SEB majandusanalüütik Mihkel Nestor tõdeb sellenädalases kolumnis, et tooraine hindade kiire tõus võib Eestis tänavu kaasa tuua kahekohalise numbriga kirjutatava inflatsiooni. Välistada, et selle negatiivse mõju vähendamiseks sekkub jõulisemalt ka riik, ei saa.

Kohutavate sõjauudiste valguses ei ole inimestel eriti aegagi tähelepanu pöörata majanduses toimuvale. Aga tanklas vastu vaatavast kütusehinnast päris mööda ka ei saa. Seejuures ei piirdu hinnatõus ju üksnes kütusega.

Lõppeval nädalal avaldatud veebruari tarbijahinnaindeksi põhjal on hinnad kasvanud aastaga keskmiselt 12%. Tegemist oli juba kolmanda järjestikuse kuuga, kui inflatsiooni sai mõõta kahekohalise numbriga.

Võttes arvesse seda, mis on viimase nädala-kahe jooksul toimunud tooraineturgudel, tundub tegemist olevat alles sissejuhatusega.

Toiduainete hinnatõus mõjutab inflatsiooni

Vaadates veebruari inflatsiooninumbreid täpsemalt, siis on näha, et tarbijahinnaindeksit mõjutab endiselt enim energiahindade tõus, kuid aina suuremat rolli selles mängivad ka toiduainehinnad.

Kui eluasemekulud olid mullusest 27% suuremad, siis transport oli kallinenud aastaga 17% ja toiduainehinnad rohkem kui 12%. Kokku annavad need komponendid üle poole tarbijahinnaindeksist.

Lähikuudel võib inflatsioon veelgi kiireneda

Sellega, et aasta esimestel kuudel püsib inflatsioon väga kiire, olid analüütikud ammu arvestanud. Ühel meelel oldi selles osas, et alates kevadest hakkab inflatsioon taanduma ning jõuab aasta lõpuks tagasihoidlike numbriteni. Sõda Ukrainas ja Venemaa vastu algatatud sanktsioonid on selle stsenaariumi aga ümber lükanud.

Alustades maagaasist, siis pärast jõulude eel püstitatud hinnarekordeid, oli selle hind jõudnud vahepeal langeda juba 70 euroni MWh.

Hetkel kauplevad mai tarnelepingud Amsterdami börsil umbes kaks korda kõrgemal hinnatasemel. Veel mõni päev tagasi ületas päeva keskmine hind isegi 200 eurot.

Paradoksaalselt ei ole kõrge hinna taga ühtegi otsest põhjust – Euroopas jagub maagaasi talve lõpuni küllaga ja ka Venemaa poolt pole gaasitarneid oluliselt piiratud.

Küll näivad turuosalised sisse hinnastavat võimalikke tõrkeid tulevikus – olgu selleks siis gaasi kinni keeramine emma-kumma osapoole sanktsioonide tõttu või torujuhtme katkemine sõjategevuse läbi.

Sarnaselt on üles sööstnud ka nafta hind. Kui maagaasi importi pole veel otseselt piiratud, siis näiteks USA ja Suurbritannia on Venemaal toodetud nafta ostmise juba lõpetanud. Kuna puudub kindlus, et Vene nafta sanktsioneerinud riikide hulk ei suurene, ei julge vahendajad seda enam osta.

Nii kaupleb vene nafta rohkem kui 20% allahindlusega, samas kui Brenti naftabarreli hind tõusis vahepeal isegi üle 130 dollari taseme.

Pessimistlikumad analüütikud on hoiatanud võimaluse eest, et nafta kallineb 200 dollarini barrelist, mis tooks endaga kaasa tõsiseid tagajärjed ka maailmamajanduses.

Lisaks kütusehindadele on sõja tõttu oluliselt kallinenud ka toiduainehinnad, eriti teravili. Põhjus on ilmselge – maailma suurim nisu eksportija on Venemaa ja Ukraina paikneb selles arvestuses viiendal kohal. Nisu hind on tõusnud rohkem kui 50% võrra, mis koos oodatava väetisenappusega ähvardab toiduainete hindasid oluliselt tõsta.

Kiire inflatsioon pärsib majanduskasvu

Praegu on vara teha ennustusi, mis saab edasi. Peamine stsenaarium näib siiski olevat see, et Ukraina sõda ei lõpe niipea.

Ja kui ka lõpeb, siis Venemaale kehtestatud sanktsioonid ja energiakitsikus jäävad kestma pikema aja vältel. On samuti tõenäoline, et vene teravilja jõuab sel aastal Euroopas turule vähe, samas kui sõjategevuse tõttu Ukrainas tänavune saak pea sootuks ikaldub.

Praeguste energia- ja toiduainehindade püsimine tähendab seda, et Eestis tuleb tänavu ilmselt kahekohalise inflatsiooniga arvestada.

Seejuures ei kajasta tarbijahinnaindeksi kasv tegelikku hinnatõusu ilmselt isegi täielikult, sest valitsus jätkab elektri- ja soojusenergia hinnatõusu kompenseerimist.

Vähem tõenäoline on mootorikütuseaktsiiside või käibemaksu alandamine, kuid ekstreemsetel juhtudel ei saa välistada ka seda.

Kõige keerulisem ongi lugu just toiduainehindadega, mille tõusu on valitsusel raskem kontrollida ja mis annab kõige valusama löögi majanduslikult vähekindlustatud leibkondadele.

Kahekohaline tarbijahinnaindeksi tõus tähendab ka seda, et suure tõenäosusega ületab tänavune hinnatõus sissetulekute kasvu, ehk tarbijate ostujõud väheneb. Teisalt on majapidamiste säästud aegade suurimad, mis võimaldab osaliselt tarbimist „siluda“.

Ettevõtlussektoril on ees keerulised ajad

Kui majapidamiste jaoks aitab riik hinnatõusu osaliselt kompenseerida, siis ettevõtlussektori jaoks on olukord, kus sarnaseid toetusmeetmeid ei ole (hetkel) ette näha, oluliselt keerulisem.

Töötleva tööstuse tootjahinnad olid jaanuaris 26% kallimad kui aasta varem, ent kõrged energiahinnad ja ka toormenappus viivad selle näitaja lähikuudel kosmilisemate numbriteni.

Kuigi siiani on tootjatel õnnestunud kasvavaid sisendhindu üsna hästi ostjatele edasi kanda – näiteks on 22% suurenenud ekspordi hinnaindeks – siis ei ole see võimalik igavesti.

Ühel hetkel tuleb tarbijate jaoks piir lihtsalt vastu. See ei lohuta, aga tekitab ehk ühtsustunnet, et samasugust painet hinnatõusu näol kogeb kogu regioon, laiemalt kogu maailm.

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.