PSA ja Opel, püksid ühte kappi ja korraga jalga ehk kooselulepingu pimenurk10 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
PSA kontsern maksab General Motorsile Opel/Vauxhalli omandamise eest kokku 2,2 miljardit eurot. Saksa autotootjat ootab tehinguga seoses ees suur saneerimisprotsess, mille käigus kaovad tuhanded töökohad ning muudetakse senist kontseptsiooni. Ka kerkib ridamisi küsimusi mudelivalikus, sest trügitakse samades segmentides.

Genfi autonäituse uudiste kõrval on 2017. aasta märtsi üks olulisemaid uudiseid PSA Grupi ostutehing, mille käigus omandati General Motorsilt Euroopas Opel/Vauxhall.

Ligikaudu 2,2 mld euro suurune kaubasobitus ei ole veel viimast punkti saanud, täpsustatakse üksikasju ja oodatakse ametnike armee õnnistust. 2017. aasta lõpus peaks asjad olema siiski sealmaal, et Opeli liinid PSA egiidi all käivituvad.

Opeli ostu järel tõuseb PSA Grupp Euroopa suuruselt teiseks autovalmistajaks VAG-i järel. Aga enne, kui kukk kuldmuna munemisest kiredes teada annab, tuleb teha rida muudatusi. Peamiselt puudutavad need Opel/Vauxhalli senist töökorraldust.

PRANTSUSE DISAINIHELLETUS VERSUS SAKSA RATSIONAALSUS

PSA esindab Prantsuse autokultuuri, Opel Saksa pikaajalisi autoehituse traditsioone. Nende kahe kõrvutamine ja ühisosa leidmine saab olema selles ühinemisprotsessis üks raskemaid ülesandeid.

Prantslased panustavad mugavusse, sakslased täpsusse. Prantslased hindavad jätkuvalt rallisõitu ja võiduajamist, Opel on selles osas märksa tagasihoidlikum – ajaloolised hetked jäävad aega, mida täna nimetame klassikaliste jõuvankrite kuldajastuks.

Prantslased mängivad kaardid ennenägematule disainile, sakslased ajatule ja kestvale kvaliteedile. Juba ongi riid majas, sest kas te kujutate ette näiteks Opel Astra L generatsiooni, mis näeb välja… no näiteks nagu Citroën Cactuse ja C3 ristand? Või Peugeot 308-t, mille i-Cocpiti asemel laiutab konservatiivne Saksa must-valge maailm?

Keeruline saab olema Peugeot’ ja Opeli ostjatele selgitada, mis neis sarnast on peale kahe jala, käe ja pea, mis tõenäoliselt on võimeline iseseisvalt mõtlema turundusosakonna plärast hoolimata.

Läbi aegade on kõik uuringud meid veennud nn. saksa auto ostjate lojaalsuses: kes kord sõitnud “sakslasega”, seda prantslaste autod ei kõneta, hüpaku reklaamiagentuurid kasvõi pükstest välja.

Juba on avalikkuse ette jõudnud esimesed arvamused analüütikutelt, kes on veendunud, et Opeli müügist PSA-le võidavad Korea autotootjad, sest nii Hyundai kui Kia on tänaseks – paljuski tänu sakslastest loov- ja inseneritiimile – saavutanud “peaaegu nagu Saksa auto” maine.

KAHTE PAARI PÜKSE ÜLESTIKKU EI VEA… VÕI SIISKI?

Nii PSA kui Opel on keskendunud väike-keskklassi ja keskklassi autode valmistamisele. Viimased aastad on toonud ridamisi täiendust ka maasturilaadsete toodete segmenti.

Kui GM on investeerinud kõvasti vastuvõetava hinnaga elektriautodesse, veel tänavu loodavad eurooplased kätte saada kauaoodatud Opel e-Ampera, mis “paneks Teslale ära”, siis PSA alles mõtleb tõsiseltvõetavate elektriautode tootmise võimalikkusest.

