Uku Tampere: kui sul pidevalt lekib, siis äkki sa ei sõidakski autoga?6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Uku Tampere uurib lähemalt õlilekete anatoomiat. Enamus autoomanikke ei pööra tähelepanu sellele kui sõiduk natukene lekib. Tilk õli teel aga polegi nii tühine asi kui tundub – pikapeale lõhub see teekatet ning lammutab looduskooslusi.

“Otseselt sõitmist ju ei sega, kui auto natukene lekib…” “Mis need paar tilka ikka ära ei ole, see on nii vähe” – küllap olete kuulnud ja ehk isegi mõelnud. Tilk õli, no mis see ikka teeb! Nii võib mõelda vaid inimene, kes tervikpilti ei näe.

Autohuviliste foorumites on õlileketest palju juttu – näiteks vanemate V6 ja V8 mootoriga Audide kontekstis. Reeglina peetakse seda tühiseks probleemiks ning lausa paratamatuseks. Põhjendatakse ka, et mootorite tüüpviga. Mõõdukas vedelike lekkimine on foorumites pööratud lausa naljaks – mu auto ei leki, see märgistab territooriumi!

Tervikuna on tegu aga liblikaefektiga või lumepalli sündroomiga – täna tilk siin, homme seal ja ülehomme on laigust saanud loik, teekattesse ilmunud auk ning kümmekond väikelooma jätnud reostuse tõttu oma elu.

Loo autor Uku Tampere täiesti mittelekkiva autoga. Foto: Ylle Rajasaar

PIGEM VANADE AUTODE PROBLEEM?

Tehnoülevaatus.ee omaniku Erik Tederi hinnangul erinevate vedelike lekked statistiliselt väga tõsine mure ei ole, kuid tõdeb ka, et eks ülevaatuseks tehaksegi autod enam-vähem puhtaks ja korda.

Eesti autopargi vanus koos arvelt mahavõtmata tuhandete romudega on AMTELI andmetel 13 aastat. Kui register korrastada, selgub ilmselt, et tegelikult on see number mõnevõrra väiksem. Vanemate autode hulk liikluses järjepidevalt kahanebki.

Aga pilt saab kirjum otsesõnu kui vaadata ristmike või kasvõi kaubanduskeskuste parklate teekatet. Kõikjal on näha tumedaid mälestusi autodest, mis on oma õliloike siristanud kuhu juhtub.

VÄIKE LEKE – VÄIKE PROBLEEM?

Üldiselt kipub olema nii, et paljude väikeste asjade summa annab kokku ühe suurema jama, isegi kui pisikesed nüansid eraldivaadatuna täiesti tühised tunduvad.

Kui auto on juba mingit vedelikku lekkima hakanud, on seda reeglina tülikas ja ka kallis kõrvaldada. Lihtsam on aeg-ajalt värsket vedelikku juurde kallata ning kord aastas proovida kuidagi tehnoülevaatuselt läbi saada.

Väikest õlitilka, mis teele-loodusesse satub, ei pea ilmselt enamik inimestest kuigi oluliseks probleemiks. Eks see on ka mõistetav – on palju saastajaid, mis oluliselt suuremat kahju teevad – “mis see minu üks pisike tilk ikka teeb…”

Inimeste suhtumise ja selle põhjuste välja selgitamine vääriks eraldi uuringut, sest ühtegi teaduslikku materjali selle kohta ei leia, kristalliterapeudid aga auto õlileketega ei tegele.

Eks sellele, et lekib, võib vaadata ka positiivsemast vaatenurgast – kui mootoriõli just väga vana ei ole, siis lükkab sõidul tekkiv tuul enamuse õlist mööda auto põhja laiali ning õlikiht toimib sel juhul roostekaitsena. Mis aga toimub selle õlitilgaga tegelikkuses, kui selle lekitanud auto juba kaugel mujal on?

Ilmselt on igaüks meist pea lõpmatuseni kuulnud, millist kahju tekitavd erinevad pihkuvad või lekkivad ühendid veekeskkonnale, taimedele, inimese tervisele. Ent õli, mis autode alt lekib, ei oska me kahjutegijana arvesse võtta. See oleks justkui osa paratmatust saastest.

SARNANE LAHUSTUB SARNASES

Orgaanilises keemias kehtib põhimõte, et sarnane lahustub sarnases . Õlid ja kütused, mida autodes kasutatakse on toodetud naftast. Need on nafta erinevad fraktsioonid, mida omakorda igasuguse keemiaga segatakse, et saada auto hüdraulikasüsteemi, käigukasti, mootorisse või pidurisüsteemi sobivaid vedelikke.

Samamoodi on naftast tehtud teede üks peamine koostisosa – bituumen. Kui panna nüüd kokku bituumen ja näiteks hüdraulikaõli, mis on õlidest üks agressiivsemaid, saamegi toreda orgaanilise keemia valdkonda kuuluva reaktsiooni – õli lahustab bituumeni ära.

