudes ilusaid avastamata nurki ning eksimatut häälekõla, et saaksime selle filmilindile jäädvustada.

This slideshow requires JavaScript.

MIKS KLASSIKUD MEILE TÄHTSAD ON?

Mitte ilmaasjata ei juhatanud ma oma lugu sisse haljaks mängitud Porsche-mänguautost. See on nostalgia, mille klassikud meis äratavad, igatsus muretu lapsepõlve järele.

Julgus unistada suurelt, tahta tulevikuski autosid, mis pole vaid masinmõistuse täppistoode vaid inimese pliiatsitõmbest algav looming.

Teadmine, et inseneride erilahendused võimaldavad tänapäevalgi ehitada autosid, millega sõitmine tundub “päris”.  Nende autode puhul hinda ei küsita. Neist autodest saavad tõenäoliselt tuleviku klassikud.

Seda muidugi juhul, kui meie kasutajatena oskame hinnata tõelist annet ja ning pühendunud inseneritööd, mille tulemuseks on päris autod, millega saab päriselt sõita.

Kui me ei lase kõike tarbimiskraanist otse rentslisse, sest “auto, see on ju tarbeese maksimaalselt viieks aastaks” suhtumine on üha levinum. Kui kõik ei ole tarbimine vaid austus ja hoolimine, on lootust, et siia nostalgiasektsiooni saab veel mõnegi loo.

Porsche auväärne ajalugu ja märgi tähtsus automaailmas võiks saada järgmisi peatükke mitte juba olnud ja tehtud ja klassikaks saanud 911 arvelt vaid miks mitte mõne uue mudeliga. Ainest ju jagub. Neid autohuvilisi, kelle südamesooviks on putitada mõnd klassikut, unistades samal ajal elukestvast autotööstusest, jagub ka.

Pildid ja video: Sten Ottep. Lillepildid: Ylle Tampere, Uku Tampere

Jaga

AVALDA ARVAMUST!