Nädal aega tagasi küsisime teie käest, kuidas liikuda õigesti kahesuunalisel tõusuga tänaval, kus teel on takistus. Selgub, et neid, kes takistusest möödumise selles olukorras “puhtalt” sooritavad, on vähe. Viimane aeg õigesti liiklema õppida!

Meie ülesannet lahendav punane auto sõitis liiklusmärgiga “järsk lang” tähistatud teed pidi mäest alla suunas. Talle liikus vastu sinine auto, mille sõidurajal oli takistuseks ees hädapeatunud sõiduk. Küsisime, kes peab andma kellele teed?

LAHENDA ÜLESANNET UUESTI SIIN

Õige vastusevariant liiklusülesandes on variant D, kus laskuv juht annab teed vastutulijale isegi siis, kui takistus on talle vastu tuleva juhi ees.

ÜLLATAV ERAND

Seekordses liiklusülesandes on konks sees, mis keerab üldreegli pea peale. Liiklusseadus ütleb, et liiklusmärgiga “järsk lang” tähistatud teel peab teed andma laskuv juht isegi siis, kui takistus asub vastassuunavööndis.

Takistusest möödumise üldreegel ütleb, et vastutulijatele peab teed andma see juht, kelle ees on takistus.

Selle järgi joonistasime vastusevariandi A, kus ülesannet lahendav auto jätkab segamatult sõitmist, kuna tema ees ei ole takistust. Aga ülesandes näidatud teel on üldreegli järgi käitumine vale.

See tähendab, et kui laskuv juht näeb tõusul takistust, peab ta valmis olema vajaduse korral vastutulijale teed andma. Nagu oleks takistuse ees “anna teed” liiklusmärk suunaga laskuva juhi poole.

KIIREMA ÕIGUST POLE

Paljud juhid lähtuvad ka eeldusest, et kui tema jõuab takistuseni varem, siis võib ta edasi sõita, sest … ma jõudsin ju natuke varem.

Sellest praktikast lähtus liiklusülesande variant B – “Kuna mina jõudsin takistuseni pisut varem, peab vastutulija igal juhul mulle teed andma”

Selline loogika aga tee andmisel ei tööta. Samamoodi nagu kõrvalteelt peateele liikuja peab “anna teed” märgi ees veenduma, et peateel liikujatele ette ei keera, tuleb teed anda ka tõusul olevale juhile takistuse korral. Sisuliselt võikski öelda, et laskuv juht peab takistuse ees ette kujutama “anna teed” märki.

Laskuva juhi tee andmise kohustus tuleneb asjaolust, et järsul tõusul oleval juhil võib olla nähtavus piiratum ja lisaks on pärast peatumist raskem taas liikumist alustada, eriti kui tegemist on näiteks koormatud veoautoga.

Laskuval juhil seevastu on parem ülevaade ja uuesti liikumise alustamine lihtsam. Juhul kui laskuv juht jõudis takistuseni enne, aga möödumise manööver kestab nii, et tõusul olev juht peab takistuse ees laskuja tõttu peatuma, on põhimõtteliselt tegemist samasuguse olukorraga nagu keerataks ette peateel liikujale.

TURVALINE KÜLGVAHE

Üks valedest variantidest, kus kõik autod üksteisest mööda pressivad, sai inspiratsiooni Kalda tee lähedal asuvalt ja usinalt lagunevalt Tähetorni tänavalt, kus asfaldiservad on mitmes kohas aukudeks saanud. Löökaugud on tähistatud puna-valge triibuliste märkidega.

Kuna tee servast on paarkümmend sentimeetrit katki, jääb enamus sõidurajast siiski vabaks ja juhid ei vaevu takistuste ees peatuma.

Sest häda pärast, eriti kui vastutulija ennast ka koomale tõmbab, mahuvad kaks autot ja auk teele kõrvuti ära.

Ka Kalda tänav on selles ülesandeks valitud kohas üsna lai ning kui laskuv juht ennast teeperve lähedale või natukene teepervele sätib, mahuvad kolm autot kõrvuti ära küll.

Kuid sellega on probleem – teepervele või lausa kõnniteele ei tohiks sõita ning lisaks jääb sõidukite külgvahe ilmselgelt ebaturvaliseks.

Sama lugu on ka Tähetorni tänavaga, kus tee on kitsas ja teineteisele vastu liikuvate autode peeglite vahele jäävad loetud sentimeetrid ka ilma takistuseks oleva auguta. Alles paar päeva tagasi nägin seal, kuidas august mööda pressiva ja vastutuleva auto peeglid kokku põrkasid.

KEEGI EI TEA REEGLIT!?

Kalda tänav Tallinnas on üsna tiheda liiklusega ja kui mõne lõigu filmimiseks auto tõusule hädapeatasime, tekitasime iga kord paraja kaose.

Olukord ei olnuks nii hull, kui kasvõi üks kaasliiklejatest oleks Liiklusseaduse § 54 lg 4 sisalduvat reeglit: Liiklusmärgiga tähistatud langul peab takistuse juures teed andma laskuv juht.

Kuid sõna otseses mõttes mitte keegi laskuvatest juhtidest teed ei andnud. Hädapeatunud autos filmimise ajal istudes vaatasin murelikult, kuidas mööda Kalda tänavat tõusul liiklejad, sh veoautod pidid peatuma, et vastutulijaid liikuma lasta.

Kui meie liiklusülesannet lahendav auto reeglite kohaselt tee andmiseks peatus, pääsesime ühel korral ka napilt avariist. Meie auto taga sõitnud juht ei osanud ilmselgelt manöövrit oodata ja oleks tee andjale peaaegu tagant otsa sõitnud.

