Ford Kuga: ei takista hanged, ei takista kraav, kui roolis on julge daam (või ka taat)

Ärgem laskem end eksitada sõnavärdist “linnamaastur”, mida Ford Kuga iseloomustamiseks kasutatakse. Ka värskenduskuuri järel on tegu jätkuvalt sõiduvõimeka nelikveolisega, mille eelised saavad selgeks siis, kui väljas on talv ja libe jää või tuleb forsseerida kõrgem küngas või sügavam kraav.

Tänavune lõputuna näiv talv pakkus suurepärase võimaluse Ford Kuga proovile panna tingimustes, mida tõenäoliselt kohtab inimene, kes selle auto Eestis ostab.

Proovisin ära nii musta asfalti kui ka põlveni lumehanged. Kõige tipuks surusin rooli abikaasa ja lasin tal maastikku alistada. Kuga ei teinud teist nägugi.

[toggle title=”PROOVISÕIDUAUTO TEHNILISED ANDMED” load=”hide”]Ford Kuga

Mootor: 2.0 R4 diisel
Võimsus: 110 kW
Pöördemoment: 370 Nm
Käigukast: 6-käiguline topeltsiduriga automaatkast
Tippkiirus: 190 km/h
0-100 km/h: 10,9 s
Kütusekulu (keskmine): 5,2 l/100km
Hind alates: 23 500€
[/toggle]

VÄIKE VÄRSKENDUSKUUR

Kuga on nüüd rohkem pere pailapse nägu: auto esiosa näeb välja äratuntavalt Ford (Edge) (Ranger), tagaosa on saanud teravama tätši. Moodsate leedtulede järgi on “värskel” ja “enneuuel” lihtne vahet teha ning käsikaudugi ütleks ära, mis aasta väljalase on: ümarus on  muutunud väljapeetud nurgelisuseks, mis rõhutab … mida muud kui auto tõhusust.

Sportlik ST-Line ja  “kõik-kellad-viled” Titanium varustustase võimaldavad Kugale anda selle, mis ta võiks (ka) olla: ülimugav Ameerika auto. Tõsi, teise rea staadioniistmeid saab vaid nahaga katta, aga pehmemaks ei tee see neid siiski.

Istu ja ära virise, sest istmekuju toetab hästi keha ning võtab tavalisest poroloonkärakast vähem ruumi. Iseasi, et pikal teel muudab see taga sõitja kurjameelseks ja paneb (kui on) kõrvalistujale hambaid säärde lööma, et koht horisontaalseks vabalangemiseks hõivata.

Juhiistmega on mul ka mingi hägune mälestus eelmisest korrast – mulle tundus, et “vana-uus” oli pehmem ja luksuslikum kui “uus-uus”. Võimalik, et ma olen vahepeal kaalus juurde võtnud, võimalik, et seekordsed teed olid konarlikumad, võimalik… võimalik, et mu mälu mind petab. Igatahes ei saanud ma Kugast seekord nii oodatud “oh, vot see on Ameerika” – elamust.

Seega,  neist kahest uuest valiksin mina ST-Line, mis teeb atsaka maastikunaksaja sportlikuks lihasetrimmijaks – vähe jäigemalt vastu panev vedrustus ning rooli taga ahvatlevalt veiklevad labad lausa sunnivad tempokalt läbi sügavate porilompide ja üle küngaste kündma. Iseasi, kui tihti seda isikliku autoga teha tahaks, eks…

This slideshow requires JavaScript.

VALIKUS UUED NAKSAKAD JÕUALLIKAD

Senine 2-liitrine TDCi on minevik, asemele on astunud 120 hj 1,5-liitrine TDCi-diiselmootor, mis on vähemalt 5% säästlikum, aga sama jõuline. Sissesõidetuna peaks kütusekulu jääma alla 5 liitri 100 km kohta. 1.5-liitrist uut diislit pakutakse üksnes esiveolisele Kugale.

