Soome liikluseksperdid on tõstatanud teema, kas pealamp on liikluses kasulik või hoopis ohtlik? Põhjanaabrid jõudsid tulemuseni, et jalgratturid, jalakäijad ja ratsanikud ei tohiks kasutada tugeva valgusvihuga pealampe, et vastutulijaid mitte pimestada. Palusime omalt poolt probleemi kommenteerida autokooli Juhiluba sõiduõpetajal ja liikluseksperdil Kaido Kesperil.
Eestiski on mugavalt kinnitatavad pealambid päris levinud nii matkajate, tervisespotlaste kui jalgratturite hulgas. Pimedas liikudes on pealamp kasulik abivahend jalge ees toimuva valgustamiseks. Sellele, mismoodi tajuvad pealambiga liikujat kaasliiklejad, me tihtipeale ei mõtle. Nagu selgub, oleks aeg hakata teistega arvestama, et vältida vääritimõistmist liikluses.
Viimastel aastatel on turule tulnud väga võimsaid valgusteid ja otsmikulampe, mille valgusvihk vastusõitvat autojuhti või jalakäijat pimestada võib. Lihtne katse on asulavälisel teel vastutulevat sõidukit märgates aegsasti peatuda, tõsta pea ning suunata valgusvihk tulijale. Sõiduki juht aeglustab käiku, sest kaugelt pole täpselt aru saada, millega tegu – kas ratturi, jalakäija või poolikult valgustatud sõidukiga.
Võimsad otsmikulambid sobivad väga hästi näiteks metsas matkamiseks ja öiseks orienteerumiseks, kuid pimedal teel nende kasutamine nõuab oskusi. Soomlased leiavad, et kui inimesed ei oska otsmikulampe õigesti kasutada, tuleks need seadusega liikluses keelustada.
Jalakäijale piisab väiksema võimsusega lambist
Mida võimsam otsmikulamp, seda suurem nuhtlus kaasliiklejatele pimedatel teedel. Valgusvihk on nii ere, et isegi lühike pilk otse lampi kahjustab oluliselt öist nägemist ning pimestab teisi liiklejaid.
Omaette probleem on koeraomanikud, kes kasutavad pealampi, aga on jätnud koera valgustamata. Vastutulija märkab sel juhul inimest, aga mitte lemmiklooma.
Probleem oleks palju väiksem, kui inimesed kasutaks lampi, mis valgustab välja vaid mõnemeetrise ala, mitte ei toimiks n-ö “kaugtuledena”. Samuti on vajalik lemmiklooma kas helkurvesti või -rihmaga varustamine.
Kaasliikleja, vaata mujale!
Seda on lihtsam öelda, kui teha. Autojuhile on soovitus – kui märkasid tähelepanu tõmbavat valgusvihku teeserval, aeglusta käiku ja pööra pilk ära, et mitte pimestatud saada.
Jalakäijal on mõistlik lasta tugeva valgusvihuga pealambiga inimesel mööduda, keerates end tema poole selja või küljega. Peamine on püüda säilitada nn. pimedas nägemine. Pimestatuna kaotate mõneks ajaks suunataju ja orientatsiooni, mis on pimedal teel liikudes erakordselt ohtlik.
Ja et oleks selge, siis vastutuleva auto tuled pimestavad jalakäijat vähem kui pealamp: auto või mootorratas on äratuntav ning möödub kiiresti. Autoga kohakuti jõudes võiks peatuda ja pöörata silmad teelt ära. Alles seejärel võib oma teekonda pimeduses turvaliselt jätkata.
Valgusvihu liikumist ei saa ennustada
Otsmikulampide liikumist on võimatu ennustada. Vahepeal käib pea alla ja vahepeal tõstab lambi kasutaja oma pilgu, et vaadata kaugemale – eriti siis, kui keegi tuleb vastu. Kui vastutulija juhtub siis vaatama võimasse valgusvihku, on ta hetkeks pimestatud. Ja see võib juhtuda kümnete meetrite kaugusel.
Pealampide müüjad reklaamivad oma tooteid kui enesekaitsevahendit: “Võimas pealamp pimestab hetkeks võimaliku ründaja”, “Võimas pealamp näitab valgust kõige pimedamatesse nurkadesse” jne. Tõenäoliselt enamus otsmikuvalgusti ostjaid siiski ei vali pealampi selle põhjal, et see kedagi pimestaks. Valitakse vastavalt vajadusele.
