blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Vabandus, mis ei ole okei ehk sihtisid mind, tabasid omasid

Autoajakirjandusel on olnud paremaid päevi. Veel ei ole kõik petroolilokikesed välja surnud, aga pea see ei juhtu kui V12 asendab E2 ja robotautod on võimelised ise endleid tegema ja meediat asjalike arvustustega toitma. See ei ole okei,  ma tean. Sellepärast olemegi Acceleristast teinud uute tulijate kasvulava.

Eestis on autoajakirjanikke kahetsusväärselt vähe, ja tohutut tungi uute tegijate näol ei paista kuskilt. Ei ole atraktiivne (vanatehnika), ei ole asjakohane (keskkond), ei ole huvitav. Seda enam paistavad välja anomaaliad. Keegi kirjutab arvustuse, keskendudes sellele, kuidas ruuduline sall kaunilt tuules lehvis. Keegi kasutab sõnu nagu “oksüümoron” ja “kohort”. Keegi on naine.

Mis ma pikalt heietan. 2017. aasta 1. aprill läheb ajalukku kui päev, mil end feministiks nimetavad naised ründasid nais-autoajakirjanikke. Selle võiks ümber nimetada näiteks ka Aju Hangumise Päevaks. Või Ise Tegi Päevaks. Või Sihtisin Sind Tabasin Omasid – päevaks.

Lugu algas juba hommikul kell 6, kui Facebooki grupis Virginia Woolf sind ei karda pani keegi loata üles peaaegu tervenisti Eesti Päevalehe tasulise artikli uue generatsiooni Ford Fiestast, tagis mind ja asus rünnakule.

Ette jäid sõnad “soovolinik”, “sooneutraalne”, “vegan”, “taaskasutus”. Sain süüdistuse naeruvääristamises, ilkumises, iroonilises suhtumises. Tüli tõmbas tuurid üles, skandaal paisus. Kusjuures, mina ise ei saanud teha muud, kui end tagist lahti tõmmata. Selle grupi liige ma ei ole, võisin kõrvalt toimuvat jälgida.

Väga ei jälginud, korraks vaatasin ja muigasin. Ausalt, muigasin. Kõigepealt: 1. aprill. Me leppisime Forte peatoimetaja Madis Aesmaga kokku, et kirjutame loo väikese twistiga, et naljapäev ja nii.

Teiseks: Fordi interjööriosakonna peadisainer, hollandlane Amko Leenarts oli niivõrd võluv jutukaaslane, et ma ei saanud jätta sisse panemata paari pirni, mis me Milaanos õhku viskasime.

Te kujutate ette, kümneid ja kümneid inimesi, kes on panustanud aasta ja rohkem sellesse, et uus Ford Fiesta oleks äge auto, millega igaühel oleks hea sõita!? Amko muuseas, kui vähegi saab, sõidab jalgrattaga. Ja talvel uiskude-suuskadega. Lihtsalt, teadmiseks.

Kolmandaks: ma olen keskkonnaajakirjanik, eks (või: olen töötanud ka kuusena). See vegan-auto teema on mulle hingelähedane. Kui peaksin valima endale autot, eelistaksin veganit.

Üksiti eetilistel, teiseks omakasupüüdlikel põhjustel – materjalid, mida näiteks Toyota ja BMW oma V-sõidukite valmistamiseks kasutavad on üliägedad, ei põhjusta allergiat ega kahjusta teadlikult ühtegi elusolendit. Mulle sobib see.

Neljandaks ja viiendaks, ma olen harjunud olema Segaduste Planeedilt. Ma olen harjunud, et inimesed, kes ei ole eriti suure lugemusega või on neil mingid muud isiklikud põhjused mitte mõista tahtmiseks, tõlgendavad asju omamoodi. Mingil põhjusel just minu asju. Vahet pole, jään ma siis meelde või mis viga.

Ma olen harjunud, et me oleme erinevad. Ja kui mina suudangi sellega leppida, siis suur osa kahjuks ei suuda. Nad tahaksid, et ma mahuksin nende raamidesse. Kurb neile pettumust valmistada.