Nii esi-kui nelikveolisele saab valida 150-hobujõulise TDCi, sama jõuallika 180-hobujõuline variant sobitub aga üksnes nelikveoga. Kui lubate targutada, siis õige ongi –  ma ei tea ühtki head põhjust, miks peaks ühetelje-veo jaoks ette rakendama ligi kakssada hobust. Maale ja tööle, jah, eriti kui ka kõige kõvemas timmingus jääb kütusekulu üle mõistuse mõistuse piiresse.

Bensiinimootorite riiulist leiame kuulsa EcoBoosti 1.5-liitrise, mida saab kas 120- või 150-hobujõulisena esikveolisele ja 182-hobujõulisena nelikveolisele.

Kütusekulu piirid jooksevad õrnematel 6 ja jõulisemal 8 liitri kandis, aga alati saab rohkem – kõik sõltub juhi gaasijala kaalust. Minul on see umbes kaks tonni, sest tehase nõutud numbreid ei suuda ma ka magades välja sõita.

This slideshow requires JavaScript.

JUHMISTUNUD JUHILE RIDAMISI ABIKÄSI

Küllap kõige olulisemad uudised tulevad juhiabisüsteemide rindelt. Paari lisavarustuse nimekirja märgitud linnukesega saab Kugast teha peaaegu isesõitva, suuresti isemõtleva auto.

Näiteks annab täiustatud tagant otsasõidu vältimise abi (Active City Stop), mis on võimeline automaatselt pidurdama kuni 50 km/h kiirusel, aegsasti märku, kui eessõitjale ohtlikult “tagumikku rippuma” jääda.

Ka on Kugal peal ridamisi abilis manööverdamismannetute ohutustamiseks:  ämmahoovist väljumiseks piisab suunatule sissepanekust (püüdke lülitada peale see, mis välja, mitte teepeenrale juhatab) kui auto juhilt rooli rebib ja masina turvaliselt teele juhatab. Juhi hooleks jääb gaasi – ja piduripedaalil vahettegemine.

Neid mugavusabisid on pikk nimekiri, aga kaks ülalnimetatut on minu meelest ühed ilmekamad õpitud abitusse sisenevat ühiskonda iseloomustavad vidinad: me teame, et te tegelete roolis kõrvaliste asjadega, ja me püüame süütuid kaasliiklejaid teie lollusest säästa… Kas ikka peab? Võib-olla muudavad sarnased abisüsteemid meid omakorda veel abitumateks?

Mis siin ikka pikalt arutleda, kasutame parem SYNC 3, mis samuti on Kuga varustuses nüüd olemas. 8-tollisele puutetundlikule (ja muuseas päris kiire reaktsiooniga ja intuitiivselt kujundatud) ekraanile saab peegeldada põhiäpid oma nutitelefonist ning heas inglise keeles häälkäsklustega navigeerida või sõbrale helistada.

MASENDAVALT NORMAALNE SÕIDUKOGEMUS

Täpselt nii aus nagu vahepealkirjas seisab asi ongi: Kuga sõidukogemus on igal teel ja igal ajal masendavalt normaalne. Istud rooli, sätid istme paika, kui viitsid, paarid nutiseadme, ja sõidad. Lihtsalt sõidad igale poole. Kuna see sõit on nii üksluiselt turvaline, hakkab aju igavusest genereerima asju, mis võimaldavad vigisemist.

Näiteks ei meeldi mulle Ford Kuga armatuuri kujustus ja ekraanigraafika: minu arust on see nii üheksakümnendad ja meenutab mulle tolleaegset muusikakeskust, kus oli küll olemas avaus kasseti ja CD jaoks ja mis nägi välja nagu oleks päris äge, aga mille helikvaliteet ei kannatanud mingisugust kriitikat. Ja see kohutav sinakasroheline sigrimigri milles pole küünevõrdki elegantsi!

Olgu, jah, mul on oluline info silma ees, ja Kuga audiopilt – kui oled valinud korraliku helisüsteemi – on vägagi okei, siis ikkagi, ikkagi! Ma tahaks midagi, mis ei paiskuks massiivselt mu mõtetesse ja tõenäoliselt pikema kasutamise järel ka unenägudesse. Ma tahaksin suuremaid panipaiku ja peenema joonega armatuuri. Ma tahaksin… no igatahes, proovige järgmisel korral aru saada, mida ma tahan, eks.

