Linnamaasturi ostja: kasulik idioot, õnnetu ohver või ratsionaalne kaalutleja?4 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Indrek Jakobson arutleb, kas linnamaasturi ostja on tõepoolest kasulik idioot või hoopiski teadliku valiku tegija? Põhjusi, miks valida linnamaastur on mitmeid ning müügimehe magus jutt või ajakirjaniku klikijanune turundusplära ei kuulu nende hulka.

Lugedes Kaur Ilvese arvamuslugu „6 müüti, millega sind linnamaasturit ostma pannakse“ jääb linnamaasturi ostjaist mulje kui lihtsalt kasulikest idiootidest, kelle arvelt suured autotootjad sportautode tootmist finantseerivad.

Palju ses väites tõde on, teavad päriselus vaid autotootjate raamatupidajad. Seda, kui paljud maasturiostjad alluvad kavalate müügimeeste, osavate turundajate või end võõrustaja kulul mõnes eksootilises esitluspaigas turundusplärisejaks kaaninud ajakirjanike manipulatsioonidele, ei tea isegi nemad.

On siiski alust arvata, et autot ostma minnes ainult emotsioonide toel ratastel külmkapikujulise eseme eest kümneid tuhandeid pimesi lauda ei käida.

KIRETU STATISTIKA

Vaatame statistikat, mis tihtipeale on kiretu ja julm. 2017. aastal IHS Markiti poolt USA-s läbiviidud uuringu kohaselt on kõige lojaalsemad autojuhid justnimelt maasturiomanikud.

63,4% maasturite ja krossoverite omanikest kavatsevad järgmiseks osta täpselt sama tüüpi auto, samas kui turu keskmine on 52,6% ja ülejäänud keretüüpide oma jääb alla keskmise.

Kõige ebalojaalsemad on lahtiste autode omanikud – ka soojema kliimaga maal tundub neid autosid ostetavat vaid kord elus.

Kuigi sarnased andmed Vana maailma kohta puuduvad, pole alust eeldada, et siin autoostjad teisiti käituksid. Balti riikide automüügistatistika kahtlemiseks põhjust ei anna: igatvärki maasturilaadsed hoiavad juba aastaid müügiedetabelite tipust kinni.

Miks siis inimesed linnamaastureid nii meelsasti esimest, teist ja ei-tea-mitmendat-korda soetavad, soost ja vanusest sõltumata? Võib-olla on ostjail täiesti arvestatavad põhjused sellise ostuotsuse korduvaks langetamiseks?

Ehkki enne arutelu oleks mõnegi isehakanud autoasjatundja arvates kohane linnamaasturi mõiste ära defineerida, et tõsiusklikele maastikuhuntidele mitte liiga teha, pole sellesse – muuseas just pläraajakirjanike ja turundajate osavalt seatud lõksu mõtet langeda.

Jäägu see, mis on linna- ja mis pärismaastur, lugejate parema äratundmise pärusmaaks, esimeste arvulise ülekaalu tõttu see tulemust väga ei muuda.

KOLMANDIK VALIB VALESTI. KAS TÕESTI!?

1. Linnamaastur on mitmekülgne

Eelmise kinnisvarabuumi ajal jõudsime mõnikord olukorda, kus parkimiskoht maksis tihtipeale rohkem, kui auto selle peal.

Enamikul inimestel pole võimalik kas ruumilistel või rahalistel põhjustel pidada üleval mitut autot – üks linna-, teine maanteesõiduks, kolmas metsas käimiseks.

Linnamaastur ühendab parimal moel erinevate autode omadused ning erinevate kasutusotstarvete vajadused. Jah, see mis teeb kõike, ei tee ühtegi asja väga hästi, aga ta teeb neid kõiki asju tavakasutaja jaoks piisavalt hästi – ja seda meil tegelikult ju vaja ongi.

2. Kõrgem kliirens

Kui vaadata autotööstuse ajalugu pikemas perspektiivis (näiteks pärast viimast suurt sõda), siis on autod kogu aeg muutunud tasapisi madalamaks.

50 aastat tagasi meie teedel vuranud autode keskmine kliirens oli 17-18 sentimeetri kandis, mis on tänapäeval sage hoopis maasturite puhul.

Ehkki madalama auto juhitavus asfaldil on parem, on metsateele keerates või esimese suurema lume saabudes iga lisasentimeeter ruumi auto all kulla hinnaga. Ning seda, et talv saabub igal aastal täiesti ootamatult, teame me ka.

3. Püstisem isteasend

Mida madalamaks surutakse auto, seda rohkem kaldu on sunnitud seal viibijad olema, ega ilmaasjata ei ole kasutusel termin „bussilik“ isteasend.

Mida pikemaid vahemaid on vaja läbida, seda tähtsamaks muutub. Selline isteasend toob paratamatult kaasa suurema õhutakistuse (ja seega ka kütusekulu), kuid ostjad on nõus mugavuse nimel selle eest täiendavalt maksma.

4. Oluliselt mugavam sisenemine ja väljumine

Kui olla igavesti noor, siis pole enda väänamine madalasse autosse probleem. Mida vanemaks inimene saab, seda vähem tunneb ta soovi auto ees kummardada ja end painutada, kui sisenemiseks ja väljumiseks on olemas ka oluliselt mugavamaid alternatiive. Miks peab midagi tegema ebamugavalt kui saab ka mugavalt?

5. Nelikveo võimalus on pigem reegel, kui erand

Jah, ülemaailmselt tootjate strateegiad erinevad ning näiteks Honda HR-V müüakse Uues Maailmas soovi korral nelikveolisena, kuid siiapoole suurt lompi jõuavad nad vaid esiveolistena. Sellele vaatamata pisut suuremaid linnamaastureid ilma nelikveo võimaluseta reeglina ei toodeta.

6. Juhi subjektiivne enesetunne

Last but not least, maasturis istumine toidab tihtipeale natuke ka juhi ego, sõltumata sellest, kas ta seda endale teadlikult tunnistab või mitte.

Psühholoogide väitel kõrgem isteasend annab üleolekutunde ning keskmise keskealise mehe enesetunne on sama marki linnamaasturi kõrval seistes oluliselt kõrgem, kui samas hinnaklassis universaali kõrval. Vabaduse ja sõltumatuse tunne, isegi kui see on vaid näiline, maksab.

Loo moraal pole kindlasti see, et linnamaasturi usku inimesed ei teaks, et on olemas kiiremaid, parema juhitavusega ja samas odavamaid ja ökonoomsemaid autosid.

Need ümbritsevad neid igapäevaselt niikuinii. Nad teavad see-eest midagi muud, et linnamaastur on lihtsalt üks väga mõnus ja mõistlik liikumisvahend – ning rohkem polegi vaja!

Full disclosure: Ma ei tea, kas minu järgmist autot käitab diisel või bensiin ning kas veavad esimesed või kõik neli ratast, tootjast rääkimata. Aga üks on kindel – see on linnamaastur!

Kaanepilt: Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!