Ettepanek: 30 päeva kõigist piirangutest priiks, siis tuleb ka autojuhi vastutus6 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Kogenud jalgrattur ning autoentusiast Jüri Paltser kirjutab autojuhi vastutusest. Vilets ilm, kehv tee, ajutised liikluskorraldused ei võta juhilt ära silmi, kõrvu ega aju, mis teel olles peab igal sekundil langetama otsuseid. Kahjuks tundub, et vastutavad kõik teised, ainult mitte see, kes roolis.

Seda lugu kirjutama inspireeris mind selle talve esimene paksem lumi, mis tõi Tartu ringteele politsei, kes hakkas rehve kontrollima. Suverehvidega autosid enam liiklusesse ei lubatud. See otsus tekitas “suvitajates” sügava pahameele. Olin üks, kes n-ö jalgsi koju sammuma pidi sel õhtul.

Jalutamisel oli positiivne kõrvalmõju: hakkasin mõtlema, mida politsei pidanukski tegema? Laskma mul minna, sest rehvivahetuspunktid olid ummistunud ja ilmataat end segi joonud, sest soe lopp novembrikuus paneb mõtlema kõigele muule kui talverehvide alla keeramisele? No mina polnud ju süüdi, teoreetiliselt, eks.

Edasi hakkasin märkama järjest asju, mis vaikse järjekindlusega täidavad autojuhi karikat, millel suurelt kirjas “Aasta Kannataja”. On meil mingi politseiriik või?! Või peaks siiski otsima endas üles selle koha, kuhu on peidetud (autojuhi) vastutus?

Igal juhul otsustasin südamelt ära kirjutada, kuigi vaevalt et kohe kõik peapealt jalgadele pöörduks. Aga ehk mu tolmu üleskeerutamisest on siiski kasu, ja keegi hakkab mõtlema (ja võtab vastutuse) minuga samamoodi? Või saame kampaaniakorras 30 päeva piiranguvabaks ja mõtlemisaega polegi enam vaja?

VASTUTUS ON SEOTUD MÕTLEMISVÕIMEGA

Autojuhi vastutus on abstraktne mõiste. Juht vastutab igal ajahetkel, aga saab ta teha vaid siis, kui aju töötab. Võtab vastu infot ja langetab otsuseid. Õigeid otsuseid.

Viimasel ajal on juhtunud mitu rasket liiklusõnnetust, kus laibarida on järel olnud. Oleme kuulnud eri sorti põhjendusi: kiuslikud arhitektid, kes ei oska teid ehitada, hoolimatud teehooldajad, robotjuhid ehk robotlikult rooli keeravad pikamaasõitjad. Nimekiri sellega ei lõpe.

Meedia toob surma-avariide põhjusena kõige rohkem välja valesti valitud sõidukiiruse (mis ei vasta teeoludele) ja alkoholi. Äärmiselt vähe, tegelikult aga mitte üldse räägitakse juhi valedest otsustest liiklussituatsioonides.

Kas möödasõit tõusul või kurvis on õige? Kas juht vastutab selle eest, et ei näe vastutulevat liiklust? Või kas ehk peaks ta oskama ette näha, et tõusul, kurvis, sillal, lumetuisus võib vastu tulla teine sõiduk ja kokkupõrge on võimalik? No et kasutaks oma aju enne kui pimedas kurvis iga hinna eest mööda laksata üritab?

Kas suvine 90 (vabandust, 90+10) km/h on ikka sama, mis talvine 90+10? Või teeb must jää või taevast sadav jäävihm vähemalt ühest neist eluohtliku liiklusolukorra? Olgu, märk lubab 90, järelikult +10 on okei, ja sõidame. Sadagu või pussnuge. Märgi panija vastutab ju eeldatavasti?!

Või see pikivahe – kellele seda vaja on? Või need uued 2+1 sõidurajaga möödasõidualad – juhid on pahased projekteerijate peale, kes on otsustanud maanteel vigursõite korraldada, selle asemel, et ehitada normaalne, lai tee.

SÕIDAN NAGU LUBATUD

Pärast tookordset jalutuskäiku karges Tartus võtsin eesmärgiks ise kõik kitsaskohad läbi teha, aga mitte niisama vaid liiklejana, kes järgib eeskirju ja hoiab aju töös. Teisisõnu, hakkasin vastutustundlikuks autojuhiks.

2+1 sõidurajal sõitsin täiesti murevabalt – kui just hiiglasuure veokiga sõitma ei peaks, siis ei saakski aru, mis on selle karjavingu üles tõmmanud. Mulle tundub, et rahulolematuse tegelik põhjus on kusagil mujal. Äkki ei pahandaks enam nendega, kes ei sõida sel lõigul “piirkiirus pluss kümnega”?

Ja ekstreemsed ilmaolud talvel – lumesein, tugevad tuuleiilid, jäätunud teed ja sinu silma alla mitte sattuv teehooldaja – no kas ei tee meelt mõruks? Ometi, kui taevast sajab jääd ja nähtavus on halb, hakkab Eesti autojuht jonnima ja nõudma koheselt asfaldini kuivaks sulatatud teed. Ja sõidab muidugi nagu lubatud, 90 km/h. Pluss kümme.

