blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com

Biokütus: kas päriselt päästab maailma s..asurmast või on tegu rohepesuga?8 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Õhusaaste ja heitmete vähendamise ühe lahendusena nähakse biokütust. Eestis peab alates 1. maist olema mootorikütuses vähemalt 3,1% biolisandit. Loodusaja listis tekkis tõsine arutelu, milline biokütus on tegelikult keskkonnasäästlik ning kuidas peaksime tarbijatena tegema teadlikke valikuid.

Euroopa Liit on sätestanud, et aastaks 2020 peab transpordikütuste hulgas olema vähemalt 10% biokütust, kusjuures biokütuse sisaldust mõõdetakse kütuse energiasisalduse järgi.

Samuti peavad tarnijad vähendama 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid 6% võrreldes 2010. aastaga. Peamine moodus selle saavutamiseks ongi biokütuste kasutamine.

Biokütus on aga kahe otsaga asi – ühtepidi on selle auto kütusepaaki kallamine keskkonnale kasulikum kui tavapärane naftatoode, sest heitmeid tekib vähem. Teisalt ei sobi biokütus kõigile autodele.

Kõige suurem mure on aga loodussõbraliku kütuselisandi tootmisega –  sõltuvalt millest ja kuidas biokütus on valmistatud, saab seda pidada keskkonnale rohkem või vähem koormavaks või lausa silmnähtavaks rohepesuks nagu selgub ka Loodusaja listis lahvatanud arutelust.

KESKKONNAAMET PEAB KONTROLLIMA

Keskkonnaameti ülesanne on kontrollida, et turule toodud biokütused oleksid keskkonnasäästlikud. Alates 2019. aastast seatakse piirang esimese põlvkonna biokütuse kasutamisele. Tarbija saab oma valiku langetada juba täna, nõudes kütusemüüjalt biolisandi kohta aru.

Biolisandi kvaliteedi kontrollimiseks esitavad kütusetarnijad kütuse, selle koguse, tooraine ja päritolu ning säästlikkuse nõuete täitmise kohta andmed keskkonnaametile.

Arvestades Eesti elanike autostumise taset on tähtis, et inimesed ise tunneksid samuti kütust ostes huvi biolisandi päritolu vastu ning võimalusel väldiksid põllukultuurist valmistatud lisandiga mootorikütuse ostmist.

I PÕLVKOND INIMESE TOIDULAUALT

Biokütus on biomassist toodetud vedel- või gaaskütus, mida kasutatakse transpordivahendites. Enimlevinud biokütused biodiisel ja bioetanool toodetakse põllukultuuridest, näiteks rapsist või nisust, seejärel segatakse need vastavalt diislikütusesse ja mootoribensiini.

Lisaks toodetakse üha rohkem biokütust ka jäätmetest ning tootmisjääkidest, näiteks kasutatud toiduõlist, looma sõnnikust või reoveesettest. Meile lähim biojäätmetest biokütuse tootja on Soome kütusekontsern Neste.

Taastuvtoorainel toodetavaid kütuseid jagatakse vastavalt tootmistehnoloogiale I ja II põlvkonna põlvkonna biokütusteks.

I põlvkonna biokütused on valmistatud õlisisaldavatest või suhkrutsisaldavatest taimedest, mis konkureerivad inimese toiduainetega.

Õli sisaldavate taimede seemnetest pressitakse õli välja, töödeldakse estrifitseerimise teel diislikütuseks; suhkrutsisaldavad lähteained töödeldakse ümber etüülalkoholiks, mida bensiini lisandina kasutatakse.

II põlvkonna biokütuste tootmine põhineb sünteetiliste kütuste tehnoloogial, Fisher-Tropsh – menetlusel, mis võimaldab sünteetilisest gaasist vedelaid süsivesinikke saada.

Erialakirjanduses on mõnda aega kasutusel ka III põlvkonna biokütuste mõiste, mis sisaldab nt parendatud fotosünteesi kasuteguriga vetikatest vedelkütuse tootmist.

Euroopa Liidus on teise põlvkonna kütuste kasutuselevõtust räägitud aastaid, tegelik tootmine aga venib. Ka nn. kolmanda põlvkonna biokütus on senini jäänud utoopilise maiguga unistuseks.

PIIRANG I PÕLVKONNA BIOKÜTUSELE

Keskkonnaamet peab tagama, et Eestis müüdav biokütus mitte ainult ei aita vähendada autode poolt õhku paisatud heitmeid vaid on ka toodetud keskkonnasäästlikult.