Aga see asi sõidab! Ja väga hästi sõidab! Neelab alla mõnegi totra juhtimisvea, hoiab ära ridamisi ohtlikke olukordi, närib end läbi paksust ja vedelast ja igikestvast talvest ja on sealjuures nii marurahulik ja üsna ökonoomne. Kuga sisemine ilu kaalub üles disainerite “me teame, mis sulle meeldib” – pliiatsivääratused.

This slideshow requires JavaScript.

REGE RAUTA SUVEL EHK KAALU OSTMIST TÕSISELT

Mäletan, kuidas ma paar aastat tagasi esmakordselt Kugaga sõitnuna,  seda autot pahaaimamatult müügisalongi sisenenud abielupaarile innukalt tutvustama (loe: vist isegi müüma) hakkasin. Rebisin meespoole kättpidi Kuga juurde ja oigasin: “Vot see on auto, ma KOHE ostaksin, kui oleks vaja…”

Ma ei tea kuidas see lugu lõppes, sest müügiesindaja võttis ruttu üle ja mulle doktorit ei kutsutud, aga ma ise võrdlesin sealtpeale kõiki maasturi moodi asju Kugaga. Konkurendid võrdlevad ilmselt ka, ja nähes, et neil pole tihtipeale suurt midagi vastu panna, lasevad alla. Hinnad siis.

Ford Kuga ei ole odav osta, seda on üsna odav pidada – auto on ilmutanud üpris tubli vastupidavust ning kes sõidavad, on paksult rahul. Ma ei hakka hinnakirja detailselt ümber jutustama, kõige odavama, Trend varustuses 1.5- liitrise EcoBoost mootoriga esiveolise ja käsikastiga auto hind algab 23 500 eurost.

Noobel Vignale, mis on sündunud kummardusena autoajaloole ning sisaldab endas vinjette ja aksessuaare, tepinguid ja pressitud autogramme, viib Kuga hinna aga sootuks uutesse kõrgustesse: kõige kallim, 2-liitrise diiselmootoriga, 180hj, automaatkastiga nelikveoline maksab 41 200 eurot.

Kõva tahtmise juures saab seda hinda veel veidike kergitada. Samas, kes fännab Fordi ja austab disanerite-inseneride tööd, siis uskuge, miski ei tee nende tuju paremaks, kui teadmine, et Eestis osatakse lugu pidada tõelisest kunstist.

Kust otsast ka ei läheneks, eatu ja ajatu auto see on. Ostad täna ja oled viie aasta pärast ikka veel sadulas, ning mis minusugusele eriti mokkamööda – paistad linnapildis natuke silma ka. Kui küsite, millise neist mitmetest variantidest valiksin, on vastus lihtne: 1.5-liitrise, 185 hobujõulise EcoBoost mootoriga automaatkasti ja nelikveoga ST Line versiooni.

Mu aastane läbisõit on liiga väike (alla 30 000 kilomeetri), et õigustaks diiselmootoriga Ford Kuga ostu. Samas aga tahan ma rooli istudes saada korraliku sõidukogemuse. Mis tähendab, et ma põrutan otsejoones metsa fotojahile või haagin autole taha midagi, mis võimaldab väikest eraklust või saarelesõitu.

Selle autoga on see võimalik aastaringselt. Nõnda et – mõeldes igikestvale suusailmale, mis meid peagi jälle tabab, soovitan soojalt täna ja kohe Kuga müügisalongis üle vaadata ja kaaluda vajadusel selle soetamist.

Palju paremat on samas klassis sõidukilt raske tahta. Ja – last but not least – ärge laske end heidutada hinnakirjas sõnast “mahtuniversaal”. Ford Kuga on maastur mis maastur.

Pildid ja meedia: Ford, Ylle Rajasaar, Erik Sikk