Terve mõistuse asemel võidab karjaving. See, et kehva ilmaga tuleks sõita oluliselt aeglasemalt ja oluliselt ettevaatlikumalt, ei tundu olevat optsioon. Märk näitab 90, surume! Politsei ja maanteeamet küll hoiatavad, aga no teate, mina ei ole ju selline … mömm. Ma sõidan nagu märgil kirjas. Iga ilmaga.

ISEENDA KAASREISIJAD JA ROBOTID ROOLIS

Vastutust aina mujale veeretavast autojuhist saab roolis olles iseenda kaasreisija. See reisija, kes sisuliselt autoga mõttetult kaasa lohiseb, ei saagi teha õiget otsust. Kõik väljasõidud teelt on ju tegelikult juhi vastutusel tehtud (valede) otsuste tulemus. Või vaidlete?

Või talvised õnnetused – roolis on ju ikka Eesti juhid. Kes peaksid olema elus vähemalt korra näinud, milline näeb välja lumi. Või on isegi uisutanud, et teavad, jää on libe. Nende jaoks ei tohiks see olla üllatus, et kui on külm, siis on tee libe. Kelle otsuste tulemusena siis ikkagi see teelt väljalend õnnestus? Talv? Teehooldaja? Kehv autoõpetaja?

Kaasreisijate teiseks äärmuseks on robotjuhid. Need, kes rataste alt tuhandeid kilomeetreid iga päev läbi sirutavad. Robotid, kes sõidavad tuimalt ka libedaga, vabandades seda välja graafikus mitte püsimisega, peaasi, et kiirust mitte alla võtta. Laadungi eest on nad ju allkirja andnud, aga liikluse eest… ei vastuta?!

Ma pakun, et kui keegi teadvustab seda vastutust, siis võime näha ka busse, mis ei kihuta suvel 110 alal piirkiirusega sõitvatest autodest mööda nagu postist (ja pole vaja hakata kuidagi tõestama, et need bussid ei sõidagi nii kiiresti). Loodan siinkohal muuseas noorematele, veel robotiseerumata juhtidele.

ISEJUHTIV SÕIDUK – KAS KA TEMA KURDAB?

Mis saab siis, kui teedele jõuavad isejuhtivad sõidukid? Kuidas suhtuvad reisijad robotbussi, mis kehva ilmaga rahulikult sihtkohta vuristab ning graafikust mõne minuti taha jääb ent kõik elusana kohale toimetab? Hakkavad piletiraha tagasi nõudma? Kaebavad linnavalitsusse roboti peale?!

Robotsõidukite algoritmi on sisse programmeeritud igal juhul terveksjäämine. Isejuhtiv buss loeb märki ja hindab teeolusid (tehnoloogia on juba täna piisavalt arenenud ning moodsad juhiabid seda suudavad) ning sõidab sobiva kiirusega. Kas inimene siinkohal käsib robotil vähem mõelda ja rohkem sõita või õpib hoopiski masinat usaldama?

Kui politsei oleks Tartus tol lumesajusel päeval kinni pidanud isejuhtiva auto, mil oleks olnud all suverehvid ning kuni teeolude paranemiseni oleks sellele antud käsk oodata parklas, kas siis oleks robot ka rahulolematu ja paiskaks kogu sotsmeedia täis postitusi, kuidas Eesti on politseiriik ja piirab vaba liikumist?

Tõenäoliselt ei oleks robotsõiduk garaažist sel päeval väljagi läinud, sest lisaks teele sadavale lumele oskab see ka kalendrit “vaadata” ja näeb, et omanik on talverehvide vahetamise lootusetult üle lasknud.

Tõenäoliselt võdiseb omaniku kiip ja nõuab rehvivahetust. Enne ei sõida. Ja kui sunnitakse, siis läheb otseteade politseile. Lihtne.

30 PÄEVA PIIRANGUVABAKS!

Mul on olnud alati üks uitmõte, mis on nii must, kui must – äkki teeks maikuu rahvuslikuks piiranguvabaduse kuuks ja laseks 30 päevaks kõik kiiruspiirangud maanteel vabaks?!

Uljaspead sõidaks end paari esimese nädalaga kasti ja siis oleks terve suvi jälle rahulikum. Sel kuul tavaliiklejal – kuigi ma ei tea, kas on tavaline aju kaasa võtta kui sõitma lähed – ilmselt teedele küll asja ei oleks, aga õhu saaks kohe puhtamaks.

Julm, eks, ma olen nõus. Kui autojuhi vastutus oleks meil elunorm ning vastavalt olukorrale tegutsemine oma oskuste tõestus, siis poleks nii ekstreemseid meetmeid vaja?

Ühesõnaga. Minusugusele on vaja ühte lumist ilma ja paari toredat politseinikku, et mõte vastutusest ei tunduks enam imelikuna. Mida teie vajaksite, et iseendale meelde tuletada “mul ei ole keha lõdva nagu lõvil, ma ei ole iseenda kaassõitja, ma olen juht, ma vastutan” ?! Ootan huviga kommentaare.

Kaanepilt on illustratiivne. Autor: Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!