Autonäitus 10-aastase pilgu läbi: mis on ühist mudelautodel, Ford GT-l ja peedirisotol?6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
10-aastase pilgu läbi paistab automaailm sootuks ootamatu nurga alt. Miks on kõik autod nii ühesugused? Kas tüdrukud ei võigi mudelautosid koguda? Kus tohib sõita Ford GT-ga? Kellele ja miks on autonäitusi vaja? Accelerista noorim kaasautor Tui Tuul vahendab muljeid äsjaselt Tartu Motoshowlt.

Meil oli koolis eesti keele tunnis vaja kirjutada uudis. Algul mõtlesin, et loen ajalehest midagi ja kirjutan uudise ümber, aga siis tegid vanemad ettepaneku, et võiksin teha Tartu Motoshowst hoopiski uudisloo. Sõitsimegi reede hommikul emaga Tartusse.

See maantee tundub päris ohtlik. Ema sõitis rahulikult, püsikiirusega ja märkide järgi, aga kogu aeg tehti möödasõite ning üks kaubik rippus meil kaua aega väga lähedal seljataga. Ma päriselt kartsin nii et süda läks pahaks. Isegi kui sa ise oled liikluses väga hoolikas, sõltud sa ikkagi teistest.

SUUR SININE PLEKIST MAJA

Tartu Motoshow nimi on päris segane. Eesti keeles peaks olema “motosõu” või “motošõu” ja siis peaks see olema midagi väga suurt. Tegelikult on üks sinine plekist maja kus on kaks suurt ruumi ja porine plats. Aga ma olin nagu päris ajakirjanik: sain putkast käepaela ja võisin igale poole minna.

Kahjuks ei saanud ma alguses üldse aru, mis asi kus on. Igal pool seisid autod tihedalt koos ja kõik nad nägid ühesugused välja. Kui oled laps, siis ei ulata paljudest kohtadest üle nägema.

Kui oled laps, ei näe sind ka täiskasvanud. Kui autosse tahad sisse vaadata, siis palju kordi olid uksed üldse lukus või siis istus keegi suur inimene seal ees. Ma väsisin täiesti ära.

Õue peal oli natuke huvitavam, seal ei olnud palav ja olid vanaaegsed autod, isejuhtiv buss, ja sõjamasinad. Roomikutega soomuk oli muidugi huvitav. Kahjuks ei olnud sõjalennukeid. Need masinad peaksid tegema meile turvatunnet, aga ma küll ei tea, kuidas nii koledad asjad turvalised on.

Ja ma ikkagi ei saa aru, et kui sõda tuleb, siis kuidas need mehed meid nende masinatega kaitsta saavad – need on päris aeglased ja võtavad palju kütust. Kes üldse tahab teist inimest ära tappa sellepärast, et mingi riigi poliitikud otsustavad tülli minna?

MIDA TÜDRUKUD EI TOHI TEHA

Üks naljakas asi juhtus ka. Jalutasime emaga mööda koridori kui üks mees pistis mulle mingi reklaami pihku, sellega kutsuti mudelautode näitusele Tallinna. Vaatasin seda paberit ja tahtsin minna vaatama mudeleid, mida seal koridoris näidati või müüdi, aga siis tuli üks suur mees ja hakkas seda lipikut mul käest ära võtma:

“Anna see siia, või vii koju isale, tüdrukutel ei ole selle asjaga midagi teha.” Ema, kes mu kõrval seisis, oli korra täitsa vait, siis läksid ta silmad ümmarguseks nagu taldrikud ja ta hüüdis sellele mehele kõrge häälega: “Ahh?” Ja siis veel kõvemini: “Ahh, mida???” Ja siis ühe korra veel nii, et mul hakkas natuke piinlik.

Ümberringi hakkasid inimesed ka vaatama kui ema sellele suurele mehele selgitas, et pole ilus tüdrukutele öelda, mida nad tohivad ja ei tohi teha. Ja et üldse see laps kogub mudeliautosid ja kuna meil on neli pereliiget autoajakirjanikud, siis meil on kodus palju erilisi mudeleid. Ja… ma tõmbasin ema kättpidi sealt eemale, sest ta oli selle mehe peale väga kuri.

