blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Pühad paugutamise saatel: seda “sõda” saab võita vaid nunnude koertega

Ilutulestikurakettide, paukherneste ja muu “ohutu” pürotehnika kättesaadavus on loonud olukorra, kus aasta ringi paugub. Suurem “sõda” läheb lahti hilissügisel. Ilutulestik ei ole suur mure loodusele nagu arvatakse, vaid (elu)keskkonnaprobleem. Nunnude koerte abiga võiks aegamööda mürglist aga jagu saada.

Praegugi, kui seda lugu kirjutan, paugub Nõmmel korralikult. Kell on pisut üle keskpäeva, kuskil käib pidu, mille tähistamiseks parim moodus tundub olevat järjekordse ilutulestiku taevasse põmmutamine.

Ehkki sombuse ilmaga ei ole suurt midagi näha, rõõmustavad kedagi ilmkärakad, mida kallis ilutulestikupatarei üle linna saadab. Me Kollane Koer püsib toas, sest paugud toovad jälle meelde kurja inimese, kes ta õhupüssist vigaseks lasi.

Üks ilutulestik lõpeb, teine algab. Paukherned, väiksed ja suured raketid, ilutulestikupatareid, konfetid ja muu äge stuff on mugavalt käeulatuses: piisab lähimasse šopingukeskusesse sisse jalutamisest, ja kusagil nurgas naeratabki juba pürotehnikamüüja. Miks siis mitte päeva võimsa pauguga tähistada, pidu ju!?

Seadus, mida ei täideta

Politsei on tõsiselt kimpus  tänaval, koolis, mänguväljakutel jm. ilmkäratsevate marakrattidega. Nende jaoks on paugutamine lõbus, aga kellegi kuulmekile või südamerütm võib ehmatusega augustatud saada. Korrakaitsjate aeg ja jõud lähevad aga raisku mõttetustega tegelemisele.

Vastutustundlik müüja alaealistele pürotehnikat ei müü. Mis aga teha siis, kui ostjaks on täiskasvanu, kes lapse soovidele vastu tulles talle sületäie pauguteid ostab? “Laps ju tahtis!” Vastus: polegi midagi teha. Lõbu ja lust on lapse õigus ja vanema võimalus plusspunkte teenida.

Seaduse järgi on avalikus ruumis kindel aeg, millal ilutulestikku võib kasutada. Tallinnas hilisöösiti vastu taevast lastud raketid kinnitavad tõsiasja, et paljud kasutajad ei tea seadusest midagi.

Eestis kehtiva regulatsiooni kohaselt on avalikus kohas keelatud tekitada teist isikut oluliselt häirivat müra või valgusefekte. Teisiõnu ei tohiks linnas, alevis ja külas rakette lasta muidu kui kokkulepitult.

Mujal kui avalikus kohas on müra tekitamine keelatud ajavahemikul kella 22.00-st kuni 6.00-ni ja puhkepäevale eelneval ööl kella 00.00-st kuni 7.00-ni.

On kolm päeva aastas, mil ilutulestik ja efektsed paugutajad on lubatud: uusaastaööl, ööl vastu 25. veebruari ja ööl vastu 24. juunit. Kõigil ülejäänud päevadel peab ilutulestiku korraldamiseks olema KOV luba.

Keskkonnaprobleem, aga mitte selline nagu arvame

Ilutulestikupatareist saab lärmi, valgusefekte, tahmaosakesi, põlemata püssirohtu, vingugaasi, vääveldioksiidi ja rohkelt prügi.

Lisaks sadestub strontsiumi, liitiumi, vaske, baariumi ja soolasid, mis feiervergile värvi annavad – see kõik pole aga teab kui suur saastemure, sest ükski välisõhu seirejaam uusaastaööl häiret ei anna.

Uusaastaööl, Vabariigi aastapäeval või jaaniööl taevasse lastud ilutulestikud ei ole keskkonnaprobleem, millest kõva häälega rääkida. Need on ilus (ehkki lärmakas) traditsioon.

Meie esivanemad peletasid uusaastaööl müra tehes kurje vaime; jaaniöö tulevärk on moodsa aja leiutis, ilmselt mõeldud markeerima suurt jaanituld. Selles osas võiks vist ühiselt kokku leppida, et pole vaja!?

Tänavu on vähemalt kaks omavalitsust – Pärnu linn ja Tallinna Lasnamäe linnaosa andnud teada, et loobuvad ilutulestiku korraldamisest uusaastaööl.

Oma otsust põhjendatakse kasvava kliimateadlikkusega. Ühtpidi igati tänuväärne algatus: palju müra ja tossu jääb olemata ja raha jääb alles.

Teisalt on suur ilutulestik midagi sellist, mida paljud vaatama lähevad ning oma isiklikud raketipatareid ostmata jätavad. Võib arvata et nüüd on mõnigi kaalumas võimalust ikkagi ise ka pauku teha.

Seega tuleks enne kliimaloosungitega vehkimist otsust põhjalikult kaaluda: kui inimestelt võtta ära midagi, mis nende jaoks tähendab ilusat traditsiooni, tuleks see millegi samaväärse (ehkki kaasaegsega) asendada.

