Kuus abilist, milleta ma tarbesõiduautot ette ei kujutaks

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Autoajakirjaniku töö on uusi sõidukeid praktikas proovida ja hinnata. Aastate jooksul on kogunenud nimekiri lisadest, milleta ühte moodsat tarbesõiduautot enam ette ei kujutaks. Siin on esikuuik.

Lepime kohe alguses kokku, et me ei hakka pikalt heietama automaatkasti ja käsikasti eeliste üle ega lahkama eri jõuallikate plusse ja miinuseid: aastatega on eesti autoostjad muutunud mugavamaks ning automaatkast ei ole mingi ime, mida eraldi esile tõsta, nagu ei vääri pikka juttu ka vihmasensoriga kojamehed või roolisoojendus.

Mida aeg edasi, seda suurem hulk veel paar aastat tagasi vaid esmaklassiautodel kohatud lisadest kolib “alla” tavaautode varustusse ning tootjad pakuvad juba põhivarustuses paketti, kus argipäevaks hädavajalik olemas.

Põhjus on lihtne: me elame kiire tarbimise ajastul. Klient, kes astub autosalongi, tahab oma sõidukit enamasti võimalikult ruttu kätte saada. Veelgi enam, ta tahab selle internetipoes kokku laduda, võibolla teha proovisõidu ja sooritada ostu.

Niisiis peavad tootjad ja müüjad klientide soovid ära tabama veel enne, kui toode salongi jõuab: palgal on eraldi spetsialistid, kes kogemusele ja kõhutundele tuginedes õige varustusega autod lattu valmis komplekteerivad.

Kontrastvärvi katus või lõhnadifuusor polegi A ja O

Ehkki raha eest saab soetada hulganisti lisasid, mis tulevase autoomaniku vajadusi ja isikupära toetavad, siis ei jaksa paljud 4-6 kuud uut sõidukit oodata, vaid ostavad olemasoleva laoauto või kui ladu on tühi, lähevad edasi teise müüja juurde õnne proovima. 

Tarbesõiduautode puhul ei saa me tänapäeval rääkida enam eriti margilojaalsusest, märgist tähtsam on ostu-, ülalpidamis- ja järelmüügiprotsessi kvaliteet, sest uued autod on kõik ühtviisi head, aga võidab see, kes oskab ja tahab klienti hoida.

Selles osas on AMTELi müügistatistika väga aus: tabeli tipus troonivad brändid, mis suudavad müüa normaalse hinnaga töökindlat toodet, mis ka järelturul kiiresti ostja leiab. 

Kui Eesti turg tundub võibolla liiga marginaalne üldistuste tegemiseks, siis võrreldes meil toimuvat Läti, Leedu, Soome, aga ka kogu Euroopaga, on trendid sarnased: Aasia tootjad rühivad jõudsalt ülesmäge, samal ajal kui “vanad head sakslased” kaotavad järjest positsioone. Ka kontsernisisese võitluse traagelniidid on näha: Škoda ja Seat astuvad valusalt VW kandadele. 

Üks põhjusi, miks senised soosikud tahaplaanile surutakse, on kindlasti varustuse tase: kui sa saad sama raha eest rohkem turvalisust ja vahvaid vinjette, mis lubavad end argipäeval natuke erilisemana tunda, siis võtad sa pakutava hea meelega vastu – nagu öeldud, on kõik uued autod ühtviisi head, sest peavad vastama sadadele nõuetele ja standarditele. 

Võtmepuldist saab avada uksi ja tagaluugi

Kuus vidinat, mis iseloomustavad head tarbesõiduautot

Elektrooniliselt avanev tagaluuk krossoveritel, kõikjalsõitjatel, mahturitel jt. kõrgema isteasendiga praktilistel sõidukitel. Eelistatult avatav ja suletav võtmepuldist ja/või kabiinis eraldi nupust.

Tagaluuki saab sulgeda nupust ja avada käepidemest, aga ka puldist ja eraldi nupust kabiinis

Jalagavehitavate variantide puhul olen mitut puhku jäänudki lollilt seda õiget kohta auto all otsima, kus sensor asub. Kaasliiklejatele palju nalja kui memm, poekotid käes (ja hambus) imelahendust tööle saada püüab.

Ei, andke mulle see pult, see nupp ja see teine luugi küljes, ning madal laadimisava ja piisavalt pakiruumi, et ma oleksin õnnelik. 

Toyota RAV4 tagaluugi avamine ja sulgemine kabiinist

Rõõmustan sellegi võimaluse üle, kui esiuksi saab avada käepuutega: pult taskus, mis automaatselt uksi avab – tore küll, aga mõnel juhul nii närviline, et kui juhtumisi auto lähedale satud või sammu kaugemale astud, rapsib juba avada-sulgeda-avada-sulgeda…

Uksed avanevad mugavalt käepuutega

Automaatne kaugtulede lülitus: olgu maatriks- või laser- või mõni muu süsteem, sõitmist hõlbustavad kiirelt ümber lülituvad laternad oluliselt. Osal tootjatel on veel titevead, kus tugevas vihmasajus lõpetab automaatika töölepingu. Lumetormis ja uduga eelistan tulesid käsitsi vahetada.

