blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com

Talvesõidu ABC: need viis valet käitumismustrit keeravad küljekarbi tuksi ja meelitavad roostet7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Roosteuss hiilib autosse tihtipeale just küljekarbi kaudu ning enamasti juhtub see talvel. Uku Tampere kirjutab viiest valest käitumismustrist, mis sõiduki küljekarbile ja sealt edasi kogu autokerele kehvasti mõjuvad.

Auto omamise juures on üks kuldreegel: ennetamine on odavam kui parandamine. Praktiliselt kõigil üle viie aastastel kasutatud autodel on märgata kriimustusi ja algavat roostet lävekarpidel.

Kui roosteuss kuhugi sisse poeb, siis maksab masina korda tegemine palju – isegi pisikeste vigastuste puhul ulatub arve sadadesse eurodesse. Suurte keretööde puhul aga võib remont olla kallim kui auto ise.

Üks tõhusamaid võimalusi korrosiooni vohamist ennetada on korralik roostetõrje. Erinevad teenusepakkujad töötlevad soovi korral ka täiesti uue auto roostekaitsevahenditega nii, et pruunussil pole võimalust pesitsema asuda.

Täielikku garantiid roostetamise vastu ei paku muidugi miski – kui keskkond ja kasutus on karm, tekib kaitse- ja värvikihile ikka vigastusi, mille kaudu rooste tee metallini leiab.

Mõelgem näiteks piduriketastele, mis on haljas metall. Juba mõni päev niiskuses seismist katab need ühtlase roostevinega. Sama juhtub igasuguse kaitsmata metalliga.

Paljude autode kered on tsingitud/galvaniseeritud, mis kaitseb neid oksüdeerumise vastu. Aga seegi ei anna alati täit kaitset. Ning odavama klassi autodel hoitakse kokku igalt poolt, kus see võimalik.

10 aastat vanad autod roostetavad juba üsna lohutamatult, kui uss kusagilt vigastusest sisse pääsenud on, isegi kui metallile oli juba tehases tehtud roostekaitse.

Mehaaniliste vigastusteta roostekohad on harv juhus, kuid tuleb ette ka selliseid olukordi, kus rooste ronib seest väljapoole. Kuid isegi siis võib põhjuseid otsida hooletust kasutamisest või näiteks liigsest niiskusest seal, kus seda olema ei peaks.

Näiliselt lihtsate asjade ja kurja roosteussi vahel on alati põhjendatav seos ning autoomanik saab omalt poolt mõndagi ära teha, et sõiduki eluiga pikendada. Piisab kui oma käitumisharjumusi muuta ning töövahendeid kasutada nii nagu ette nähtud.

1. Küljekarp ei ole jalamatt

Kõige lihtsam roosteennetus on peaagu geniaalne: talvel autosse istudes ei tasu jalgu vastu küljekarpi lumest puhtaks klopsida.

Küljekarp on reeglina porine ja kui sinna pihta jalatseid kloppida, vigastab pori+jalats koostöö pikapeale karbi värvkatet. Seda isegi juhul, kui karbil on peal kivikate.

Ka plastmassist karbikatted ei muuda siin olukorda – need kinnituvad metalli külge tüüblite abiga ja koputus küljekarbile liigutab seda tüüblit, mis omakorda hõõrub värvi. Kui plastikkatte ja karbi vahele on kogunenud pori, tähendab iga jalahoop küljekarbi jaoks minilihvimist.

Kattevärvi peamine funktsioon esteetika kõrval on kaitsta metalli keskkonnamõjude eest. Kui värv või muu kate on vigastatud, pääsevad niiskus ja hapnik metallini, ja tulemuseks on rooste.

Sama efekti omab ka hooletu jalgade autosse tõstmine. Eriti kontsakingadega riivatakse ukse lävepakku ja kriibitakse sealset värvi. Kriibitud värv = vähesem kaitse. Pea kõigil rohkem kui viieaastastel autodel on selle koha peal värvikahjustusi ja algavat roostet näha.

2. Porilapakateta sõit laastab küljekarpi

Auto rataste alt lendub kive, pori, vett, liiva ja kõike muud, mida teel leidub. Eriti maanteekiirustel lendub pori ratta alt nõnda kiiresti, et see mõjub nagu liivaprits rattakoobastele, koopaservadele ja ka küljekarpidele.

Ega ilmaasjata küljekarpe spetsiaalse kivikaitsega ei kaeta. Probleem on aga selles, et paljudel autodel ei ole porilapakaid ning sellisel juhul ei ole kivikaitse enam piisav kogu seda pori ja kivikeste kulutust metallist eemal hoidma.

Eriti kesk-Euroopast toodud autodel on tihti porilapakad puudu – sealsed tee- ja ilmaolud ei ole nii kurjad kui eestimaine talv või kruusateed või ka värskelt pinnatud teed.

Seega on hea mõte panna autole porilapakad, sest need võtavad kogu liiva- ja kivipritsimise esimese hoobi endale ja kaitsevad küljekarpe.

küljekarbi

Porikaitseteta sõit rikub küljekarbi otsi

3. Valesti paigaldatud lapakad võta parem ära!

Olen näinud sedagi, et porilapakad on autole paigaldatud ning kõik on justkui hästi. Aga heast asjast on vähe kasu, kui porikaitsmed paigaldatakse isepuurivate kruvidega otse pleki sisse.