Ma oleksin võinud selle reklaami tagasi ka anda, aga see mees ei julgenud enam võtta. Aga ma mõtlesin, et kui ta oleks nii ütlenud mõnele tüdrukule, kellel ei olegi isa? Kui paha tunne võib olla siis sellel lapsel? Ja miks ikkagi tüdrukud ei tohi mudelautosid koguda, ja võib-olla isegi autot ei tohi juhtida? Eestis ju ei ole keeldu?

MIDA TÜDRUKUD TOHIVAD

Edasi läksime suurde saali kus oli üks väga ilus ja eriline auto. Selline sinine sportauto. Kohe sain teada, et see on uus Ford GT ja et ema on selle auto disaineriga tuttav. Ja siis ta rääkis mulle aerodünaamikast, difuusoritest ja unustas ära mis on eesti keeles carbon (süsinikkiud), aga kohe tuli kõrvalt üks lahke mees selgitama ja ütles mulle, et kui ma veel väga natuke kasvan, siis võib-olla saan ma ka loa selle auto endale osta.

Ta tegi kabiini ukse lahti ja see oli nii, nii, nii äge sealt seest! Kõik oli täiesti teistmoodi kui tavalistes autodes. GTga ma tahan päris kindasti sõita, see on nii eriline auto.

Tänaval on sellega halb ja vist isegi ei tohi, aga ringrajal võib. See lahke mees arvas, et mu jalad peavad veel ainult natuke venima, et ma ulataksin pedaale vajutama.

KÕIK AUTOD EI OLE IGAVAD

Tegelikult läksime me Tartusse mingite autode esitlusele. Üks oli täiesti tavaline, aga teine oli nagu suurte rehvidega maastikuauto ja erilist värvi. Selle nimi oli Suzuki Jimny ja selle kohta räägiti meile, et see ongi päris maastikuauto, kõik linnamaasturid ja “maasturilaadsed tooted” nagu emme ütleb, on ainult välimuselt nagu nad võiksid metsas sõita.

Ema hakkas Jimny juures jälle hirmus palju silmi pööritama ja ütlema, et see on nii äge auto ja siis see mees, kes meile inglise keeles sellest autost rääkis, lubas meil Jimnyga sõita linna, kus me kõik koos restorani läksime.

Tegelikult juhtis üldse Uku, sest siis saab autost kõige rohkem teada: ta tavaliselt räägib kohe ka, mismoodi miski asi töötab ja see on huvitav. Emale meeldis tagaistmel ka istuda. Mulle meeldib see auto tervenisti, ma juba ootan pikka proovisõitu.

KOKKUVÕTTEKS

Tartu Motoshow oli päris väsitav, aga see oli võib-olla sellepärast ka, et ma jäin kohe pärast seda kõrgesse palavikku ja haigeks. Kõige rohkem meeldisid mulle Ford GT ja Suzuki Jimny, ja paljude autodega, mis näitusel olid, olen ma päriselt juba sõitnud.

Pärast kui me söömas olime, siis tegin muidugi toidupilte ja panin need Instasse. Peedirisoto oli väga ilusat värvi. Kes tahavad, võivad mind follow’ida. Autodest seal eriti pilte ei ole.

Aga kellele see autonäitus võiks sobida? Ma ei teagi. Autohuvilistele. Ma arvan, et lastel on seal võib-olla natuke igav. Perega koos minna meelt lahutama… ma ei tea. See on ikka pigem nagu kui sa kavatsed autot osta või midagi sellist.

Repliik: ma tean, et mul on kõvade ning pehmete tähtedega ja võõrsõnade ja üldse kokku kirjutamisega ning kirjavahemärkidega probleeme, aga kõigil minuvanustel on.

Internetis kirjutataksegi suvalt. Ja toimetaja loeb selle teksti üle ning ma loodan, et ta ei jäta vigu sisse. Piltidelt aga on näha, kui tihe näitus oli. Ainult tükikaupa mahtusid asjad peale.

Toimetas: Ylle Tampere. Pildid: Tuul Sikk, Ylle Tampere

Jaga

AVALDA ARVAMUST!