Alates 2019. aastast seatakse piirang esimese põlvkonna biolisandile, mida ei tohi sisalduda mootorikütuses rohkem kui 7%.

Teisisõnu, põllukultuurist toodetud biokütused, mida oleks võimalik kütuse tootmise asemel kasutada toiduallikana, ei tohi ületada 7% kõigist tarbimisse lubatud kütustest.

Biokütuste kasutamisega peab kaasnema vähemalt 50% kasvuhoonegaaside heitmete vähenemine võrreldes sama koguse fossiilsete kütustega. Samuti jälgitakse, et biokütuse toorainet ei oleks saadud kõrge bioloogilise mitmekesisusega või suure süsinikuvaruga maa-alalt.

Tegeliku keskkonnasäästu efekti saavutamiseks soovitatakse toota biokütust jäätmetest või tootmisjääkidest, kuna sellisest toorainest toodetud kütus omab keskkonnale suuremat positiivset mõju.

RAPSI PILT ON SAATANAST

Klassikaliselt illustreeritakse lugu biokütusest kuldse rapsipõllu pildiga. See tekitab sooja ja päikeselise tunde ning paneb igatsema põlde ja heinamaid. Ka keskkonnaamet saatis oma teate juurde pildi voogavast rapsiväljast.

Kas keskkonnateadlik tarbija peaks monokultuurist toodetud biokütust kallama oma auto paaki? Põllukultuuridest biokütuse tootmine on lihtne, paraku võrreldes fossiilkütuse tootmisega on sellise kütuse tootmine ressurssi raiskavam. Seega on põllukultuurist biokütuse valmistamine ummiktee ning otsesõnu rohepesu.

Juhan Telgmaa, pikaajaline ühiskondliku looduskaitse edendaja ütleb, et ei taha sellist kütust oma autosse. Süüdi selles aga on justnimelt lisatud pilt rapsipõllust.

“See on pigem rohepesu ja kahjulik õige mitmes aspektis. Kõigepealt ei tohi biokütused hakata konkureerima põllumaa pärast toidutootmisega. Seda mitte ainult suureneva rahvastiku toiduvajaduse pärast vaid ka energeetiliselt – toiduga saadakse pinnaühikult palju rohkem energiat kätte kui biokütusena.

Mõju kliimamuutustele kokku rehkendada pole lihtne. On tarvis teada kõiki mõjusid, võtta arvesse ka maakasutuse muutusest tulenevad emissioonid.

Et kasutada globaalselt aastal 2050 10% transpordis biokütusena vajaks 30% energiast, mis sisaldub täna iga sorti taimses saagis kokku – põllukultuurid, puit metsast, rohi, mille loomad karjamaal söövad. Aastaks 2020 pole see reaalsem.”

Bioloog Aleksei Lotman märgib Loodusaja listis, et rapsi pilt keskkonnaameti pressiteate juures on ilmekas näide sellest, miks esimese põlvkonna biokütused ei ole hea lahendus.

Sealjuures märgib Lotman, et teise põlvkonna biokütustel on potentsiaali küll: “Kui näiteks (võtta kasutusele) kogu see rohi, mis (põllumajandus)toetuste saamiseks lihtsalt purustatakse ja kõik need rullid, mis luhtadel üle jäävad – rääkimata siis võimalike märgalakultuuride alles kavandamisjärgus olevast potentsiaalist. Tegelik turuletulek paraku siiani venib.”

BIOMASS LAMMI JA LUHANIITUDELT KASUTUSSE

Eesti Maaülikooli vanemteadur Katrin Heinsoo toetab Lotmani seisukohti ning soovitab igal juhul töötada selle nimel, et lammi- ja luhaniitude biomassist lokaalselt biokütust valmistada.

“Nn „teise põlvkonna“ biokütuste aus definitsioon ongi see, et nende tootmine ja kasutamine peaks olema positiivse energiabilansiga. Nende tootmiseni tööstuslikus mahus pole vähemalt Euroopas kunagi jõutud, kuigi juttu kütuste kohe-kohe tulekust on olnud aastaid.

Aleks Lotmani pakutud Lammi- ja luhaniitude biomassi kasutuselevõttu takistab kõikide seniste pingutuste kiuste selle ebaühtlane kvaliteet, vähene tihedus kaugtranspordiks ja konkurents söödaturuga.

Pluss veel niitmisajast sõltuvad eripärad keemilises koostises. Seetõttu ei ole see tooraine kasutusse läinud ei Lihula katlamajas ega biogaasi tootmises ning venivast „turuletulekust“ pole esialgu mõtet rääkidagi.