Ma olen harjunud olema paks, loll, memm, tädi, eit, mutt, bitch, võimuahne, üle laipade mineja, nõid, mõttetu, loll… ah, see oli juba. Ma ei mäletagi, mis sõnad sealt VWSEK grupist seekord läbi käisid…? Ühesõnaga, ma olen harjunud. Ja mind eriti ei morjenda.

KUNIKS. Kuniks ei minda mu mõttekaaslaste kallale. Kuniks ei haavata naisjõudu üldisemalt. Kuniks ei sildistata neid, keda sean eeskujuks. Kuniks ei lööda neid, kes end kaitsta ei saa. Ja see viuksatus “aga ma vabandasin ja võtsin kommentaari maha,” mind ei morjenda.

Seekord läks nirusti. Maarja võttis VWSEK seinal sõna ja sai bänni kümne minutiga. Kirjutas Acceleristas seepeale lühidalt ja puhtsüdamlikult. Seda lugu te juba teate, kes ei, võtab lingi lahti ja loeb.

Maarja visati välja, kommentaar kustutati ära, tema lugu jagati VWSEK seinal, ja järgnes nüüd juba otsene rünnak tema, minu ja kogu Accelerista vastu. Kuni süüdistuseni,, et Accelerista lugudega õhutatakse pagulasviha! Tehnikaportaal, mis õhutab pagulasviha – see oleks päris unikaalne müügiargument. Ma ei tea küll, kellele?

Nüüd mul enam naljakas ei olnud. Olukorras, kus sa vaatad pealt, kuidas lugu end üles kerib, ja ei saa midagi oma armsate kaitseks öelda, saad sa teha ainult üht: helistada oma juristile.

Sest saage nüüd aru, kulla inimesed – selles loos on detaile, mida me mingil juhul ei tohi tolereerida. Oleme me siis feministid, tolerastid, libretistid, me EI TOHI aktsepteerida “labidaga näkku” maailmakäsitlust.

Sina mulle ei meeldi, saad labidaga! Mis sa inised, ma ju päriselt ei löönud sind. See on Facebook, ole tugev, võitle! Ei, mina ei saa ja meie ei tohiks sellist jama vaikides kõrvalt vaadata.

Kes jaksab – tõsi, ma ei soovitaks – saab jälgida asjade kulgu minu Facebooki seinalt. Seal on üleval enamus kommentaare ja tekkis muuhulgas ka asjalik arutelu autoriõiguste üle.

Vaatame nüüd korra, kuidas Eesti Päevalehes ilmunud Ford Fiesta loost sai pagulasviha skandaal:

– tõenäoliselt varjunime alt avaldatakse autoriõigusi rikkudes peaaegu kogu tasuline artikkel
– sõimatakse tundmatut autorit ja öeldakse eneseõigustuseks “ma tagisin ta siia, et ta midagi enda kaitseks ütleks”
– sildistatakse ja rünnatakse seljataga rohkemaid inimesi
– bännitakse ja blokitase need, kelle teistsugune arvamus ei meeldi
– lüüakse hambad Vabariigi võrdõigusvoliniku säärde (piltlikult, FB, ära nuta, Liisa!)
– minnakse kommentaarides isiklikuks, halvustavaks
– seatakse kahtluse alla kogu väljaande toimetuse töö
– ei kontrollita fakte, tuuakse sisse pagulaste teema
– vabandatakse Facebookis, grupis, kus need, keda on tümitatud, ise kaasa rääkida ei saa
– kustutatakse kommentaarid ja leitakse, et nüüd on kõik okei ja oleme sõbrad.

See ei ole okei. Me ei saa olla sõbrad. Meil on probleem, mis vajab lahendamist. Kas keegi oskab soovitada, mida ma ütlen nendele inimestele, kes igapäevaselt töötavad selle nimel, et me võiksime sõita turvaliste ja tervisesõbralike autodega? Lugematu arv insenere, disainereid, loovmõtlejaid?