Samas on PSA-l olemas hübriidajamiga mudelid, Opelil pole selles segmendis midagi, kui LNG välja jätta, aga diislist ja bensiinist keskkonnasõbralikum on muidugi seegi. Isejuhtivate autode osas on eelis samuti PSA-l, mis juba mõni aasta uudseid tehnoloogiaid edukalt tavaoludes testinud.

Nii Opeli kui PSA uued jõuallikad on suurepärased: vaiksed, ökonoomsed, tavakasutajale piisavat jõudlust pakkuvad. Võidab see, kes oskab omavahel kokku sobitada õige mudeli piisavalt öko ja samas piisavalt tegusa ja dünaamilise jõuallikaga. Võidavad mõlemad, sest sooritus on suhteliselt võrdväärne.

PSA hiilgab tõeliste kähkusõitjate ehitamise oskusega, ökonoomsed diislid olid neil juba enne. Üks teise järel vallutavad GT ja GTi mudelid ostjate, sealhulgas ontlike pereemade südameid ning autoajakirjandus pole omalt poolt kiitusega kitsi.

Ka “dieselgate” ei ole kumbagi tootjat eriti puudutanud: PSA avalikustas ühena esimestest reaalsed kütusekulu näidud kõigile oma mudelitele ning Opel läks tänavu üle uuele elulähedasele mõõtmismetoodikale. Nii prantslaste kui sakslaste autod on seega päriselt ökonoomsed ja nende rinnaesine diisliplekkidest puutumata.

Aga see kõik ei muuda tootjate põhieesmärki valmistada Euroopa turule väike-keskklassi ja keskklassi autosid, meenutagu need kujult siis lutsukivi või külmkappi, nimetatagu neid siis sportsedaanideks või linnamaasturiteks.

Juba praegu on turg küllastunud sarnastest autodest, konkurents järjest tiheneb ning kõigile ruumi lihtsalt ei jätku. Kui PSA laiendab oma müüki sihikindlalt ka Aasiasse, siis Opel/Vauxhall pole isegi proovinud kaugemale vaadata, nende turg on Euroopas.

KAHJUM TULEB PÖÖRATA KASUMIKS

Räägime kõigepealt ilusatest asjadest. Euroopas on nii PSA kui Opel korduvalt pälvinud kõrgeid nominatsioone, viimati Opel Astra K Euroopa Aasta Auto 2016 ja Eesti Aasta Auto 2016 ja Soome Aasta Auto 2016 jne… Peugeot 3008 tõi äsja koju Euroopa Aasta Auto 2017 tiitli, uhkeid auhinnakarikaid leiab selle linnamaasturi kapist veelgi.

Sõltumata kõikidest ilusatest auhindadest, ostjate rahulolust, turgude kasvamisest on Opel/Vauxhall alates aastast 2000 tootnud üksnes ja ainult kahjumit – 2016. aastal näiteks 241 miljonit eurot miinust.

See on asi, mis PSA-le hinge ei mahu. Ja arusaadav, vigast pruuti ei kiidagi keegi heaks. Nii ongi PSA majandusdirektor Jean-Baptiste de Chatillon juba mitmel korral oma intervjuudes välja öelnud, et miinuse tootmine peab lõppema. Päevapealt! Aastal 2020 peab Opel/Vauxhall olema kasumis. Punkt.

Chatilloni assisteerib PSA pealik Carlos Tavares, kes tõdeb, et Opel on küll väga tubli, aga ainult efektiivsuse tõstmine saab tagada Saksa autovalmistaja edasise õitsengu. “Efektiivsuse tõstmine” tähendab selles kontekstis koondamisi, robotiseerimist, tehaste kokkupakkimist.

Opel/Vauxhallile on antud tormihoiatus osa tootmisliinide sulgemise osas. Uue ühiselu tingimuste seast leiab muuhulgas ühe huvitava punkti: PSA on võtnud kohustuse “säilitada Opeli töötajatele töökohad 2018. aasta lõpuni”.

Sinnamaani on töölised kaitstud ka Saksamaa seaduste alusel. 2018. aasta lõpus jagatakse kaardipakk ümber ning see, kes millise tihi saab, sõltub Opeli majandustulemustest.