Millega asendada otsmikuvalgusti?
Kuna valgusvihk liigub inimese peaga kaasa, tuleks valida lamp, mis valgustab teed jalgade ees ning pimestaks vastutulijaid võimalikult vähem. Eesti suuremates matkatarvete kauplustes saab müüjatelt asjakohast nõu.
Soome eksperdid soovitavad panustada rohkem helkuritele ja silikoonist kinnisega leed-valgustitele, mida võiks kanda parema varruka või parema püksisääre küljes. Hämaras ja pimedas liikudes ei ole ükski helkur liiast, kasutada võib helkurvesti, helkurribadega riietust, ka helkurspreid.
Linnades ja asulates ning terviseradadel on tänapäeval enamasti korralik valgustus, pealambi kandmine ei olegi otstarbekas. Hämaras liikumisel on abi kergest ja mitte liiga tugeva valgusvihuga pealambist, vilkuvatest leedidest, väikesest taskulambist või ka mobiiltelefoni valgusvoost.
Inimene on loodud ka pimedas toime tulema. Kui ühtegi valgustit ei ole käepärast, harjuvad silmad üsna ruttu pimedusega ning näiteks maateeserval kõndides on võimalik teeperve ja suuremaid objekte hõlpsasti eristada. Metsarajal on isegi omamoodi põnev ühegi lisavalguseta kõndida, üsna pea hakkate tajuma loodust enda ümber.
Lumega on asi sootuks lihtne: lumi peegeldab tagasi isegi kuuvalguse ning talvises metsas või valgustamata teerajal liikumine on puhas lust, kui libedus välja arvata, mille vastu aitavad õiged jalanõud.
Kõige olulisem on jalakäija või jalgratturina olla teistele liiklejatele nähtav. Ja selles osas on helkurid asendamatud. Ratturid kasutavad pimedas sõites rattatulesid, jalakäijal tuleks enne lisavalgusti külgeriputamist mõelda kaasliiklejate (ja iseenda) turvalisusele. Pole sugugi välistatud, et pimestatud autojuht kaldub just sinu teepoolele: lugege alljärgnevat kommentaari.
Eesti liiklusekspert kommenteerib
Kaido Kesper tõdeb, et pealampide teema on pimedal ajal, sügisest kevadeni, väga aktuaalne: “Pimedal ajal jätab pealamp mulje nagu sõidaks jalgratas vastu. See võib autojuhti eksitada, ja auto sõidab ratturist paremalt ehk kraavi kaudu mööda… tegelikult aga kõnnib jalakäija pealambiga õigel pool teed!
Olen ka tähele pannud, et linnas kasutavad lapsevankriga jalutajad vankri ette kinnitatud punast laternat. See aga on ohtlik, sest vastutulev autojuht võib arvata, et tegu on jalgratta tagatuledega. Mõte, lapsevanker välja valgustada, on muidugi tervitatav, aga seda tuleb teha nii, et kõikide liiklejate ohutus oleks tagatud. Seega pigem helkurid ja valge valgusvihuga leedtuli, mis kaasliiklejaid ei pimesta.”
Kaido Kesper paneb kõigile liiklejatele südamele, et helkuri kasutamine hämaral ajal ei ole kunagi liiast: “Helkureid ei ole kunagi liiga palju. Laske fantaasial lennata ja tehke end kaasliiklejatele turvaliselt nähtavaks.”
Esimesena rääkis asjast autotoday.fi. Täname Autokool Juhiluba diskussiooni arendamast
Loe, kuidas me Accelerista toimetusega ise endale lahedad helkurid valmistasime
1 kommentaar
Kaasatud liiklusekspert on oma arvamusega natuke puusalt tulistanud. Eestis on päris palju inimesi, kes sõidavad ka jalgrattaga vastassuunavööndis nagu oleksid nad jalakäijad. Seega pimedas sõitev autojuht oskab (või peaks oskama) arvestada, et vastu tulev lamp võib olla nii jalakäija, kui ka jalgrattur. Ning jalakäija juhul võib tema lähedal või ümber olla nii koer kui ka väikesed lapsed. Üks asi veel: kui autojuht satub (pimestava) pealambiga vastu jalutavast inimesest segadusse ja üritab temast mööduda paremalt ehk kraavi kaudu (ehk ta teed üldse ei näe), siis on autojuhil nägemisega kuri karjas ja tal pole isegi valges rooli asja, pimedast rääkimata.