blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com
rarefilm.net

Sisepõlemismootorite vaenamine nagu keskaegne nõiajaht

COVID-19 kõrval ei saa unustada kliimateemasid. Otse vastupidi, keegi ei oska öelda, millised on pandeemia pikaajalised mõjud kliimale: kas majandusmudel muutub säästvamaks või läheb kõik vanas vaimus edasi? Kas suhtumine sisepõlemismootoritesse muutub või jätkub arutu nõijajaht, mis ICE*-d keskaegsel kombel tuleriidale saadab? Uku Tampere mõtiskleb.

Kaasaega iseloomustab kohati lausa paanika mõõtmeid võttev mure keskkonna heaolu pärast. Jah, keskkonda tuleb kaitsta, loodust hoida hävimisast ja taastada, kuid seda tuleb teha teadlikult, mitte kampaaniakorras Potjomkini küla ehitades.

Sisepõlemismootorit on lihtne süüdistada

Kohati võtab püüdlus “rohelise” ilmavaate suunas imelikke mõõtmeid ning erinevaid reegleid ja meetmeid lajatatakse hulgakaupa, tuues põhjenduseks inimeste tervise ja heaolu, mis on sõltuvuses linnaõhu puhtusest.

Autohuvilisena vaatan toimuvat ja tõden, et sisepõlemismootorite süüdistamine ei erine keskaegsest nõiajahist kuigi palju: tookord saadeti tuleriidale neid, kes olid julgemad, teadjamad, sõnakamad, erinevad.

Põletamisest ja giljotineerimisest sai vaatemäng rahvahulkadele, mille läbiviimiseks polnud vaja teha suuri kulutusi ent mis oma eesmärki – hoida inimesi hirmu all ja kuulekatena – hästi teenis.

Autodega, täpsemalt sisepõlemismootoriga sõiduvahenditega on lugu sama: neid on palju, nad on silma all, tossavad, teevad häält, rikuvad idülli. Järelikult: üles puua, rattale tõmmata, maha lasta, ära kaotada! Nõijajaht to the max!

Tegelik probleem (mis muuseas iseloomustab nii pimedat keskaega kui ka moodsat tänapäeva): inimeste rumalus, iha mugavuse järele, laisklemine, ahnus, aga peamiselt ikkagi rumalus, lükatakse viisakalt katte alla.

Retoorika on ühetaoline: taome ICE’d EV-deks, eelistame elektrit ja vesinikku (kunagi) ning teeme kõik selleks, et ei peaks loobuma oma mugavast elust. Inimkond peab jagu saama kliimast, ja ruttu.

Kas sisepõlemismootor on ikka nii suur koll?

Kas sisepõlemismootoriga autod on ikka meie tegelik probleem? Kuidas lugeda ridade vahelt kui räägitakse heidete vähendamisest, kasvuhoonegaasidest, inimkonna tulevikust ja lükatakse peasüüdlastena ikka ja jälle ette ICE-autod, millele tänasel päeval tõsiseltvõetavat üleüldist alternatiivi veel ei ole!?

Ridade vahelt kõmiseb tühjus. Tegelike kliima- ja keskkonnaprobleemide kohene kõrvaldamine mõjuks ju halvasti majandusele, kaotaks mõjukate inimeste ja ettevõtete kasumeid, halvaks kapitalistliku maailma.

Seda teab igaüks: Maa päästmiseks tuleb lõpetada metsade raiumine ning massiline odava saasta ostmine, peatada tuleb kiirmood ja ületarbimine.

Eesti kontekstis tuleks kiiremas korras asendada põlevkivitööstus kaasaegse energiatootmisega, lõpetada metsa ja jäätmete ahju ajamine. Inimesi tuleks suunata eelistama kohalikku toodangut.

Kes on see julge, kes ütleb, et kuningas on alasti, ja mitte üksi ICE pole selles süüdi? Polegi.

Suure tirimisega ikka kraavi poole

Euroopas tekib umbes kolmandik süsihappegaasi heitest transpordisektorist ning ei saa vastu vaielda, et linnades on tänu kehtestatud heitmenormidele õhk puhtam kui kümme aastat tagasi.

Inimeste heaolu on kahtlemata ühiskondlikult kokkulepitud prioriteet – kuid võimul on kombeks toimivate lahenduste külge rippuma jääda. Silmaklappidega hobune võib aga koorma ühel hetkel lihtsalt kraavi vedada. Mis ongi Euroopa transpordimajanduses juba juhtunud/-mas.