Eriti soojal suveajal, kui päike protsessi kiirendab. Lisame sellesse valemisse veel mehaanilise segamise (üle sõitvad autod) ning lühiajalise erosiooni (vihm) ja tulemuseks ongi üks uus teeauk.

Loomulikult kulub hulk aega enne kui pehmest kohast teel saab löökauk, aga algus on tehtud. Pisikesele pehmele kohale lisame veel erosiooni ja näiteks naastrehvidega muljumist ning lõpuks sõidamegi Lasnamäe Betooni tänava-laadsel tootel (mainitut on korduvalt pakutud Tallinna kõige halvema ja hirmsama tänava kandidaadiks).

VILETS TEEMATERJAL

Kõik ei ole must ja valge. Maha lekkinud õli ei põhjusta teede lagunemist, kuid üsna võimatu on vastu vaielda ka faktile, et erinevad õlid ja asfalttee ei ole suured sõbrad. Õli on bituumeni jaoks nagu parasiit, kui soovite. Päris ära teekate ei sure, aga keegi kogu aeg vaikselt järab ja uuristab selle kallal.

Küsisime materjaliteadlaselt Marek Strandbergilt, mis tema arvab õlide mõjust asfaldile. Strandberg ei tõtanud õlisid süüdistama vaid leidis, et teed lagunevad siiski odava bituumeni kasutuse tõttu ja selle tõttu, et kasutatavad killustikufraktsioonid on ebaõigelt valitud või tees kasutatav paekivi liialt vettimav.

Teadlase sõnul on loomulikult kõikvõimalike mitteauruvate õlide mõju bituumenkattele seda pehmendav: “Peaasjalikult on siiski nn lainetavate teede põhjuseks see, et kasutatav materjal mahub (kui üldse) napilt vajalike normide piiresse. Võimalik ka, et teematerjali ja teekonstruktsiooni faktilisi omadusi ei mõõdetagi ja seetõttu ei seata teedele ka koormuspiiranguid,” arvas Marek Strandberg.

Seega pole mõtet hakata otsima ühte süüdlast vaid pigem otsida pisikeste asjade summat, mille tulemusena meie teed auklikuks muutuvad.

LÄKS VÄHE NIHU

Seda, et lekib probleeme, mõistsin, kui mu vana Mercedes-Benz 200TE lekkiva hüdraulikapumba tõttu kaks liitrit õli tee peale soristas. Tol hetkel oli kiire ning naasin sündmuspaika järgmisel päeval justnimelt selle eesmärgiga, et äkki saab selle jurri sealt ehk kuidagi ära koristada…

Paikvaatlus ei jätnud ruumi kõhklusteks. Hüdraulikaõli oli kõik alles. Kenasti asfaldil. Aga see ei olnud enam üksi. Selgelt oli näha, kuidas õli on kivide vahelt lahustanud arvestatava hulga bituumenit kivide vahelt ning need olid asfaldist 3-4 mm jagu välja uhutud.

Kui nüüd oleks peale tulnud vihm või tihe liiklus oleks selle bituumeni-õli segu sealt minema uhtunud, olekski olnud valmis soodne pinnas tee lagunemisele. Õnneks aga on tegemist väikese kvartalisisese teega, kus liiklust vähe.

Hankisin peenikest liiva ja puistasin selle lekkealale. Selge see, et mingi kahju teele oli tehtud kuid tundub, et hullem jäi siiski olemata. Paari päevaga oli kogu ollus taas tahkeks muutunud ning täna on sama koha peal vaevumärgatav jälg. Vilets tunne on siiski. Läks vähe nihu.

2 liitrit hüdraulikaõli ühes kohas on parasjagu niipalju, et jääks jälg, mida veel mitu aega hiljem märgata. Ja ehkki väike õlitilk ei jäta esmapilgul võrreldavalt suurt jälge, rikub see siiski teekatet. Mastaap on erinev, aega kulub suurema kahju tekitamiseks rohkem. Ent väike vigastus tekib igal juhul.

KUI LEKIB, SIIS TEE KORDA!

Hoolas inimene koristab enda poolt tekitatud segaduse ära ja kui auto lekib õli, oleks äärmiselt vastutustundlik leke ka likvideerida. Kallis ja tülikas võib see ju olla, aga kui auto pidamisega seotu üle jõu käib, siis äkki peaks seda üldse mitte omama!?

On veel üks võimalus: näidata oma (sõidu)riista aeg-ajalt meistrile ja paluda sel nii muuhulgas üle kõbistada ka kõik need kohad, mis lekkida võivad. Nii saab jamasid ennetada.

Ja kuigi üks õlitilk on maailmarevolutsiooniga võrreldes köki-möki, siis suures pildis võib liblikaefekti tulemusel sündida igasuguseid asju, halbu ja häid. Antud juhul sünnib häid, kui ei leki, sest tehniliselt korras autoga on tõeliselt hea sõita.

Kaanepilt: Pixabay

Jaga

AVALDA ARVAMUST!