Giuliast Giuliani ehk rohkem kui pool sajandit Alfa Romeo keskklassi sedaane4 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Toomas Vabamäe teeb vabas vormis ülevaate Giuliast Giuliani ehk räägib sellest, milline on olnud Alfa Romeo keskklassi sedaanide ajalugu veidi rohkem kui poole sajandi jooksul. Kas teadsite, et itaallased olid ühed esimesed diiselmootorite entusiastid?

Giulia (Tipo 105/115) – 1962-1978

Sedaan-Giuliaid valmis ühtekokku 572 646, lisaks neile ehitati kupeesid, kabriolette ja erimudeleid (näiteks univesaale). Mootorivalikus olid aastate jooksul 1,3- ja 1,6-liitrised kahe ülajaotusvõlliga neljasilindrilised bensiinimootorid võimsusevahemikus 78 kuni 112 hobujõudu.

Esimese Alfana sai Giulia endale aastal 1976 diiselmootori (1,8 l, 55 hj). Vaatamata näilisele nurgelisusele oli Giulia oma aja kohta ülimalt voolujooneline (Cx=0,34) ja 1963. aasta tippversioon ti Super jooksis välja tollase sedaani kohta uskumatud 190 km/h.

Giulietta (Tipo 116) – 1977-1985

Põhines paljuski 1972. aastal tootmisse läinud suuremal Alfettal. Mootorivalikus olid 1,3-, 1,6-, 1,8- ja 2,0-liitrised jõuallikad võimsusega 95 kuni 130 hj, tootmise lõpuosas ehitati ka 361 mudelit 2.0 Turbodelta võimsusega 170 hj.

1983. aastal lisandus valikusse turbodiisel (2,0 l, 82 hj, tootja VM Motori). Giulietta tehnilisteks eripäradeks olid tagadiferentsiaaliga ühisesse korpusesse ehitatud sidur ja käigukast (Transaxle) ning poolsõltumatu DeDion-tagasild. Läbis kaks facelift’i, kokku ehitati 379 691 Giuliettat.

75 (Tipo 161) – 1985-1992

75 (USA-s Milano) oli sisuliselt Giulietta edasiarendus ja jäi pikaks ajaks viimaseks tagaveoliseks masstoodangu-Alfaks. Mudeliindeks märkis firma asutamise 75. aastapäeva.

Giuliettalt pärines nii Transaxle, DeDion-vedrustus kui ka kere kandeosa. 75 sai valikusse ka V6 ning neljasilindrilistel 2,0-liitristel mootoritel hakati kasutama topeltküünlaid (Twin Spark).

Bensiinimootorid (1,6 kuni 3,0 l) arendasid 107-192 hj ning oma aja võimsamate hulka kuulunud diislid (2,0 ja 2,4 l) 95-112 hj. Mudelit 75 toodeti kokku 386 773 eksemplari.

155 (Tipo 167) – 1992-1998

Esimene esiveoline keskklassi-Alfa, tiraaž 192 618. Konstrueeriti juba ajal, mis Alfa Romeo oli sattunud Fiati kontserni koosseisu, sestap jagas kere kandeosa ja paljusid osi (näiteks klaase) Fiat Tempraga.

Mootorite töömaht jäi vahemikku 1,6 kuni 2,5 liitrit, võimsus 90 kuni 190 hj. Mudel Q4 sai Lancia Delta Integralelt pärit turbomootori ja nelikveo.

155 võitis arvukaid tiitleid turismiautode võidusõitudel, DTM-sarjas võistelnud nelikveoline 155 V6 TI oli omal ajal maailma tehniliselt kõige keerukam võidusõiduauto.

156 (Tipo 932) – 1997-2007

Walter de Silva kujustatud mudel pälvis hunnikute kaupa disainiauhindu ning oli edukas nii võistlusradadel kui ka müügisaalides.