Nagu öeldud, ei ole turvatud keskkonnas korraldatud kaunid ilutulestikud, millest inimesi varakult teavitatakse, loodusele suureks ohuks. Kui võimalik, korraldatakse neid inimasustusest eemal.

Tulevikku vaatavalt võiks jälgida suurte maailmalinnade eeskuju ja asendada ilutulestikud valgussõudega, luua uusi ühendavaid traditsioone. Ja sealjuures tõesti ka keskkonnaaspekti mitte unustada ent mitte väänata vinti üle, sest lõppude-lõpuks luuakse ilu-ilu ju inimestele.

Iga päev on tarbimispüha

Kurb tõdeda, aga me oleme minetamas oskust teha vahet argipäeval ja pühadel, sest puudust pole millestki ja kui sul on nõutud rahasumma taskus, lähed poodi ja ostad asja, mida vaja on. Tahad rakette lasta, aga palun – kohti, kust aastaringi oma patarei kätte saad, jagub.

Kui paljude jaoks on raketipatarei samasugune emotsiooniost nagu soodsamalt saadud kommipakk või punase “ale”- sildiga vahuveinipudel? Eriti tähtpäevade ajal tundub ilutulestik tavapärasest pidulikum, erilisem.

Tarbimisühiskonna mõõdupuuks on… tarbimine. Carpe diem (ld.k kasuta päeva) tähendab moodsas maailmas peatumatut rügamist rohkemate asjade ja isikliku heaolu nimel.

Inimeseloom on loom. Kui lehmal ja hobusel on ehk raske vahet teha, siis koera (või taolise taskutoote) tunneb ka linlane kerge vaevaga ära.

Võrdlus peaks olema seega arusaadav, inimeseloom on peaaegu nagu koer: võimeline pikka aega söömata ja pissitamata elus püsima, aga kui sahvrisse pääseb, õgib end või lõhki. Sest mine tea, millal jälle antakse.

Naaber ostis uue auto, ma ostan ka. Ajakirjas on lilleline kleit, ma tahan ka. Poes müüakse rakette, ma proovin ka! Pikkadel pühadel teen kohe mitu korda uhkelt pauku, sest ma võin!

Kellegi jäljendamine ning üksiti ka sellest tulenev ületarbimine on inimeselooma sisse kodeeritud. Tugevamad, kes on end tugevaks ja täis tarbinud, suudavad loobuda. Ja selle hüvedest teistele pajatada ning järgijaid leida.

Seda sõda saab võita nunnude koertega

Inimene õpib koertelt tingimusteta armastust. Foto:Ylle Tampere

Ületarbimise kaasnähe on hoolimatus. Seni kuni on veel midagi, mis tundub, et on puudu, rabeleb inimeseloom selle nimel, et see kätte saada.

Käsitöötooted, teise ringi kauplusest ostetud kingid, metsast toodud jõulupuu on trendikaup. Kõigele öko ning kliimapäästmise sildi külgeriputamisega tuleb aga olla ettevaatlik.

Praegune keskealiste põlvkond on kasvanud ajal, mil kõike tehtigi ise, väheste vahenditega ja leidlikult ning uus sukapüksipaar jõuluks oli oodatud kink. Ökole kui “ökoloogilisele” ei mõeldud toona palju, ökonoomsusele ning mõistuspärasele hakkamasaamisele aga küll. Just mõistuse ja väikese kavalusega see “sõda” ka võidetakse.

Tarbimise pidev piiramine ei ole pääsetee. Küll aga võib mõjuda kalgima südamega inimeseloomalegi kui näitad talle nunnu kutsika või kiisu hirmunud silmi ja selgitad, et nii juhtub, kui valimatult paugutada.

Kuigi ilutulestiku müügipiirangud oleksid kiireim lahendus lakkamatu paugutamise lõpetamisele, võiks kaaluda feiervergi-patareidele sarnase pildikeele nõuet nagu see on suitsupakkidel.

Ostad paukherneid, paki pealt aga vaatab sulle vastu hirmunult nuttev mudilane. Raketipatareid avades aga ei saa mööda vaadata kollase koera suurte anuvate silmade sügavniiskest pilgust. Või piilub diivani alt ehmunud kiisu.

Selle asemel, et naabrile trääsa näidata, kutsu ta külla ja tee oma nunnukaga tuttavaks. Lemmikloomapäevadel koolides võiks aga võtta heli- ja valgusreostuse jutuks ka loomade vaatenurgast.

See on suur töö ja nõuab tüki eneseületust, et tulla oma tarbimis-ja mugavustsoonist välja, suhelda inimestega ja suruda alla alateadlik soov paugutaja nospel viltu lüüa või talle kliimaloosungiga vastu pead virutada.

Aga seda sõda saab võita. Koerad ja kassid tulevad siinkohal meile hea meelega appi. Paar päeva on veel aega, et juba tänavu esimesed sammud rahulikuma aastavahetuse suunas astuda.

Pildid: Ylle Tampere

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com