Esimesed sammud sisepõlemismootori heidete puhastamise suunas olid õiged – katalüsaatorita ning tahmaosakeste filtrita auto saastab kaugelt rohkem kui uuem sõiduk. Sellega võinukski piirduda. Aga läks teisiti.

Autodele tuli DPF ja linnaõhk muutus (lokaalselt) puhtamaks. Poliitikud rõõmustasid: Töötab! Laseme edasi! EURO 3 muutus EURO 5-ks, kohe otsa tuli EURO 6, millele järjest kogu tähestikku külge poogitakse, edasi keeratakse vinti nii karmilt peale, et sõiduautose tootjad tõstavad käed püsti: ebareaalne!

Progressist on saanud regress ning pole teada, kas on enam seda püksirihmagi, mida veel natuke pingutada või on järel vaid õhukesed ribad aukude ümber?

Vanman’il on päriselt mure toimuva pärast

Pole tähtis, kas hobusel on silmaklapid või on ta lihtsalt eesel, kuningas on alasti ja õukond peedpidi kraavis – poliitikul on oma agenda.

Oli keskajal kui Jeanne d’Arc tuleriidale saadeti ja on nüüd. Linnad ja riigid keelaku ICE-d; kasutusele võetagu… no näiteks elekter. Ja kui seda ei saa, ju siis jumal aitab. Sest tegelikult on poliitikul ainult agenda, ei ole aga teadmisi ega lahendusi ammugi.

Olles ise kümmekond aastat aktiivselt transpordiäriga tegelenud, vaatan silmnähtavat “progessi” üsna murelikult ning mõtlen, et see tee, mis on meid siia toonud, võiks teha väikese jõnksu tagasi enne kui edasi viib.

Mootorite töömaht väheneb ning veel viimaseid hetki on saadaval V6 diiselmootoriga kaubikud. Kaubikud muutuvad kallimaks, kapriissemaks ning heitmenormidega toime tulemiseks tuuakse ohvriks nende autode võime päriselt tööd teha.

2005. aasta MB Sprinter oli 2,2 liitrise mootoriga ja arendas 90 kW võimsust. 2,5-tonnise käru ja täiskooma vedamine ei olnud sellele tööloomale mingi probleem.

Ilma käruta jäi keskmine kütusekulu 8-9 liitri kanti saja kilomeetri kohta. Müüsin mersu maha läbisõiduga 500 000 km ja auto elab tänagi õnnelikult edasi.

Citroen Jumper, millega vahepeal sõitsin, oli samuti 2,2- liitrise Fordi mootoriga ning arendas võimsust 95 kW. MB-st erinevalt oli sellel juba DPF. Heitgaas oli puhtam ja London rõõmustas.

Aga kahetonnist käru Jumper maanteel enam sikutada ei jaksanud – suurematest kW ja Nm numbritest pole kasu, kui tahmafilter ja heitgaaside puhastamine jõudlusest suure osa röövib. 200 000 km peale kokku oli kütusekulu liitrijagu suurem kui MB-l, 9-10l/100 km. 

Siis tuli VW Crafter. 2,0 turbodiisel ja lausa 103 kW. Käru jaksas see imekombel sikutada nii nagu vana Sprinter, aga AdBlue ja DPF ning tuntavalt ülekoormuse all töötav mootor ei ole ikkagi jätkusuutlik lahendus.

Selle auto vahetasin kiiresti 130 kW Crafteri vastu, mis käru jaksab sikutada suurepäraselt, natuke paremini kui vana Sprinter. Aga kütusekulu pikemas plaanis alla 10 liitri saada ei ole päriselt tööd tehes võimalik.

Mitte ühegi autoga pole ma pidanud esimese 100 000 km jooksul nii palju garantiiremondis käima, kui Crafteriga, aga siin ei süüdista ma ainult Volkswagenit. Autotootjal pole valikuid, kui poliitikud aina rihma koomale sunnivad tõmbama.

Piltlikult on kaubikute segmendis püksirihm nii kokku veetud, et soolikad enam läbi ei käi ning vöögi püsib ehku peal, sest on nii ära perforeeritud.

Aga turundusosakonnad latravad kestvalt sõiduautolikust sõidumugavusest, ennenägematust disainist ja veganitele passivast istmenahast. Kellelegi ei tule meelde, et kaubik on oma olemuselt töövahend, mitte nahktoolis paksu kere kabinetti kärutamise sõiduk. 

Ikka ei usu? Räägime füüsikast!

