25. aprillil tähistab sünnipäeva Venemaa esimene väikese litraažiga sõiduauto КИМ-10-50. NAMI projekteeritud ning Gorki autotehases valminud kaheukseline prototüüp ei jõudnud kunagi seeriatootmisse. Portaali Veneraud abiga teeme autost lühiülevaate.
1939. aasta jaanuaris võttis Keskmise Masinaehituse Rahvakomissariaadi alla kuuluv Autotööstuse Peajuhatus vastu otsuse Kommunistliku Noorsoointernatsionaali nimelises Moskva autotehases KIM alustada väikese litraažiga sõiduautode tootmisega.
Prototüübiks võeti algselt Inglise auto Ford Prefect, mis oli aga vananenud väljanägemisega ning seda asuti muutma.
Kõiki mootori ja šassiiga seotud projekteerimistöid juhtis NAMI (Autode ja Mootorite Tsentraalne Teaduslik Uurimisinstituut) konstruktorite grupp, mida juhtis Andrei Nikolajevitš Ostrovtsev, kellest 1939. aastal sai KIM peakonstruktor.
Kere projekteerimiseks korraldati konkurss, millel sai esikoha Gorki kunstniku ja konstruktori V. Brodski loodud mudel. Selle mudeli järgi koostati USA-s firmas BUDD kere joonised ja valmistati stantsimaatriksid. Edasine kere valmistamine tehti ülesandeks Gorki Autotehasele GAZ.
Stantsitoorikud, õõtshoovad ja raamid pidi tegema J. V. Stalini nimeline 1. Riiklik Autotehas ZiS. Kokku pidid sõiduki КИМ-10-50 tootmises osalema 42 ettevõtet. Uut toodangut kästi välja anda kuni 50 000 eksemplari aastas ja mahud pidi saavutatama väga lühikese ajaga.
25. APRILLIL ESIMENE KATSEEKSEMPLAR
КИМ-10-50KIM-10-50 esimesed katseeksemplarid – kolm neist osalesid 1. mai demonstratsioonil Moskvas Punasel Väljakul.
КИМ-10-50 kere oli poolkandvat tüüpi, olles kinnitatud väga kergele raamile, mis kandis koormusi koos kerega. Kaheukselist keret oli lihtne ja odav toota. Külguksed tehti väga laiad, et võimaldada ka tagumistele istmetele pääsemist, esiistmete seljatoed aga olid ettepoole maha pööratavad.
КИМ-10-50 kere juures oli palju uudset. Sellel puudus väline aste, mis oli teistel sõiduautodel. Esiklaas polnud lame, vaid koosnes kahest osast, mis paiknesid omavahel nurga all.
Autol КИМ-10-50 kasutati esimest korda Nõukogude Liidu autotööstuse ajaloos alligaatori tüüpi kapotti (nagu seda hiljem kasutati ka „Pobedadel“) samas, kui tol ajal levinud kapottidel olid ülestõstetavad küljed.
Auto kabiinis oli kell, mida tol ajal leidus ainult kõrgeima klassi sõidukites. Varuratas paiknes horisontaalselt kere tagaosas, pagasiruumi all asuvas spetsiaalses nišis.
Mootor ja šassii olid lihtsad, odavad ja kauakestvad. Alumise klapipaigutusega mootor, rataste sõltuv vedrustus kahel ristisuunalisel õõtshooval, trummelpidurite mehhaaniline ajam ja eraldiseisev raam olid tol ajal kasutusel paljudes väikese litraažiga autodes.
RAHULOLEMATUD KANGELASED
Selle mudeli tootmise ärajätmise põhjuste kohta on liikvel mitu versiooni. Üks neist ütleb, et kangelased, kellele KIM autode esimesed eksemplarid anti, nägid sõiduki tehniliste puudustega kurja vaeva.
Teise versiooni kohaselt oli kõiges süüdi väljaande „Izvestija“ („Известия“) ajakirjanik, kes 1940. aasta sügisel tehases käis. Pärast tehase külastust kirjutas ta artikli tootmise alustamise kohta, kuid tegelikult ei olnud sõiduk tolleks hetkeks üldse tootmiseks valmis.
Stalin nõudis sõiduki ülevaatamist, olles üllatunud, et valmistatakse ette uue mudeli väljalaskmist, mis polegi tema heakskiitu saanud. Räägitakse, et ülevaatuse ajal istus riigijuht esiistmele ja tegi tehase esindajatele ettepaneku talle seltsi pakkuda.
Kui aga autojuht tahtis lasta neil tagaistmele pugeda, peatas kõrval istuv Stalin ta sõnadega: „Istuge, seltsimees.“ See oli autole surmaotsus ja autorite argumendid kaheukselise kere kasulikkuse kohta ei suutnud enam midagi muuta.
Öeldakse, et just selle sündmuse järel tõmmati КИМ-10-50 modifikatsioonidele kriips peale, GAZ-is aga projekteeriti kiiresti uus neljaukseline kere, mis sai tähistuseks КИМ-10-50.
Sellest mudelist on järele jäänud vaid kokku kuus eksemplari. Suurepäraselt säilinud КИМ-10-50 (sellel on isegi enne sõda toodetud rehvid ja aku) asub Leninliku Komsomoli nim. autotehase AZLK muuseumis.
Loe pikemalt portaalist Veneraud. Pildid: autowiki