Esmapilgul on lahendus äge, sest porilapakas on küljes ja esteetiline pool paigas. Aga kui paigaldamisel on puuritud auk väliskeskkonnast otse metalli sisse, siis toimib see lisakslapaka paigal hoidmisele ka niiskuse, soola ja hapniku kiirteena metallini.

Reeglina algabki roostetamine kinnituskruvidest ning tüüblitest. Ka tagaluugid hakkavad roostetama näiteks registreerimismärkide alt, kui numbrialus on kinnitatud kruviga või kui paigalduse käigus on vigastatud märgi kinnituseks mõeldud plastmassist pesade ümber olevat metalli.

Numbrimärgi taha koguneb palju sodi ja niiskust ning kui seal all on värvipind kahjustatud, tuleb korrosioon rõõmsalt külla.

Kinnitustüüblikohad roostetavad

4. Sool nagu roostekiirendi

Kahjuks on see nii, et soolade puistamine teedele on odavaim viis neid sel tasemel puhtana hoida, et juhid sõitmisega suuremate muredeta hakkama saaksid. Enamasti.

Kui soola ei panda, virisetakse libeduse üle, ja kui soola pannakse, virisetakse pori ja mustuse pärast. Kuid sool sulatab lume, see voolab tee pealt minema ja ära jääb tülikas lume transportimise logistika.

Seega vähemalt esialgu peab soola olemasoluga meie teedel arvestama, sest liiklejad ei ole valmis selleks, et neid kataks ainult kinni sõidetud lumi, jää ja vaadet varjaksid lumehanged.

Sool on aine, mis lisaks lume sulatamisele reageerib ka auto värvi ja lakiga. Keemiatunnist mäletame, mis juhtub kui kokku panna (kaitsmata) metall, niiskus ja sool. Tulemuseks on intensiivne roostetamine.

Head lahendust ei ole. Mõistlik on hoolitseda selle eest, et autol oleksid logarid ehk rattakoopakaitsmed ja et need oleksid terved.

Kaasa aitab ka regulaarne põhjalik pesu, et sool ei koguneks nurkadesse-õõnsustesse. Lühiajaline kontakt soolaga ei ole nii hull, auto ajab ussitama see, kui sool koguneb koos poriga mingile pinnale.

Pori imab niiskust ja see ning soojus ja sool üheskoos hakkavad tasapisi järama pinnakatet,  aga seejärel juba sulametalli.

Tugevalt roostes küljekarp

5. Jõu-ja ilunumbrid tungrauaga

Tungrauaga on võimalik sooritada mida imelisemaid jõu-ja ilunumbreid. Pimedas tee servas või ka niisama auto all askeldamine on tüütu ja seepärast pööratakse auto tõstmise stiilile vähe tähelepanu. Nii aga võib küljekarbi kiiresti looja karja saata.

Auto karbiservas on olemas tungraua kinnituseks mõeldud tõstepunktid, neid on kokku 4 – kaks ees ja kaks taga. Need on tugevamad ja paljudel autodel on seal ka rohkem pinnakaitset. Kui kaasas oleva tungrauaga sõidukit neist hoolikalt tõsta, ei juhtu enamasti midagi.

Aga kui tungraud jääb natuke viltu või paigaldatakse sootuks valesse kohta, näiteks küljekarbi vastu või auto põhja alla, rikub see pinnakaitsekihi ja meelitab kohale korrosiooni.

Väga halval juhul deformeerib valesti tõstmine ka metalli – küllalt näeb neid autosid, millel on tõstmise kohad “lamedaks” pressitud – see kõik kõneleb valedest tõstmisvõtetest.

Tuleb meeles pidada, et komplektis olev tungraud on mõeldud vaid häda korral kasutamiseks. Tungraua konstruktsioon ega tugevus ei ole piisavad pidevaks kasutamiseks.

Kui auto tõstmise tööd on palju, tuleb selleks hankida näiteks hüdrauliline ja õige jõuvaruga tõstuk, mille käpa peal on kummist kaitse.

Kui nähtavat deformatsiooni ei tekigi, siis metallist käpp kahjustab auto põhja all olevaid pinnakaitseid ikkagi.

Elastsem pinnakaitsekiht jääb ilma kummipadjata autot tõstes justkui kahe veskikivi vahele ja jahvatatakse ära. Ja jälle pääseb keskkond kaitsetu metalli kallale. Kodustes tingimustes on abi, kui tungraua ja autokere vahele panna pehme puutükk.

Auto alumine serv on tõstetud tungrauaga kandiliseks

Kokkuvõtvalt

Muidugi ei saa öelda, et iga eelnimetatud tegevus kohe küljekarbid roostetama paneb ent pika aja peale on neil kõigil laastav mõju. Kui autot pole plaanis kaua pidada, siis ei peagi sellest hoolima, aga kas oled valmis karmaks, mis tuleb sinuni koos uue omaniku ahastusega?

Ükski neist soovitustest ei nõua liigset pingutust ent kasu on neist rohkem kui oskad esmapilgul arvata. Kui hoolid, on sul oma sõiduvahendist ka reaalselt rohkem rõõmu kui muret. Ning selle järgmine omanik tänab sind mõttes.

Kaanepilt: Ylle Tampere

Artikkel ilmub Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostööprojekti “Ühes tükis läbi talve” raames. Klõpsa alumist bännerit ja loe Delfi lugusid!

talvele vastu

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com