SULETAKSE TEHASED JA KAOB KUNI 10 000 TÖÖKOHTA

Asjatundjad on veendunud, et Opelit ootavad PSA käe all ees üsna dramaatilised muutused, sealhulgas saneerimine. Räägitakse isegi kuni 10 000 töökoha kadumisest lähiajal.

Löögi alla lähevad Eisenachi, Kaiserslauterni ja Rüsselsheimi tehased Saksamaal ning Vauxhalli tehas Ühendkuningriigis. Hispaania, Austria ja Poola tehaste töötajad võivad esialgu (vist?) kergemalt hingata, ja pole ka kuulda, et mootoritehas Ungaris kinni tahetaks panna.

“Opel, Rüsselsheim” pressiteadete alguses võib üsna pea muutuda ajalooks. Ajakirjanikud Eestis võivad Opeli senist pressitööd vaid tunnustada, tootja väljastab põhjalikke ja mitmekülgseid (mõnikord küll superlatiividest nõretavaid) teateid koos rikkaliku pildi- ja videomaterjaliga mitmes keeles. Eestlased on arvatud inimesteks, sest meile jookseb kätte korralik emakeelne uudisvoog otse Opeli peamajast.

Küsimus on, mis saab Opel OnStar multikultikeskusest Inglismaal, Lutoni linna külje all? Vinge “inimene teisel pool rohelist nuppu” teeninduspakett, mis tagab Opeli ja Vauxhalli juhtidele hädaolukorras kiire abi, satub saneerimise käigus samuti löögi alla: kui pannakse kinni tehas, siis tõenäoliselt kolitakse Lutonist minema ka OnStar keskus.

PSA pole tänaseni ühegi uuendusliku ühenduvusteenusega välja tulnud, ei ole värkvõrgu arendust nagu Volvol ega ühenduvusteenust nagu Opelil ja Škodal – ostsid auto, pead ise hakkama saama.

Noh, olgu, lõhnavariatsioonid kõrgemas varustusastmes anname sulle ja Eesti oludes ka maakeelse navi, kus morbiidne meeshääl on valmis teed juhatama. EPIRB on peagi kõigile sõidukitele kohustuslik, seega ei jää tegelikkuses teel hätta ühegi auto omanik, liigne nutuvõrgu tilu-lilu pole PSA stiil.

PEOTÄIS FAKTE

Müügitehingu hinna kohta liigub mitmeid erinevaid numbreid. Olgu see siis klaar: PSA maksab General Motorsile Opel/Vauxhalli omandamise eest 1,3 miljardit eurot ja võtab enda kanda 900 miljoni euro eest finantskohustusi.

Opel annab täna tööd 38 000 inimesele, kellest 19 000 töötab Saksamaal. See number tõenäoliselt kukub, sest “kahe tootja liitmine peab olema topeltefektiivne, kiire ja kulutõhus” ning “paranema peavad tarned ja turundus” – nii seisab müügi juurde käivas ühisdokumendis. Nagu öeldud, esimesena on löögi all Saksamaa tehased.

Ühe väheteada fakti õngitses välja sakslaste Bild am Sonntag nädalalõpuleht. Nimelt üritas 2014. aastal Volkswagen Opelit üles osta, ning tehingule andis oma “žiiro” isegi Frau Merkel. Paraku vajus mõte kolinal läbi, sest General Motorsile ei sobinud kauba eest pakutav hind.

Prantslaste PSA (Peugeot-Citroën-DS) on kinnitanud, et kavatseb säilitada (vähemalt esialgu) nii Opeli kui Vauxhalli margid. Finantskohustuste täitmisel tuleb PSA-le appi suur prantslaste pank BNP Paribas, mis loogika kohaselt peaks ühes finantskohustuste üleminekuga saama õiguse ka Opel/Vauxhalli tulevikus kaasa rääkida.

Opel on olnud General Motorsi omanduses 1929. aastast alates ning seda on esitletud kui GM Euroopa brändi, samal ajal kui Vauxhall on olnud puhtakujuline saareriigi (Ühendkuningriik) bränd. Inglased ei tea Opelist suurt midagi, aga Vauxhall on sealmaal üsna levinud automark.