Kas kellelgi on ideid, kuidas ma Amkole, Ivanile, Joanile otsa vaatan ja ütlen, et näete, aga Eestis need naised, kes end feministiks peavad, ütlevad, et see mõte vegan-autost on naeruväärne ja üldse on kõik naeruväärne ja mina olen sellele hoogu andnud?

Te ei tunne neid inimesi, mina tunnen, ja olen õnnelik, sest need inimesed inspireerivad. Nad on tõeliselt suure kirega oma pealisülesandele pühendunud inimesed. Osa neist ka maailmakuulsad. Märksõna: Ford GT, näiteks

See ei ole okei. Sülitad silma ühele, sülitad silma kõigile. Sinu (virtuaalne) süljelärakas tabab inimest. Inimest, kellel on oma lootused ja ootused. Inimest, kes ei ole mitte üheski mõttes kehvem ega alaväärsem kui sina.

Aga sinu arvates on ta teistsugune või arusaamatu. Ja järelikult tuleb labidaga lüüa ja sülitada. Sest Facebook lubab sülitada ja siis vabandada ja öelda, et ära kiunu, ma ju võtsin oma sõnad tagasi.

Ei, see ei ole okei. Sa rikkusid paljude päeva, aga veel viletsam, tõukasid meid lähemale sellele mülkale, kus valitsevad umbusk, vaenamine, üksteisest ületallamine, ebakindlus ja muu säärane jama.

Ei, see ei ole okei. Accelerista tegijate meelest pead sa avalikult ja seaduslikult vabandama. Iga kord, kui sa omas eneseimetluses või ebakindluses – vali mis õigem tundub – kellegi õigust, olla võrdne teiste seas, elada, liikuda, luua ja lehvitada rikud , pead sa avalikult ja seaduslikult vabandama.

Feministiks olemise või mitteolemisega tegelevad juba su mõttekaaslased, keda sa osavalt siiani ära petnud oled. See, mis mina olen või mida ma ei ole… ei oma mingit tähtsust.

Ai, ja sõna “soovolinik” – ära muretse! Ma ei kasuta seda enam edaspidi, “võrdõigusvolinik” on tõesti parem, nagu ka “sooneutraalse” asemel ütlen ümber “võrdselt võrdsetele”. Kui mõni sõna kedagi riivab, siis nii olgu, ma võtan teadmiseks. Huumorimeel muidu on intelligentse inimese tunnus, aga las see jääda.

Ma olen võtnud elada nii, et igas mu päevas oleks üks heategu, iga päev õpiksin midagi uut ja iga päev võtaksin hetke iseenda jaoks. Üks heategu on vähe, ja ega ma neid loe, see selline mina sulle-sina mulle asi natuke; õiged sõnad õppisin selgeks. Ja hetke iseendale võtan kohe pärast seda, kui selle loo üles lasen. Mis sinu elu moto muidu on? “Sihtisin sind, tabasin omasid”?

* Fiesta lugu kirjutasin ma esmaspäeval Eesti kõige vingema teadussõu Rakett69 võtteplatsil. On erakordne, kui palju andekaid teadusnoori on peale kasvamas. Meil on lootust ja see on väga okei.

Sooneutraalsus kui väljavalitute privileeg ehk kuidas ma kümme minutit feminist olin

3 kommentaari

  1. Just täpselt. Sellepärast ma ka kirjutan, et inimesed, kes nimetavad end feministiks. Ma olen end pidanud mahedaks võrdõiguslaseks, mõnikord ka häälekamaks selliseks. Feminism on olnud püha ja püüdmatu. Seda valusam on vaadata, kuidas asi rumalate fanattide poolt avalikult solgitorru lastakse. Kurb. Kurb!

  2. Anna Karolin on

    Parandan end: mõistlikkust ka VWSEK grupis. Aga sõltumata erimeelsustest ei ole asi feminismis endas.

  3. Anna Karolin on

    Selline eskaleerumine teeb tõesti nõutuks. Saan täiesti aru, miks see rikub päeva. Panen südamele, et feminism ja võrdõiguslikkuse eest seismine ei võrdu VWSEK grupiga, on ka täitsa mõistlikke inimesi.

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
%d bloggers like this: