Autokooli vananenud testid ei ole põhjus, miks sinust saab liiklusidioot10 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
29-aastase autojuhistaažiga Ylle Rajasaar arutleb, kas B-kategooria juhiloa taotlemine on tõepoolest mõttetult keeruliseks tehtud? Kas süsteemist väljub liiklusidioot vananenud testide tõttu? Või oleme me liiga laisad, et valida head autokooli? Alljärgnev on kui peatükk kodanikuühiskonna õpikust.

Kuulun nende hulka, kes vääramatult usuvad, et autojuhtimise oskus on osa põhiharidusest nii nagu ka oskus rääkida vabalt vähemalt kahte võõrkeelt, mängida ühte muusikainstrumenti, luua seoseid matemaatika, muusika ja grammatika vahel.

Vähemalt B-kategooria juhiluba tuleks ära teha kohe kui vanus lubab, sest siis on see lihtne – jauran seda mantrat nii omadele kui võõrastele lastele. Ja kui juhiluba taskus, siis peaks lisaks sõitmisele tabama ka biiti – tundma tingmärke, oskama rehvi vahetada jms.

Tervemõistuslik 17-aastane inimene on koolis, ajaks kui autokool koidab, läbinud enamuse loodusteaduste kursusest ja suudab luua loogilisi seoseid. Rakett69 seitsmenda hooaja võitja oli vaid 15-aastane, mäletate? Autojuhtimine on Raketi ülesannetega võrreldes kassipiss!

Seni pole keegi neist kurtnud, et õppematerjal oleks kuidagi üleliia keeruline või et aru ei saaks. No ju pole siis juhtunud, et glükooli asemel keegi glükoosist räägiks või kui siis oskavad noored oma nutikuses viga märgata ja parandada. Või on lihtsalt valitud hea õpetaja.

30+ vanuses inimene autokoolis paraku enam nii mugavalt end ei tunne. Sellises vanuses õppima asumine on ilmselgelt kas väga kaalutletud (motiveeritud) või sunnitud otsus. Hea näide kaalutletud otsusest on Ilona Toots, kes oma kogemusest mitte verinoore ent algaja autojuhina kirjutas Acceleristas mõni aeg tagasi. 

Kui autokooli minek on sunnitud otsus, tundub õpetatav keerulisem kui hiina keel. Kõige raskem on leida motivatsiooni. Kui sundusele lisada kordusõpe, et kunagi pooleli jäänud juhtimisõiguse taotlemine lõpule viia, on segadus veel suurem. Kui autokooli valikuga puusse panna, on tulemuseks liiklusidioot. 

Tunnistagem, tänases inforuumis on osa koolitarkusest asendunud Alkeemia ja kristalliteraapiaga ning osalt ka jonniga – miks ma peaks seda jama õppima? Autod on tänapäeval ju nii keerulised, et ise ei saa midagi teha! Ja üldse, vanasti õpetati teisi asju. Ja üldse on juhiluba vajalik, et sõita saaks. Näidake, kus on pedaalid! Juba ongi maakera lame.

KONKURENTS JA KONTROLLIMATUS

Tallinnas tegutseb hulk autokoole. Kui kliendi ainuke eesmärk on riigieksamilt kuidagi läbi saada, siis sellele osa autokoole ka panustab. Selleks, et autokool luua, on vaja läbida korralik bürokraatia kadalipp.

Selleks, et inimesi riigieksamile saata, tuleb kinni pidada riiklikust õppekavast. Mis materjalide järgi õpitakse, pole siinkohal oluline.

Kvaliteedikontrolli autokooli üle teostab järelevalve – Maanteeamet – juhul, kui tuleb kaebus või kui statistikast paistab välja, et midagi on mäda. Õppematerjalide üle järelevalvet teostada on suhteliselt keeruline.

Autokool on nagu roolimobiilik  – seaduse järgi ei tohi roolis kõrvaliste asjadega tegeleda, aga politsei ei jõua igat juhti kogu aeg jälgida. Ja vastutustundetud juhid lasevad üle. Aitab kaaskondanike tähelepanelikkus ja ühiskonna väärtushinnangute muutus.

Konkurents ja hinnasurve sunnib ka autokoole “üle laskma”. Piisab paarist tõrvatilgast meepotis. Vingumise ja aegunud pabertestide mõnitamise asemel peaksime näitama üles kodanikujulgust ja valima autokooli teadlikult. See valik otsustab, kas tulevikus oled sa liiklusidioot või elus.

RIIK EI SUNNI JABURUSI ÕPPIMA

Maanteeameti eksamiosakonna statistika näitab, et riiklikul teooriaeksamil ei saa nn. tehnilised küsimused takistuseks juhiloa taotlemisel – selliste küsimuste osakaal on väike.

Küll aga võivad saaled ja jõuõlad õpilase läbi kukutada autokooli teooriaeksamil, kui eelnevalt on õppeprotsessi käigus need jutuks võetud või on testküsimused koostatud mõne tehnilise õppematerjali baasil.

Miks kool neid asju õpetab? Seda tulebki küsida autokooli käest, mis peab vajalikuks laskuda autoehituse tehnilistesse nüanssidesse viisil, mis teeks au nii Tartu Kutsehariduskeskuse kui ka TKTK autoeriala õppeprogrammidele.

TEOORIA EI VEA ALT, PRAKTIKA KÜLL

Riikliku sõidueksami eel küsitakse paar tehnilist küsimust tulede, rehvide jms. kohta. Korras autoga sõitmise seisukohalt vajalikud asjad. Teooriaeksamil tehnikaküsimused märkimisväärset osakaalu ei evi. Etteheited lähevad üksnes autokoolide testide aadressil, aga kooli hoolika valimise vajaduse tegime ülal selgeks.

Teooriaküsimuste eksimuste üle Maanteeamet statistikat ei tee, aga sõidueksamite eksimused pannakse kirja.

Levinumad vead, mis põhjustavad sõidueksamil läbikukkumise on:

– puudulik iseseisev liiklusolukorra jälgimine, mis väljendub liikluskorraldusvahendite mitte tähele panemises;
– puudulik auto käsitsemine, mis väljendub auto gabariiditunnetuse puudumises või auto juhtimisseadmetega mitte hakkama saamises, oskamatuses kiirendada;
– oskamatus sooritada parkimisharjutust. Eriti aga iseseisev tühja parkimiskoha leidmine ja ebaõnnestunult pargitud auto asendi korrigeerimine;
– vähene maanteesõidu kogemus, mis väljendub ebaõiges kiiruse valikus, puudulikus kiirendus- ja aeglustusradade kasutamises.

Kõnekas statistika, eks ole! Märke ei tunne, autost aru ei saa, parkida ei oska, gaasipedaal kadus ära, teistega ei arvesta (parkisin nagu oskasin, mis sa irised!) (sõidan teises reas, sest miks see siin muidu on?)… äge.

KONKURENTS SÜNNITAB SEGADUST

Minu autokooli-ajal – möödunud aastatuhande üheksakümnendate alguses – oli asi lihtne: läksid autokooli, said riiklikud õppematerjalid ja hakkasid õpetaja abiga end teooriast läbi närima. 30 aastat hiljem määrab õppeprotsessi konkurents. Iga autokool võib üldisi nõudeid jälgides koostada oma õppematerjalid.

Riiklikku õppematerjali ei ole. On riiklik õppekava. Selles on määratud milliseid teemasid ja mismoodi peab kajastama. Kuidas seda tehakse, on autokooli otsustada. 

Õppuril tuleb enne autokooli minemist kohvipaksu pealt arvata, kas rääkima hakatakse katalüüsmuundurist ja nukkvõlli valest asendist tingitud detonatsioonist või keskendutakse olulisemale, näiteks sõiduoskusele. Või tehakse miinimum, et õpilane riiklikult eksamilt läbi lohistada.

Samal ajal tuleb meeles pidada, et ainuüksi riiklikuks eksamiks ette valmistav õpe on libe tee: õiget nuppu vajutada oskab ka treenitud ahv, mis tähendab, et sellisest “autokoolist” tulevad teedele liiklusidioodid, kes ei saa üldse aru, mida tegema peaks. Me kõik oleme neid näinud. Me oleme neile isegi nime andnud: “Ostetud load”.

AINULT STATISTIKA EI AITA KOOLI VALIKUL

Maanteeamet soovitab sobiva autokooli leidmiseks kasutada andmebaasi, kus olev statistika on kõigi jaoks avalik. Kuulge, ausalt, kellel on pool päeva aega andmetes tuhnimiseks ja nende analüüsimiseks, et pilti ette saada?

Kõige pädevam on suust-suhu liikuv reklaam, mitte autokoolide vaid õpetajate kohta. Näiteid elust enesest: Indrek Madar on super, sest teda kutsutakse eksperdiks tele- ja raadiosaadetesse, ta on arvamusliider.  Eve Tellissaar on vinge, sest tema koolitused on alati pungil täis. Kaido Kesper on vägev sõiduõpetaja, paneb liiklema nii hindud kui vanaemad, ja enne autost ära ei lase, kui sõitmine selge. Jne, jne.

Kui aga lemmikõpetajal pole aega? Ikka tulevad appi tuttavad, kes jagavad sotsiaalmeedias kogemust. Järgmiseks on rahakott – võidab see, kes pakub soodsat hinda (ära seda kodus järele tee!). Koolil on leping autokooliga… Kurat, kuskile peab ju minema, ah võtan mingi suvalise…!

EI TAHA LOLLUSI ÕPPIDA?! TÕSTA TELEFON!

Olgu. Sõber soovitas. Kampaania oli. Koolil on leping. Kõik tore. Järgmisena võtan ma telefoni või e-aadressi ja suhtlen autokooliga ja autoõpetajaga, kes minu last või mind ennast õpetama hakkab.

Räägin temaga inimese keeles ja küsin, milliste materjalide baasil teooriaõpet tehakse, mis maksab sõidutund, mitu neid on ette nähtud jne.

Räägin ausalt, et mul on hirmud ja kõhklused ja füüsikaga ei olnud koolis hästi. Räägin autost, millega kodus salaja sõitu harjutan. Ja sellest autost, millega sõitma hakkan siis kui juhiluba käes.

Uskuge, enamus instruktoreid leiavad selle aja, et teiega vestelda, teie muresid ja hirme maha võtta ning eelseisvat tutvustada. Ja kui tõesti nad tahavad teooriatunnis rääkida kepsudest ja saaledest ja nullpunktist, siis küsige, miks see hea on. Kohe otsekoheselt.

Võimalik, et nad ei ole kunagi osanud nii mõeldagi, et te ei taha saada automehaanikuks. Võimalik, et vastus on “aga me oleme alati nii õpetanud”. Siis saate te otsida autokooli, mis on uuendusmeelsem.

Teisalt teeb aus suhtlus lihtsamaks ka õpetaja elu: kui on aru saada, et inimene ei ole motiveeritud õppima, siis puudub autokoolil kohustus sellist õpilast vastu võtta. Kui õppeprotsessi käigus selgub, et inimene ei ole roolis adekvaatne, saab hea õpetaja sellest aru ja võtab vastutuse, see välja öelda.

Niisiis, vaatame nüüd uuesti Maanteeameti statistikat osas, mis puudutab eri autokoolide õpilaste läbisaamist riiklikul sõidueksamil. On põhjust vaadata koole, kus see protsent esmakordsel eksami tegemisel on 60 ja rohkem. See on heade õpetajate tehtud hea töö.  Nüüd võiks läbi lugeda ka soovitused autokooli valikul.

AUTOGA SÕITMINE EI OLE KOHUSTUSLIK

Jah, on ilmselge, et auto omamise paradigma on juba muutunud: linnastumine, internet, kaugtöö, odav autorent, platvormtaksod jms. loovad võimaluse, kus Tallinnas on täiesti võimalik hakkama saada isiklikku sõiduvahendit omamata.

Isegi Tallinna ümbritsevast “kuldsest ringist” väljas elades on elu isikliku autota võimalik. 23-kilomeetri kaugusel Tallinna kesklinnast olen ma juba viis aastat hakkama saanud üksnes rongi, marsat, taksot või autojagamist kasutades.

Töösõite teen tööautoga, aga neid sõite on vähe. Liiga vähe selleks, et tänasel päeval eraldi firmaautot kuuri all mädandada.

Seega – kui ma peaksin täna kaaluma, kas teha juhiluba või mitte, on vastus pigem “ei”. Ma olen suht… noh, mitte enam noor, isekas, arrogantne, valiv. Mul on raha, et osta endale rongipilet või tellida takso. Ja mul pole kavas kolida Juuru, et sealt Galaktika nr. 1657 kaudu Sakku tööle käima hakata.

SÜSTEEM VÕIB OLLA VIGANE, AGA MIS SIIS?

Tallinnast ja Tartust kaugemal on ka elu, ausalt. Ja sealsed inimesed ei saa autota. Ka ei saa nad oskuseta vahetada rehvi või teha linnavurle jaoks kosmilisi asju… no nagu näiteks õhufiltri vahetamine.

Ma ei taha solvata siinkohal autofänne, kes elavad linnas ja oskavad mootori kolme minutiga lahti-kokku panna. Ma lihtsalt ütlen, et see, mis tundub ühele arusaamatu ja aegunud, võib teise jaoks olla täiesti tarvilik teadmine.

Meil on puudu ühtne ja kaasaaegne alusõppematerjal ning testid, mis kajastaksid päriselu XXI sajandil. Meil on puudu autokoolide jaoks ühtne, töötav standard, mis garanteeriks, et ma võin astuda ükskõik millisesse neist ja saada sealt mulle päriselt vajaliku hariduse.

Ainuüksi Tallinnas on paarsada registreeritud autokooli. Õppematerjale pole keegi kokku lugenud ega analüüsinud. Riiklik süsteem nõuab õppekava täitmist ega küsi, kas see käib paberil või e-koolis. Õppematerjalid on suur ja kasumlik bisnis. See on raha, mille pärast käib kaklus. See on üks järgmine lugu.

Üks uus lugu on seegi, et teatud aja möödudes – näiteks koos tervisetõendi uuendamisega – peaks juht läbi tegema ka kergemat sorti kordusõppuse, et hoida end kursis liiklusuuenduste ja õigete sõiduvõtetega. Kes hoolib, teeb seda vabatahtlikult.  Sundust riiklikul tasemel vaevalt tuleb, see oleks liiga kulukas.

SÜSTEEMI MUUTMINE ON IGAÜHE VASTUTUS

Täna väidan ma, me ise oleme lasknud sellel jamal juhtuda. Me ise eelistame süvenemise ja enda või oma laste õiguste eest seismise asemel niblida nuhvlit, kiruda riiki, süüdistada naabrit ja vinguda ning oodata, et kuskilt tuleb valge prints ruudulisel hobusel ja lahendab kõik me probleemid.

Valget printsi ruudulisel hobusel ei ole üheski muinasjutus. Muutust süsteemis ei sünni seni kuni me ei võta toru või ei kirjuta kirja autokoolile või sõiduõpetajale, kelle kätte me usaldame oma tuleviku.

Minu meelest on suhteliselt oluline ära otsustada, kas ma tahan tulevikus olla liiklusidioot või elus. Ja isegi kui ma otsustan, et saan auto omamiseta ja juhtimisõiguseta hakkama, siis tahaksin ma olla kindel, et bussi, taksot või kiirabiautot juhib inimene, kes tahab olla elus, mitte liiklusidioot.

Tänan: Merit Mähar, Maanteeamet, Autokool Juhiluba, Eve Tellissaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!