Tõe huvides olgu mainitud, et lisaks liiklusreeglite mittetundmisele mängis selles situatsioonis oma olulist rolli ka liiga suur sõidukiirus. Sel korral läks õnneks.

LIIKLUSVIISAKUS – MIS SEE ON!?

Liiklusviisakusest rääkides on taas koht, kus vaadata Eestist kaugemale, eriti Inglismaale. Seal leidub ohtralt kitsaid, käänulisi ja üles-alla vingerdavaid teid, kus kaks autot ei mahu parimagi tahtmise juures kõrvuti sõitma ka juhul, kui teel ei ole takistusi. Vürtsi lisavad teeserval parkivad sõidukid.

Kõigi nende kaheksa aasta jooksul, mis ma Inglismaal sõitnud olen, tuleb meelde kõigest paar-kolm olukorda, kus juhtide omavaheline kommunikatsioon ning teineteisemõistmine ei toimi.

Olgu see siis viipamine, rääkimine või tulede abil palun-tänan ütlemine. Lihtsalt loogika, liikluskultuur ja mõtlemisvõime on need, mis juhtidel terveks ja rahulikuks aitavad jääda.

Kõige A ja O on loomulikult sõidueesõigus, aga see kipub kohati isegi ununema, sest praktikas on sealmail vähemalt sama tugevalt juurdunud komme, et teed antakse sellele, kes on “nõrgem,” “hädas” ja kellel on “keerulisem.”

Näiteks suure kaubiku ja järelkäruga Londonisse koormaid kohale toimetades ma tegelikult ei pea üleliia muretsema.

Ma ei mahu küll igale tänavale, aga reaalselt on inimesi, kes on valmis tulema majast välja ja oma auto oma parkimiskohalt ümber parkima 200 meetri kaugusele, et ma oma 13 m pika autorongi saaksin tee serva ära parkida. Ning mind lastakse vahele, lastakse manööverdada. Ilus!

Loomulikult on ka Inglismaal inimesi, kes ennast valitseda ei suuda. On liiklusraevu ja on liiklusliputajaid. Neid on siiski vähe, sest inimesed on aru saanud, et üks osa liiklusest on liiklusseadusesse kirja pandud reeglid, aga teine osa on viisakus.

Tuledega vilgutamist kellelegi tee andmiseks või tänamiseks kasutab sõna otseses mõttes IGA juht. Ohutulede nupud peavad sealmail olema väga kulunud, sest ka selja taha jäänud liiklejat tänatakse pidevalt.

Tuledega vilgutamine on muide ka liiklussujuvuse seisukohast kasulik meede – ilma märguandeta kulub rohkem aega, et teine juht mingist kavatsustest aru saaks.

Kui liiklust jälgida ja juba aegsasti teisele, näiteks parkiva auto taga takistusest möödumist ootavale juhile tuledega märku anda, “mine nüüd” – siis ei peab teed andev juht enamasti ainult natukene aeglustama ja liiklus saabki sujuvam.

KOKKUVÕTTEKS

Londoni liiklus on autode rohkuse ja kitsaste tänavate tõttu keeruline. Aga see oleks täiesti võimatu, kui juhid ei oleks viisakad. Nad viipavad, lasevad vahele, annavad teineteisele märku.

Kui mõni veoauto peab manööverdamiseks peatee kinni panema, siis leidub üsna kähku keegi, kes läheb juhile appi juhendama. Veoautojuht tänab, kannatlikult oodanud autojuhid viipavad.

Tahes tahtmata jääb Tallinnas toimuvat sealsega võrreldes mulje, et meie inimeste pidev kiirustamine on võlts.

Pigem nagu närvihaigus. Sest päriselt ei ole kellelgi nii kiire, et sekundites või mõnes minutis mõõdetav ajakaotus midagi enam muudaks. Välja arvatud seda, et tõmbleja ise tunneb, et ta edeneb jube kiiresti…

Kaheksanda liiklusülesande puhul on kõige alus üks konkreetne kirja pandud reegel, mida juhid lihtsalt ei mäleta.

Kuid samal ajal on tegemist sellise liiklusolukorraga, mille kohta võiks küsida, et kas korraliku liikluskultuuriga ja viisakate juhtidega süsteemis võiks see toimida ka seaduses reguleerimata? Et nii käitutaks ka loomulikul teel?

Rohkem teineteisemõistmist, viisakust ja paremat liikluskultuuri!

“Segaduseajav liiklusülesanne” on Accelerista ja Forte ühisprojekt, mida rahastab Maanteeamet ja toetab Toyota ning mille keskmes on mõni keeruline ristmik või liiklussituatsioon, millega Eesti liiklejad tüüpiliselt kokku puutuvad.

Tosina nädala jooksul ilmub neljapäeviti Fortes valikuvariantidega liiklusülesanne, millele on õiget vastust aega anda täpselt nädal.

Ülesandele järgneval neljapäeval saab avalikuks video, kus Accelerista ajakirjanikud Maarja ja Veli teevad päriselus läbi nii vale kui õige lahenduse ning Maanteeameti ekspert omakorda teeb puust ja punaseks kuidas keerulisi olukordi lahendada.

Lisaks videole ilmub liikluspraktik Uku Tampere sulest põhjalik artikkel, mis võtab kokku pakutud vastused ning selgitab, miks ühe või teise (ka kirjutamata) reegli jälgimine on liiklusturvalisuse ja  – kultuuri seisukohalt vajalik.

Peatoimetaja: Uku Tampere. Ekspert: Riho Tänak (Maanteeamet). Produtsent: Veli V. Rajasaar. Režissöör: Kadriann Kibus. Juhtoperaator ja monteerija: Sten Ottep/Fifty Visual.

Kaanepilt: Forte

Jaga

AVALDA ARVAMUST!