This slideshow requires JavaScript.

ACCELERISTA KOMM PSA-l on Euroopa turgudest käes praegu ligi kümnendik (9,1%), Opelil pisut üle kuue protsendi (6,2%). Brexit, mis GM-ile tuli külma dušina, ilmselgelt turuosa ei kasvata, vaid süvendab segadust. Ja samas võib mõelda ka sedapidi, et tõejärgsel ajastul on päris oluline omada üht autotehast ja autobrändi lukku pandud Inglismaal…

Seega ei tähenda pükste ühte kappi panemine automaatset turuosa suurenemist 15%-ni. Selle asemel tuleb prantslastel hakata oma uue saksa pruudiga selgeks rääkima, mis värvi, materjalist ja lõikega pükse kantakse, kas ülestikku tõmmatakse kaks paari korraga või pannakse jalga kummastki üks säär või kantakse kordamööda või annetatakse ühed püksid vaestele…  Eks me seda siis näha saa.

Mis saab General Motorsist? Mitte midagi, nemad jätkavad Ameerikamaal ja muudel kaugetel sihtturgudel kena kosumist. Tõmbavad isuga käima Chevrolet Bolt elektriauto tootmise ja teevad Teslale sarvi, lüües neilt üle tulevased potentsiaalsed Model 3 omanikud.

Tõenäoliselt jõuavad need Tesla fännid ühe Bolti enne ribadeks ära kasutada, kui hingeõnnistus (Model 3) jõuab. Selle aja peale aga on GM saanud valmis oma uued moodsad ja kiired elektrisõidukid, mis tehniliselt paljudele konkurentidele kandu näitavad. Nii see läheb.

Opel/Vauxhallist loobumine on olukorras, kus mõlemad ligi 18 aastat GMile vaid kahjumit on tootnud, nagu pimesooleoperatsioon. Korraks on valus, aga küll haav kinni kasvab, lõhkeda see soolikas ju veel ei jõudnud…

GM tõmbab end tasapisi (aga järjekindlalt) Euroopast tagasi, ning tõenäoliselt on kaks järgmist lahkujat Cadillac ja Corvette, mille kättesaamisega on juba täna Vanal Mandril tõsiseid raskusi. Euroopa on marginaalne turg, mis ei tooda GM-ile marginaali. Punkt.

Last but not least: meenutagem GMi SAABi saagat. Ostis ja peaaegu kohe ka müüs. Parimad platvormid ja tootmisliinid muidugi jättis endale. Vanade SAABide omanikud saavad tänaseni muretult teel vurada, sest Opeli varuosad sobivad nende sõidukitele kui valatult. Eks näis, kauaks seda rõõmu jätkub…

SAAB on vahepeal seigelnud hiinlaste omandusse, sealt edasi türklastele ja mine tea, ehk kusagile veel: nii hiinlased kui türklased üritavad vanale karule trikid selgeks õpetada ja SAAB 93-5 elektri jõul edasi liikuma panna. Seal vist oli segadus SAAB nime kasutamise õigusega, aga kes sel lool nii täpselt näppu peal hoida jõuab…

SAAB turboprop-lennukid aga haukavad rõõmuga taevaseid avarusi veel järgmised paarkümmend aastat, nendele see maapealne Opel/Vauxhall prantslased-sakslased püksid-seelik-peavalu korda ei lähe. Võtkem siis meiegi seda “pommtehingut” täpselt sellisena: läheb nagu läheb.

Kaht asja on prantslastele ehk siiski paslik meelde tuletada. Eesti kontekstis üürgavad tavakasutajad nüüd lisaks sellele, et “igast autost saab kord Opel” ka konnasööjate hümni ning tõenäoliselt vaatavad edasi Toyota ja Škoda poole. Maailmalaiuselt aga käibib juba mõnda aega fraas “igast autost Opelit ei saa.” Hõk! Kibe!

Erinevate allikate põhjal: Reuters, Bild am Sonntag. Meedia: Opel, Reijo Tagaväli, Peugeot

Jaga

AVALDA ARVAMUST!