Pälvis tiitli Euroopa Aasta Auto 1998. Umbes 680 000 valminud autoga oli see kõigi aegade menukaim keskklassi Alfa, ehitati ka universaalina (Sportwagon) ja nelikveolise libamaasturina (Q4 Crosswagon), Itaalia kõrval ka Tais.

Mootorivalik mahtus töömahuskaalale 1,6-3,2 liitrit ja võimsusvahemikku 105-250 hj. Tehniliselt baseerus mitmel Fiati ja Lancia mudelil.

Väidetavalt oli 156 esimene massiauto, millele sai vaatenurgast sõltuvalt värvust muutvat mineraalefektiga kerevärvi.

159 (Tipo 939) – 2005-2011

Väliselt sarnane 156-ga, aga märgatavalt suurem ja raskem. Samale, General Motorsiga koostöös valminud põhjale ehitati ka Brerat (kupee) ja Spiderit (rotster).

Mudeliindeks on võetud vormel-1 autolt 159, millega Juan Manuel Fangio 1951. aastal maailmameistriks tuli. Varasemad bensiinimootorid (1,8-3,2 l, 140-260 hj) baseerusid GM-i jõuallikatel, diislid (1,9-2,4 l,120-210 hj) pärinesid Fiati kontserni oma arsenalist.

Saadaval oli ka nelikveoline versioon Q4 ja universaalkere. Tootmine lõppes 2011. aasta sügisel umbes 240 000 auto järel, valmisehitatud autode mahamüümiseks kulus ligi aasta.

Alfa Romeo Giulia (Tipo 952) – 2016-…

Alfa Romeo Giulia (Type 952) esmaesitlus toimus 2015. Tootmist alustati veebruaris 2016. aastal. Giulia pälvis teise koha 2017. aasta Euroopa Aasta auto konkursil.

Alfa võib olla ükskõik missugune, peaasi, et scudetto (kolmnurkne radiaatorivõre) autoninas endale väärilise koha leiaks. Viimase 30 aasta kogemuste põhjal võib öelda, et scudetto kannatab ühtviisi stoiliselt välja nii ajatud šedöövrid (nagu 156) kui ka kiiruga kokkuklopsitud hädalahendused (nagu 75) ning muudab need klassikuteks.

Giulia on üle hulga aja esimene massi-Alfa, millel mootori jõud suunatakse teele tagarataste kaudu. Viimatine tagaveoline Alfa sedaan oli toosama 75, mis sündis vahetult enne seda, kui Itaalia riigifirma Alfa Romeo 1986. aastal erastati ja Fiati kontserni koosseisu läks.

Loe värskeimast Alfa Romeo Giulia põlvkonnast siit

Esimene diiselmootorite entusiast

Firma imagot ja ajalugu arvestades tundub pea uskumatu, et just Alfa Romeo oli üks esimesi, kes 1970. aastate kütusekriiside ajal hakkas oma sõiduautodele diiselmootoreid paigaldama.

Aga esimeseks Alfa diiselsõiduautoks oli… Giulia – legendaarne sportsedaan, Tipo 105. Aastal 1976 oli see juba oma elutsükli lõpus, kui sai „aiste vahele“ 1,8-liitrise Perkinsi diisli.

Tegu oli vabalt hingava mootoriga, esimene sõiduauto-turbodiisel läks Mercedesel seeriatootmisse alles aasta hiljem.Sestap ka ülimalt tagasihoidlik dünaamika: 55 hj, 101 Nm ja tippkiirus 138 km/h.

Neid näitajaid silmas pidades toodeti ainult Itaalias müügil olnud diisel-Giuliat uskumatult palju – üle 6000 eksemplari.

Tagantjärele targana võib öelda, et kuigi esimene samm meenutas rohkem komistamist, oli see siiski liikumine õiges suunas.

Alfale kuulub 1997. aastast ka esimese ühisanumpritsega turbodiisli seeriatootmise au – jõuallika pioneeriks oli Alfa Romeo 156.

Pildid: FCA Alfa Romeo, Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!