Autotootjad panustavad järjest rohkem turvalisusse. Euro NCAP tulemused kinnitavad, et suur osa uudismudelitest on viie tärni väärilised ehk väga turvalised. Kas inimene autojuhi rollis suudab tehtut hinnata või muutub ta – teades, et auto teda kaitseb – hoopis hooletumaks?

2017. aasta oli Euro NCAP turvatestide tulemuste osas erakordne: vähe oli uustulnukaid, mis viit tärni ei väärinud. Tipus aga läks võitja selgitamiseks vaja kümnendiku täpsusega arvutamist, nii head tööd on tootjad teinud!

Tänapäeva autode kvaliteedi mõõdupuuks pole ammu enam vigurvärvitud ilukilbid ega nahkkattega rool. Euro NCAP testides põruvad järjest kõik sõidukid, mille baasvarustuses pole turvaabisid, mis suudaksid sõitjaid ja jalakäijaid õnnetuse korral hullemast säästa.

Realt kaldumise märguanne või reahoidja, kohanduv kiirushoidik, jalakäija tuvastus, kokkupõrke ennetussüsteem jpm – see kõik pole ammu enam noobelklassi autode privileeg vaid jõudnud nii väike-keskklassi kui superkompaktide varustusse.

Täna veerevad tehaseliinidelt nn. tavaautod, mille baasvarustus on kaugelt rikkalikum kui eliitautode tipp-mudelid 10 aastat tagasi ning millele saab juurde tellida rea moodsaid juhiabisid, mis võimaldavad sõidukist mõelda kui natukene isejuhtivast ja isemõtlevast.

Piisab, kui autol on lisaks ennetavatele turvaabidele sisseehitatud käed-vabad-süsteem, reahoidja, kohanduv kiirushoidik ning kaamera, mis pidevalt teed jälgib ja võimalikest ohtudest teavitab, kui inimjuht võibki end roolis juba lõdvemaks lasta ja mõelda eelseisvast suusapuhkusest või sellest, mida õhtusöögiks teha.

AUTO EI SAA VASTUTADA

Uinunud valvsus maksab aga julmalt kätte. 2018. aasta algus Eesti liikluses lõi korraga kaineks ka karsklased: 10 hukkunut jaanuaris tundub kui õudusunenägu ent see jätkub – veebruari esimeste päevadega on Looja karja läinud veel mitu inimest.

Kogu maailmas hukkub liikluses aastas umbes 1,3 mln inimest, Euroopas 25 000, Eestis sadakond – mis toob tänavune, saame teada 31. detsembril. Samas vaimus jätkates on oodata süsimusta rekordaastat.

Liiklussurmade, aga veel enam, -vigastuste sagenemises ei saa me süüdistada autoinsenere ega viletsaid teid – enamus raskeid liiklusõnnetusi juhtub totrate juhtimisvigade tõttu. Valesti valitud kiirus, kõrvalised tegevused roolis, sõiduolude ebaadekvaatne hindamine, liigne enesekindlus, soov sõpradele muljet avaldada, alkohol, väsimus, narkootikumid on vaid osa põhjustest.

Kui aega saaks hetkhaaval tagasi kerida, võiks liiklusõnnetuse anatoomiast mõndagi õppida ja ehk leida üles ka “punase sekundi”, kus kõik läks nii valesti, et õnnetust enam ära hoida ei olnud võimalik. Enne seda aga saanuks! Fakt on, et auto, olgu ta nii moodne kui tahes, neil hetkedel inimesel kaasa rääkida ei saa. Lolli otsuse targas autos langetab ikka inimene ise.

Ka tulevikus, kui teedel vuravad pool- ja täisautonoomsed sõidukid, jääb vastutama ikkagi inimene, kes langetab otsuse, kuhu ja kuidas sõidetakse.