Vajalik tehnoloogia peaks olema lokaalne ning muudetava võimsusega (nii kvaliteet kui kogus sõltuvad paljuski koristusaegsest ilmast), mis viib juba teoreetilisegi toomisefektiivsuse alla ja suurendab keskkonnariske (nt rohtse biomassi põletamisel tekivad NOx ühendid).

Lisaks oleks vajalik ilmselt ka suurem paindlikus niitmisaegade suhtes, sest praegune jäik niitmiskuupäeva reegel vähendab võimalike väärindamistehnoloogiate valikut. Sellegi poolest olen Aleksiga ühte meelt, et absurdne on jätta see juba kogutud biomass kasutamata. Kas bioenergiaks või mõneks muuks süsinikuallikaks.”

RAPSIÕLI MEIE PANNILT EI KAO

Läänemeremaade Nõukogu säästva arengu osakonna juht Valdur Lahtvee on seisukohal, et Eesti turu väiksus on põhjus, miks teise generatsiooni biokütuste tootmine siin käima pole läinud. Samas ei muretse ta ka, et meie pannidelt omamaine rapsiõl lõpeks.

Biodiisli toomise plaanid/projektid/investeeringud pole Eestis käima läinud. Pôhjuseks väike turg, kallis tootmine ja kallis vedu võimalike välisostjateni.

Vedelad transpordikütused tuuakse Eestisse  naaberriikides asuvatelt tootjatelt, kus  juba naabertugudel aastaid kehtivatele nõuetele autokütused biolisandit sisaldavad – bensiinid etanooli ja diiselkütused biodiislit.

Kahe aasta taguse vastava seadusemuudatuse (361SE) seletuskirjast ilmneb, et otseselt mõjutab muudatus 2016. a juunikuu seisuga 136 kütusemüügiga tegelevat ettevõtet ja 27 kütuse impordiga tegelevat ettevõtet.

Eelnõus nimetatud kohustuse täitmiseks peab kütusetarnija valima kahe võimaluse vahel: biokütus on imporditava kütusepartii hulka juba lisatud või see lisatakse kütusesse enne kütuse tarbimisse lubamist.

Meie regiooni kütusega varustavate rafineerimistehaste destillaadid sisaldavad juba enamikus biokütust. Lisaks on võimalik tarnida Eestisse ka puhast biokütust, mida saab terminalides bensiini või diislikütusesse lisada.

Näiteks saab lugeda täna Neste toodetud ja Eestis  müüdava diisli koostise kohta siit ja bensiini koostise kohta siit. Neisse on biolisandid kenasti sisse segatud, sest väikse Eesti turu tarbeks suurel tootjal biolisandid tootest välja võtta oleks ju olnud päris jabur ja kallis.

Kartus, et nüüd peavad kütusemüüjad kohe hinda tõstma hakkama, sest biolisandi nõude rakendamine toob lisakulusid, on alusetu. Nagu ka see, et Eestis vedelate biokütuste tootmine mürinal käima läheks ja kallist rapsiõli meie rahva pannidele enam ei jaguks

Mis ei tähendaks, et riigipoolseid meetmeid poleks vaja rakendada, et põllumajanduse biojäätmeid kasutatavaks energiaks ajada, kasvõi metaaniks, mida ka autod ja bussid kasutada saaaksid.

TARBIJA TEADLIK VALIK

Keemik Katrin Idla soovitab biokütust tankides olla pigem skeptiline ning jälgida, millist lisandit kütusemüüja kasutab. Ta tõdeb, et pole praeguse biokütuse promomise poolt üldse.

“Üldjuhul ei ole see taastuv, kahju mis tehakse monokultuuride kasvatamisega on väidetavalt isegi suurem kui nafta puhul. Näiteid on palju – rapsipõllud Eestis, maailmas maha raiutud vihmametsad selle nimel. Kui palju hävitatakse loodust biokütuse nimel, arutu!”

Idla arvates tuleks biokütuste promo kohe ära lõpetada. Ainus mõistlik lahendus oleks biokütuse tootmine jääkproduktidest või mõne protsessi kõrvalproduktina. Looduse hävitamine looduse kaitsmise nimel on tema sõnul absurdne ja kahepalgeline. Rohepesu hävitab planeedi tõelisi ressursse.

Allikas: keskkonnaamet, Loodusaja list. Kaanepilt: Ylle Rajasaar

Jaga

AVALDA ARVAMUST!

blog.aidol.asia youngteens.net a-coon.com