Soolamisvaba libedusetõrje saladus – kala veri?

Pinterest LinkedIn Tumblr +
Iga kord, kui tulevad esimesed libedad, tuleb koos sellega soolamine. See aga pole kahjutu ei autodele, teedele ega keskkonnale. Mis võiks olla alternatiiviks?

Tänavate soolamiseks kasutatakse tavaliselt jäme- ehk kivisoola – keemiliselt sama asi, mis lauasool ehk naatriumkloriid. Kuigi teed saab jääst puhtaks, asendub see pruuni lögaga, mis jääb ka meie autode ja riiete külge.

Soolamine põhjustab kahjusid nii autodele, infrastruktuurile kui keskkonnale. Esiteks, roostetamise kiirendamine – näiteks USA-s 2010. aastal läbi viidud uuringu kohaselt põhjustab soolamine riigi autoomanikele aastas 23,4 miljardit USD kahju.

Teiseks, infrastruktuuri kahjustamine. Klooriioonid tõstavad vee korrodeerimisvõimet ja see rikub ühtviisi nii terast kui asfalti. Sel põhjusel kannatavad eriti juba aja poolt näritud struktuurid – USA-s on soolamise tõttu isegi sildu kokku kukkunud.

Kolmandaks, keskkond. Tihedalt soolatud teede ääres kasvavatel puudel võib tekkida nähtus, mida võib kutsuda “füsioloogiliseks põuaks”. Isegi kui vesi on pinnasest vabalt kättesaadav, ei suuda puud soolade tõttu vette ladestunud mineraalide tõttu seda teha ning lähevad pruuniks.

Jõgedesse ja järvedesse jõudev soolvesi aga kahjustab vee-elukaid ning põhjustab kohati ka inimestele kahjulike vetikate vohamist.

Lisaks ka siinkirjutaja isiklik arvamus, et pidev teede soolamine teeb karuteene linnaelanike sõiduoskustele – pidev rõhumine sellele, et libe on paha-paha ja tuleb kohe likvideerida on kaasa toonud selle, et paljud juhid ei oska libedal pinnal ootamatusse olukorda sattudes adekvaatselt reageerida ning esimest lumehelvest märgates hakkavad põhjendamatult käituma.

Paraku on liiklus ootamatusi täis ning soolamise läbi tee jääst puhastamine on vaid vältimatu edasi lükkamine, mille käigus keegi talvesõidu kohta midagi juurde ei õpi. See jääb autojuhi enda initsiatiiviks, sest ka kohustuslikud libedasõidukoolitused on paras farss, mis rõhuvad sellele, kui paha libe on ja kuidas kohe juhitavuse kaotad, lumehange taha peitunud kaljult alla sõidad ja leekide sees röökides lõpu leiad.

Aga las see liialdus jääda – liiklejate lollimaks mõtlemine ja vastavalt reageerimine on lihtsamalt hallatavam lahendus kui eeldamine, et kõik oskavad ka kiilasjääl ohuolukorda sattudes autot taltsutada. Seega lume ja jää eemaldamine mis iganes viisidel jääb osaks meie talvedest. Siis tuleks seda aga teha veidi säästvamalt ja sõbralikumalt ning see saladus võib peituda kalade veres.

Looduslik antifriis

Alternatiiv peaks olema midagi, mis laguneb kahjututeks komponentideks, aga mitte liiga kiiresti. Näiteks lennukite jääst puhastamiseks kasutatav propüleenglükool on küll vähem mürgine kui autodes jahutusvedelikuna kasutatav etüleenglükool, kuid toimib lühikest aega. Lisaks on see inimestele kahjutu, ent vee-elule mürgine.

Teadlased on aga avastanud, et nii mõnedki loomad ja putukad toodavad ka ise antifriisi – Alaska ämblikud toodavad proteiini, mis langetab vee külmumistemperatuuri mõne kraadi võrra. Antarktika hammaskala veres aga on glükoproteiine, mis ei lase nende verel maailma külmimates vetes jäätuda.

Nimelt võib soolasisalduse tõttu seisva (!) ookeanivee temperatuur jõuda -2 kraadini, enne kui jäätub. Liikumises vee puhul on võimalikud olukorrad, kus vesi on veelgi külmem, ent püsib vedel – ja see kala peab nende tingimustega toime tulema.

Antarktika hammaskala

Antarktika hammaskala

Kuigi need glükoproteiinid lagunevad välismaailma sattudes kiiresti, tegeleb USA teadlaste meeskond nende uurimisega. Esimene eesmärk on mõista, kuidas need proteiinid täpselt töötavad. Edasi on vaja mõista, kuidas need veega reageerivad – on tuvastatud, et need koosnevad kahest põhikomponendist, millest üks on palju kriitilisem.

Täpsemalt on jutt hüdroksüülrühmadest, mille hapniku- ja vesinikuaatomid ei luba veega kokku puutudes jääl tekkida. Lisaks “lukustuvad” need ka jääkristallide pinnale, peatades nende suuremaks kasvamise.

Nende laboritingimustes loomine ei ole lihtne ülesanne, kuid hetkel käivad katsed. Alguseks võetakse polüvinüülalkohol ehk PVA, mis on odav ja kahjutu ning kasutusel paljudes toodetes. Kuna PVA sisaldab samu hüdroksüülrühmasid, mille järjestust polümeerstruktuuris muuta saab, on täiesti reaalne, et sellest vormitakse uus loodussõbralikum toode jää eemaldamiseks.

See on sobilik ka aerosoolide tegemiseks, mis kasvatab kasutusmugavust. Kuna see ei lagune liiga kiiresti, saaks seda kasutada kõigil pindadel, mis ka jääst puhtana püsima peaksid. Roostevabad autod ja lögavabad tänavad – ehk isegi mitte liialt utoopiline soovunelm?

Sahk lumi talv

Fotod: Chris Cheng/Paul Cziko

Jaga

KOMMENTEERI SIIN

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.