Alles siis, kui valdav osa autodest on isejuhtivad, võib õigusruumi paradigma muutuda masinmõtlemise suunas. Sinna on aga veel oi kui palju aastaid aega. 1,3 miljonit hukkunut aastas, mäletate? Eesti teedel on ka 1 laip liiga palju ning vigastatute elule tagasiaitamise tegelikust hinnast pole me veel rääkinudki.

INIMENE EI VIITSI

Järjest turvalisemad autod ei pruugi kaasa tuua paremat liikluskultuuri, pigem vastupidi, mida on tõestanud kasvõi uue aasta algus Eesti liikluses.

Üldine tunnetus on, et meie liikluspilt muutub järjest viletsamaks – suvalised manöövrid, hoolimatus kaasliiklejate suhtes, oskamatus lugeda liiklusmärke jne. – mis võiks olla põhjus, et me ise justkui kurja karja kutsume?

Uuringufirma J.D.Power viis 2017. aastal autoomanike seas läbi küsitluse, mille tulemused on jahmatavad: peaaegu mitte kedagi ei huvita ja keegi ka ei kasuta moodsaid tehnoloogilisi lahendusi. Siinkohal on huvitav teada, et ühtviisi käivad imevidinad üle jõu nii noobelautode kui nn. rahvaautode juhtidele.

Põhjusi, miks autojuhid ei kasuta sisseehitatud käed-vabad-süsteemi või häälnavigeerimist on lihtne: kui pole eluliselt vajalik, siis ei tule selle pealegi, et peaks puudust tundma. Ning teine asi: tihti on menüüdes kaevandamine tehtud nii keeruliseks, et … lihtsam on võtta nutitelefon ja seal asi joonde ajada.

OLEME OMA AUTODE VÄÄRILISED!

J.D. Poweri uuringu puhul on õppetunni sisu selles, et keskmine tarbija ignoreerib kollektiivselt funktsioone, mille kasutamine nõuab olulist pingutust ning hindab lihtsalt mõistetavat tehnoloogiat.

Ometi on autotootjad omalt poolt teinud kõik, et mõne minuti jooksul võiks omandada kõik elutähtsad, sh elus püsida aitavad funktsioonid – mõelgem kasvõi enamuse uute mudelite baasvarustuses olevatele turvaabidele ja infolustile – tegu pole tuumafüüsika vaid kasutajasõbralike lahendustega, mis omakorda loovad võimaluse olla väärikam ja vastutustundlikum liikleja.

Tänapäeva auto on inimese sõber ja kaitsja, kui inimene sel seda olla lubab. Näiteks ei lase neljarattaline sõber liiga kaua puhkamata sõita – ta annab märku, kui on aeg teha kohvipaus.

Kaamerasilmad valgustavad sõiduki ümbrust kuni 360 kraadi ning alt ja pealt ega jäta märkamata pisematki taskukoera. Kui vaja, saab auto hakkama isegi iseparkimisega.

Tõsi, on rida asju, mida moodne auto teha ei suuda: vaigistada nutiseadet või peita selle juhi käeulatusest sootuks; takistada jääknähtudega või vihast juhti sõitma minemast; salvestada autos ja väljaspool toimuvat automaatselt, et vajadusel see häirekeskuse serverisse saata.

360-kraadi salvestav pardakaamera, digitaalsed peeglid, alkolukk ja “leviauk” on tõenäoliselt järgmised turvalahendused, millega autotootjad tegelema peavad. Selleks, et suunata inimesi olema moodsate ja turvaliste autode väärilised liiklejad.

Mis takistab meil aga ise vabatahtlikult võtmast viisaka liikleja vastutust? Kui oled ostnud mugava (ja turvalise) auto, siis… milleks sa selle tegelikult soetasid? Mõtlemise koht.

Kaanepilt: Ylle Rajasaar. Arikkel ilmus Viking Motorsi kuukirjas. Loe rohkem lugusid siit

Jaga

AVALDA ARVAMUST!