Esmaspäev, 5. detsember 2022
Täna, mil Tallinna bussiliiklus tähistab oma sajandat juubelit, on 14% pealinna bussijuhtidest naised. Aastakümneid tagasi vaadatuks sellele viltu ja mõnigi keeldunuks bussi astumast.

Naiste aktiivsem tööle asumine bussijuhina algas 1990ndate aastate lõpus ja 2000ndate alguses, kui lõppes tollaste Ikaruse busside periood. Asemele tulid automaatkastidega bussid, mille juhtimine oli füüsiliselt kergem.

Tallinna esimene naisbussijuht oli Elsa Pihelgas – südikas naine, kes murdis ühiskonna hoiakuid. Toona, 1940ndatel nähti ametis vaid mehi ning naisbussijuhil tuli end tõestada nii tööandja kui ka sõitjate seas, kes naist roolis nähes keeldusid mõnikord isegi bussi sisenemast.

Hoolimata ühiskondlikust eelarvamustest jätkus Elsal iseloomu, mis kandis teda 37 aastat kestnud töös erinevatel liinibussidel. Kuuldus temast kui kindla käega ja vastutulelikust bussijuhist levis kiiresti ning sellele järgnes kaastöötajate, kuid mis veelgi olulisem, sõitjate tunnustus.

Elsa esimeseks bussiks sai GAZ-AA, mida hellitavalt „Kass ai-aiks“ kutsuti. Kõvasti rappida saanud masin tuli neiul endal sõidukõlblikuks kõpitseda ning meeskolleegide üllatuseks sai ta sellega ideaalselt hakkama. 1951. aastal läks Elsa üle trofeemasinale Opel Blitz, mis kandis juhuse tahtel bravuurikat garaažinumbrit 1.

Paar aastat hiljem anti talle sõita uhiuus ZIZ-155 ehk hellitlevalt „Jumbuks“ kutsustud buss. See oli oma aja kohta moodne sõiduk, kus uksed sulgusid nupust ning konduktori aset täitis kassaaparaat. Viimane Elsa juhitud buss LAZ 695M viidi 1981. aastal autolammutusse, pärast mida töötas Elsa veel mõnda aega RAF mikrobussil, tehes Autobussikoondise ekspluatatsiooniosakonnale vajalikke sõite.

Elsa Pihelgasest sai ühistranspordisektoris eeskuju, tänu kellele hakkas vaatamata ettevõttepoolsele umbusule ilmuma busside rooli üha enam naisi.

Eesti esimene naisbussijuht Elsa Pihelgas
Elsa Pihelgas, Eesti esimene naisbussijuht
Täna on linnaliikluses bussi roolis 174 naist

„Täna juhib Tallinna Linnatranspordi busse 174 naist. Kõige noorem naisbussijuht on 28-aastane ja vanim 66-aastane. Staažikaim naisjuht on roolinud trolli või bussi 1982. aastast ehk juba 40 aastat,“ sõnas TLT personaliosakonna juht Irene Metsis.

Ta lisas, et naissõidukijuhid on väga hinnatud ja neid tuleb linnapilti üha enam. „Kui vaadata ajas tagasi, siis olid paljud ametid niiöelda meeste tööd, kuid täna ei ole enam vahet, mis soost inimene on. Piisab vaid oskusest, tahtmisest, huvist ning kõik tööd saavad tehtud. Kui naisterahvas juhib oskuslikult suurt bussi ja on teistele eeskujuks, siis on see suur rõõm, et aeg on edasi liikunud,“ nentis Metsis.

Bussijuht Elviira Judin

Elviira Judin – TLT kõige staažikam naisbussijuht – oli vaid kahekümneaastane, kui alustas tööd trollibussi roolis. „Toona nõudis tavabusside juhtimine füüsilist jõudu, mispärast naisi autobussikoondisesse tööle ei võetud. Siis lisandus bussijuhi ametile veel kohustus oma sõidukile esmast hooldust ja remonti teha ning see oligi peamine põhjus, miks bussijuhi ametit naistele sobimatuks peeti,“ tõi Judin esile.

Pikaajalise naisbussijuhi sõnul on kõige olulisem püsida heatahtlik ja rahulik, sest igapäevaselt peab töötama äärmiselt stressirikastes tingimustes. „Bussijuht peab liikluses arvestama igasuguse käitumise ja sõidukogemusega kaasliiklejatega, sest tema vastutab, et buss ja reisijad tervena kohale jõuaksid. Avariiohtlikke olukordi tekib päevas mitmeid, ent sellest ei tohi närviliseks muutuda, vaid tuleb säilitada külma närvi, teisiti pole lihtsalt võimalik. Tuleb olla tolerantne ja rahulik,“ on Judini deviis, mida ta iga kord enne rooli taha istumist meenutab.

Lühikese süütenööriga tüüp bussi rooli ei sobi

Bussijuht Gerly Saar

Nelja lapse ema, alati naerusuine Gerly Saar alustas bussijuhina 2007. aastal. Suurte autode kogemus oli tal juba enne bussi rooli asumist olemas: „Minu isa on veokijuht ning sama ametit pidas ka vanaisa. Seega polnud suurte masinatega toimetamine mulle võõras.“

Bussijuhi töö juures meeldib niiöelda uue-aja naisbussjuhile kõik. „Mulle meeldib bussiga sõita, liikluses osaleda, lõpp-peatuses töökaaslastega suhelda ja roolis muusikat kuulata. Saan hakkama nii lõõts- kui ka tavabussidega, kuigi tunnistan, et lõõtsaga sõit meeldib mulle rohkem – nii sõita kui tagurdada on sellega lihtsam ja pikkadel bussidel on ka pedaalid margist olenemata pehmemad,“ kommenteeris Saar.

Ta meenutas halenaljakat juhtumit oma tööaastate algusest, kui Kadaka peatusest bussi astunud naine suundus joonelt bussijuhi kabiini juurde. Tol ajal oli naisjuhte veel vähe ja heitnud pilgu Gerlyle, üllatus pahur reisija ning pomises, et tal on lihtsalt paha tuju ja ta lootis selle rooli taga istuva mehe peal välja elada, aga nüüd on kogu mõnu rikutud.

Fotod: TLT

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.