Appi, nad imevad minu verd ehk vaimukaid võtteid kihulastest ja sääskedest vabanemiseks5 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Linlane, kes julgeb rohealal autost välja astuda, saab ühekorraga imetud ja hammustatud ja eriti kehval juhul ka nõelatud. Meie põhjanaabritel, soomlastel tuleb varrukast vaimukaid soovitusi kihulastest ja sääskedest vabanemiseks. Mõni neist toimib ka päriselt.

Tänavune suvehakk on olnud ideaalne kasvulava lennukatele vereimejatele: üle Eesti tuleb teateid mustavate sääse- ja kihulasepilvede kohta, küsitakse, kuidas vabaneda jõledast sügelusest ning end putukate käest päästa.

Soomlased ja eriti saamid, kes tundra-aladel on harjunud end pussnoaga sääsepininast läbi murdma, jagavad Kaleva.fi lehele nõuandeid, kuidas kihulastest ja sääskedest lihtsate võtetega vabaneda.

Sharing is caring – anname tarkuseterad hea meelega oma lugejatele, kellest suur osa ilmselt on tänavu kevadel hääleka ja verejanulise nuhtlusega juba kokku puutunud, edasi.

Kihulane valib ohvri hääletult

Kui sääsed pinisevad tüütult ja kuuldavalt ning torkavad oma iminoka aplalt läbi naha, et sooja verd imeda, siis kihulased on lihasööja-putukad, kes lähenevad (kambakesi!) pea kuuldamatult ning “hammustavad augu sisse” ehk perforeerivad ohvri naha vereni jõudmiseks.

Olgu, parmud on veelgi jäledamad: nemad rebivad su küljest tüki liha ja lendavad sellega lähima puu otsa maiustama. Aga parmudeni läheb veel aega… paar nädalat. Ehkki viimase kuumalaine ajal olid ka need tüübid juba saama peal.

Üks peaaegu kindel asi on aga, et kuni 6-millimeetrised sinakashallid, mustad või pruunikad kihulased tuppa ei kipu, erinevalt sääskedest, kelle puhul piisab ühest isendist, et toatäie rahva ööuni rikutud saaks.

Väikesed hammustajad eelistavad viibida õues. Muuseas, ka linnas, näiteks parkides veesilma läheduses või isegi naabri aias koera jooginõu ümbruses.

Kihulase hammustus teeb põrguvalu

Kihulased liiguvad salkadena või ka suurte parvedena ning satuvad erakordselt lihtsalt suhu, silma ja kõrva. Pole harvad juhused, kus grill-lihaga koos kamp kihulasi uljalt neelu loovib ja seal paraja läkastuse põhjustab.

Kehv lugu selle vaikse ja kleepuva lendajaga on, et tema süljest satuvad liha rappides inimese verre erinevad mürgid. Esialgu polegi nagu kihelust, aga see tekib ja püsib päevi. Allergikutel on aeg rohud ligi võtta.

Mikrohaav paistetab üles ja tekitab ühekorraga põrguvalu ja jäledat sügelust. Kui kratsimise tahtmisele järele anda, tekib haava ümber põletik, mis võib kokkuvõttes terve jäseme pakuks või näo laperguseks paistetada.

Või siis tekib hernesuurune punn, millele tuleb otsa mädanik ja ümber põletikurant. Sellise hammustuskoha ravimiseks tuleb kasutada tõsisemaid abivahendeid. Päris kindlasti ei tohi haava kinni katta ja hauduma lasta vaid peab oma mittekaubandusliku välimuse välja kannatama ja rahulikult õhu käes hammustusi praavitama.

Kõige selle tasuks on teatav immuunsus, mis tekib umbes kolmandat korda kihulaseparve ihalusobjektiks sattumise järel.

Kaks võimalust – kas ollakse aukudega juba nii harjunud või suudavad herilased, vaablased ja parmud paremat tööd teha ning kihulase hammustus tundub nende kõrval kui naksakas armastusavaldus kandja verele…

Sääskedele ja kihulastele mürki

Kõige lihtsam on kodunt välja minnes end korralikult üle mürgitada: poes on lai valik aerosoole, pulbreid ja muud mürgist kraami, mis verehimulisi putukaid tapab, aga tõenäoliselt ei jäta päris puutumata ka mürgitajat. Karma is da bitch!

Metsa minnes … või no üldiselt linnast eemal autost välja astudes soovitatakse kanda pikki heledaid riideid ja peakatet. Sääsed ja kihulased reageerivad soojusele, valge peegeldab soojust jne. – ühesõnaga, füüsika.

Sama moenipp aitab ühtlasi ka puukide, põdrakärbeste ja ootamatute metsloomade vastu ning teeb kandja oma liigikaaslaste jaoks puude vahel nähtavaks.

Puugid ja kärbsed saab riietelt kamaluga kokku korjata ja panna tagasi sinna, kust nad umbes võib-olla tulid.

Asjatundjad soovitavad

Parim viis kihulastest ja sääskedest pääsemiseks on see, et võtad rahulikult ühe putuka teise järel kinni ja pistad suhu ning sööd ära.

Jooma- ja söömakaaslased vaatavad mõne hetke silmad taldrikutena peas, näol hämmeldunud ilme, justkui mõeldes: “Jummajoo, see järab meid!” Hetke pärast on kogu parv lennus ja kaob horisondi taha.

Vali seltskonda ja liigu sõprade seltsis, keda pinisejad rohkem armastavad. Väidetavalt maitsevad sääskedele A ja B reesuspositiivsed ja kehva immuunsüsteemiga tegelased, null-grupi veri nende maitsemeeli ei eruta.

Ennast ja oma koera võib üle kallata tõrvaõliga. Kui seda käepärast pole, kõlbab ka tavaline toiduõli, mille sisse on segatud haisvat möga, näiteks purustatud küüslauku või instagrami postist üle jäänud käärima läinud karulaugupestot. Inimesed jooksevad kindlasti laiali, loodetavasti on nende seas mõni, kelle veri maitseb parem kui sinu oma.

Tee füüsilist tööd ja aja end higiseks. Nüüd hüppa pea ees saepuruhunnikusse ja rulli end saepuruga kokku. Kihulastel ja sääskedel hakkavad silme ees rõngad huugama. Mõni üksik tabab ära, et kehal on kohti, kust tükk välja võtta või veresoon lurinal tühjaks tõmmata. Seal kohas on seda valusam kubal.

Söö küüslaugukapsleid või küüslauku. Katsu oma maole mitte liiga teha, kõrvetised on vähemalt sama tülikad kui kihulasehammustus.

Pese sidruni- või greibilõhnalise dušigeeliga. Võid ka proovida sidruniga ülehõõrumist.

Teeskle surnut: karju kõva häälega ja viska end siis lapikuna maha ja püsi vaikselt. Osa kihulastest ja sääskedest ei ole kõige kirkamad kriidid, lasevad end ära petta ja lahkuvad.

Loobu võitlemast ja lase neil isu täis süüa. Nagunii on kõik kadunud ja varsti surevad isegi kihulased välja.

Püsi toas. Keera kliimaseade põhja, jõllita ekraani ja telli toit koju. Küll see suvi ka mööda läheb… nagu on läinud kõik eelmised.

Foto: Jari Hytönen

Inimeste maailm sellisel kujul saab otsa: mis juhtub järgmise 30 aasta jooksul?

Jaga

AVALDA ARVAMUST!