Automaatne tuledelülitus säästab juhti lisakangiga vehkimisest. Seda ilusa ilmaga

Apple Car Play või Android Auto, mis peegeldab nutiseadme sisu keskekraanile. Pole vahet, kas ühenduseks on vaja kasutada USB-juhet või sinihammast, peamine, et asi tõrgeteta toimiks.

Kõige rohkem kasutan käed-vabad kõnedele vastamise võimalust, samuti on mul enamasti lahti Waze. Infolusti sisse ehitatud navi ei kasuta ma peaaegu kunagi, kuna üle Euroopa toimib kiire mobiilsidepakett. Kaasa pandud navigatsioonisüsteemi tuleb regulaarselt uuendada ja kui seda ei saa teha automaatselt, on oht, et osa teedest ja teetöödest jääb teavituseta, kuna info vananeb kiiresti. 

Mis siis, et pean telfa juhtmega ühendama – see ju toimib, ja tõrgeteta!

Tahavaatekaamera: ei pea olema isegi 360-kraadine või näitama auto rataste alla; piisab, kui pilt on selge ning kuvatavad jooned arusaadavad. Kasutan parklas auto “saba ees” ja külgboksi parkimisel. 

Katke aknad kinni, sulgege peeglid: ma pargin täpselt joonte vahele!

Kohanduv kiirushoidik: See ei pea olema ise kiirust märkidega vastavaks reguleeriv imevidin; piisab, kui roolilt või eraldi kangist (PSA) seadistamine on loogiline ja paari sõrmevajutusega tehtav. 

Väga mugav kasutada koos liiklusmärkide tuvastajaga, kui sõiduk annab märku liiga suurest kiirusest. PSA-l on nutikas lahendus, kus süsteem annab piirkiiruse muutumisest märku, soovitab vajutada “Memo” ning sätib ise kiiruse õigeks. 

Kohanduv kiirushoidik võimaldab seada eesliikujaga distantsi, see on eriti oluline maanteel suurtel kiirustel ning linnas ummikutes, kus vahed on väikesed. Osa tulebki koos ummikuabiga, kus kiirus pidurdatakse nullini ja kui kolonn liikvele läheb, liigub ka sõiduk edasi ilma, et juht peaks pedaali vajutama.

Koos rajalhoidmise abiga võimaldab kohanduv kiirushoidik sõita ka nii, et käed toetuvad õrnalt roolile ning auto jälgib ise optimaalsemat sõidutrajektoori ja roolib vastavalt.

Ma siiski ei soovita neid kahte koos kasutada – juhil peab pilk kogu aeg teel olema ja kui rajahoidja kehva teemärgistuse puhul üritab “ujudes” leida rada ja rooli juhil käest rebida, tekib väga ebaturvaline tunne. 

Siin kuskil see on, hoiab eessõitjal silma peal ja pidurdab, kui asi kisub hapuks

Digitaalne parkimiskell: osa maaletoojaid on aru saanud, kui palju see pisike paarikümneeurone vidin juhi elu linnas parkides lihtsamaks teeb, ja paigaldanud need ka proovisõiduautodele.

Elektrooniline parkimiskell hoiab kokku aega ja trahviraha: näiteks kohas, kus võib parkida tasuta teatud aja, kui oled pannud kella, võid avastada, et järjekordne seieritega plastitükk on autost jalutama läinud, paberilipikut ja pastakat pole aga kusagilt võtta.

Siis pead aja (ja kontrolöridega) võidu jooksma, et leida midagi, millele peatumise kellaaeg üles märkida. Mul on tulnud huulepulgaga bensutšekile numbreid joonistada ning möödujatelt pastakat norida… 

Digitaalse parkimiskellaga on kõik need mured teiste omad. Siinkohal olekski automüüjatele soovitus: klient ei pruugi ostuähmis ise selle pealegi tulla, kui tarvilik see kell olla võib – pange salongis müüki või andke kauba peale, ja üks suur samm kliendi usalduse võitmisel on taas tehtud.

Ise ka ei usu, kui mugavaks see pisike vidin elu tegelikult teeb!

Kui sul veel ei ole, siis guugeldades tuleb välja kümneid pakkujaid.

Kokkuvõtteks

Autotootjad eksperimenteerivad igasugu imevidinate ja lisadega, et oma tooteid paremini müüa. Suur osa neist ongi tõhusad ja vajalikud, osa aga sellised, mis võivad olla, aga ei pea. Ja mõni lisa võiks üldse olemata olla.

Nagu minu esikuuikust selgub, pole õnnelikuks suhteks just väga palju vaja, ja see, mida ma vajan, on loogiline ja lihtne kasutada. 

Neist asjust aga, mis võiks üldse olemata olla, kirjutan peagi täitsa eraldi loo.

Pildid: Ylle Tampere

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.