Aastal 2025 on kaubikute heite piirnormiks kehtestatud 146g/km. Kütusekulusse arvestatuna teeb see umbes 6 liitrit saja kilomeetri kohta.  

Sõiduautodki peavad kuue liitri nimel pingutama nii et vars väljas. Kandilised, suure lauppinnaga ning tuuletakistusega kaubikud, eriti koormatuna, ei saa isegi teoorias nii väikese keskmise kütusekuluga hakkama.

Iroonilisim siinjuures on, et igasuguste heitgaasipuhastiteta on samasuguse kaubiku kütusekulu tuntavalt väiksem, et sellele kinnitust saada, tegin aastaid tagasi testi. 

Käisin Inglismaal kahe muus osas identse kaubikuga korraga, aga ühel oli DPF eemaldatud ning teisel see alles. Ilma DPFita kaubik sõitis suurema koormaga, aga sellegipoolest oli selle kütusekulu kogu reisi peale lausa 80 liitrit vähem.

See on üks paagitäis. Teisisõnu, “rohelisem” kaubik kulutas terve paagitäie kütust 6000 km peale pelgalt selleks, et heitgaasid puhtamad oleksid. 

Jah, tänu nendele imevidinatele auto väljalaskesüsteemis – EGR, DPF ning SCR saame lokaalselt rääkida puhtamast linnaõhust, aga globaalses mastaabis on olukord üsna hull, sest mingi tehas kusagil kauge peab kõik need vidinad tootma, keegi peab kaevandama toorme, keegi peab tootma kütuse, mis kulub heidete puhastamisele.

Ma julgen väita, et “tänu” kõigile neile “rohelistele” meetmetele on planeedi kliimamured kasvanud, kasvavad veelgi ja me ei tea täna, kui suureks või mis suunas. Rohemeetmete globaalse mõju hindamine pole teemaks ja kes iganes julgeks rääkida midagi füüsikast ja isegi mõistusest, vaigistataks ruttu. 

Probleemi kõrvalelükkamine viib absurdini

Tegelikest muredest vaikimine (problem shifting) ja nende asendamine lihtsamate, silmaga nähtavate ning üldsusele mõistetavate tegevustega juhatab meid üleüldise absurdini. 

Absurd on see, et oleme jõudnud punkti, kus on kaubik, millega tööd enam teha ei saa. On moodne auto, aga seda ei saa ise remontida. Antakse garantii, aga sõiduki majanduslik eluiga on lühike.

Auto on nagu kiirmood, mida pidevalt välja vahetatakse. Auto tootmisel tekib heitmeid suures plaanis sama palju, kui selle kasutuse jooksul. Seega oleks tulemus ju üsna sama, kui auto võtaks kaks korda rohkem kütust, aga kestaks ka kaks korda kauem?

Loomulikult võiks kõik autod lihtsalt ära keelata, aga sajandi jooksul kujunenud ning tegelikult inimkonna majandusliku heaolu ja kapitalismi tee sillutanud sisepõlemismootoriga autode süsteemi ei saa muuta lihtsalt ära keelamisega. Meil ei ole töötavaid alternatiive ja neid ei paista ka lähitulevikus. 

Autota võivad hakkama saada linnainimesed, aga mitte vanman’id, kes muuhulgas nendele samadele linlastele kaupu veavad. Ja need, kes usuvad, et tulevad võimsad elektrikaubikud, mõelge uuesti: kes selle kinni maksab!?

Isiklikus plaanis on üsna hirmutav mõelda, et mu Crafteri majanduslik eluiga saab otsa juba kahe aasta pärast. Kunagi kestis kaubik 10 ja rohkem aastat, 2018. aastal toodetud on viie aasta järel sisuliselt prügi. Ja nii tuuaksegi ka Eestisse sisse Sakamaalt vanu MB Sprintereid… ja autopark aina vananeb ning rohelised hoiavad käsi peaga üleval.

Keskaeg oli omal ajal ajalootunni üks õõvastavamaid etappe. Vähe on neid, kelle jaoks giljotineerimine ning ilmsüüta neitsite tulle heitmine kustumatut põnevust valmistaks. Ja kui nii, siis järgmisena võiks neile majandustunnis näidata tulevikku kus nad oma kitsukesel rõdul ise kitse ja lina kasvatama peavad kuna kaupa pole millegagi vedada…

Loe siit Uku eksperimenti 100% jäätmekütusega

  • Sisepõlemismootoriga sõiduk ehk ICE ehk internal combustion engine 

Kaanepilt: Uku Tampere. Teksti toimetas Ylle Tampere

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com