Lolli peaga looduselõhkujaks ehk kuidas liigelda autoga veekogu ääres7 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Paljud ei tea, et auto, mootorratta, ATV või mistahes muu mootorsõidukiga veekogu äärde sõitmine on keelatud. Vahele jäädes rõhuvadki looduselõhkujad oma teadmatusele, ent seaduse mittetundmine rikkumist ei vabanda.

Mis saaks olla romantilisem, kui jälgida merekaldal päikesetõusu- või loojangut või vaadelda langevaid tähti? Vähemalt kahel korral suvel – jaanipäeval ja muinastulede ööl – süttivad meie randades sajad lõkked. Just suvel kisub vee äärde nagu magnetiga ent ka muul ajal on ju tore mõne veekogu ääres mugavalt aega veeta.

Paraku ei tea paljud autojuhid, et veekogude kallastel on väljaspool teid igasugune sõidukitega liiklemine keelatud: auto, ATV, tsikli, või mistahes muu mootorsõidukiga vee äärde sõitmine on looduse lõhkumine ning seega karistatav.

Rikkumisi tuvastavad keskkonnainspektorid aastaringselt, veekummardajate lemmikkohtadest aetakse mõnel päeval ära mitmeid kümneid autosid. Miks me nii isekad ja hoolimatud oleme? Paradoksaalsel kombel lõhume ju ise seda, mida armastame, ja mille üle uhked oleme, Eesti loodust!?

INIMESED LIHTSALT EI TEAGI

Loodusest võõrdunud inimene on enamasti mugav ja tihtipeale ka enesekeskne. Tundub täiesti norm, sõita autoga nii kaugele randa kui kannatab, keerata tümm põhja ja asuda elu nautima. Kui auto vette pargitud, siis pole ju patt ka natuke õlut või viina juua, eks ole?

Tänavune ülikuiv suvi on ajanud paljudes kohtades ka mere taanduma. Sotsiaalmeedias levib info “sõidetavate mereteede” kohta. Selle suve üks hitte on olnud näiteks “üle mere” Kõinastu laiule sõitmine. Autoga!

Või siis jäädakse autoga liiva sisse kinni ja kutsutakse abi. Pole harvad need juhused, kus maasturilaadset tiritakse traktoriga rannaribalt kandvale maale. Või siis kaevavad usinad käed masina ümbert liiva eemale kuhjadesse, ja sinna need jäävad. See on ju rand, küll meri liiva siledaks uhub.

Kaaskodanikud pööravad pilgu kõrvale ega püüa ülaltoodud olukordades sekkuda: rõõmurikkujal on risk peksa saada. Vähesed teavad, et ärakannatamise ja eemale kõndimise asemel on õigus ja isegi kohustus reageerida. Sõltuvalt juhtumist on abi käeulatuses.

Veekogude äärde sõitnud mootorsõidukitest tuleks teavitada keskkonnaametit, telefonil 1313. Mere põhjas sõitmist seadus küll ei reguleeri ent sinna saamiseks on vaja seadust rikkuda. Jällegi tuleb appi 1313. Purjus peaga rannas rooli istujatest tuleb teavitada politseid, telefonil 112.

SILMAD HÄBI TÄIS

Peugeot’ suurel proovisõidupäeval tahtsin kolleeg Väino Laisaarele näidata ühte oma Kohta, Alliklepa randa. Sõitsin suure hurraaga RMK parklast veel mõne meetri vee poole, lootuses saada eriti toredaid pilte mere taustal, ja vajusin autoga sügavale liiva sisse.

Oma jõududega me autot enam kätte ei saanud, kutsusime appi kolleegid 5008ga, Kaspar Sepp põikas teel garaažist läbi, haaras kaasa köie, ja niks-naks sai kuri ja kiire 308 GT kindlale pinnale lükatud-veetud.

Minu südametunnistus aga jäi hullusti piinama – see oli nüüd esimene kord kui käitusin nagu tõeline oss ja tegin loodusele oma lollusest ja edevusest haiget (kes veel ei tea , siis olen valdava osa oma teleprodutsendi ja ajakirjanikutöö ajast pühendanud teaduse-, hariduse- ja keskkonnateemadele).

Silmad häbi täis, helistasin keskkonnaameti avalike suhete juhile Leili Tuulele ja palusin selgitada, mis minusuguse tölliga tegelikult seaduse järgi tegema oleks pidanud. Leppisime kokku, et panen end ise avalikult häbiposti ja räägin lugejatele ka, kuidas on õige autoga veekogu ääres liigelda.

PIIRANGUD ON KARMID

Tuleb teada, et looduskaitseseadusega on kõigile veekogudele kehtestatud piiranguvöönd, mille eesmärk on kaitsta rannal või kaldal asuvaid looduskooslusi¬, sh taimestikku, linde, loomi, ning säilitada puhkamisvõimalusi.

Piiranguvööndi laius sõltub veekogu suurusest. Läänemere ja meie suuremate järvede – Peipsi, Pihkva, Lämmijärve ja Võrtsjärve – piiranguvöönd on 200 meetrit, üle 10 ha suurusel järvel või veehoidlal ning suurematel jõgedel on see 100 meetrit, väikestel veekogudel on kalda piiranguvööndi ulatus 50 meetrit.

Piiranguvööndis tohib sõita ainult selleks ettenähtud teedel. Erandiks on juhtumid, mis on seotud haljasala hooldustöödega tiheasustusalal, kalapüügiks vajaliku veesõiduki vette viimisega või metsa- või põllumajandustöödega maatulundusmaal.

Kuna tegemist on seadusega kehtestatud üldise nõudega, siis seda keeldu kõikide veekogude kallastele püstitatavate märkidega ei dubleerita.

Loodusesse puhkama minnes või matka planeerides tasub eeltööd teha ja tutvuda looduskaitsenõuetega. Võimalik, et sõidusihiks olev koht asub kaitsealal, kus kehtivad kindlad reeglid ja piirangud. Eramaal liikumiseks on vaja maaomaniku luba.

VÄÄRTEOMENETLUSI NAGU MUDA

Keskkonnaameti looduskaitseosakonna peainspektor Piret Reinsalu vaatas 2017. aasta statistikast, et rannale või kaldale sõitmisega seoses alustati väärteomenetlust 25 korral.

See tähendab, et 25 korral on olnud rikkumine nii tõsine, et suulise hoiatusega piirdumist ei ole inspektor pidanud piisavaks.

Keelust üleastumisi esineb aastaringselt, probleemid sagenevad kevadel ja suvel, mil inimesed suunduvad loodusesse puhkama ja vaba aega veetma. Ka kalamehed on sagedased patustajad: möödunud kevadel näiteks kutsusid Tartumaa inspektorid Vorbusel korrale 13 Emajõe kaldale autoga sõitnud kalameest.

Tänavuse aasta kohta on veel vara kokkuvõtteid teha. Kui on ilus suvi, on kindlasti ka probleeme sõitjatega rohkem. Eks ilus ilm meelitab ikka inimesed randa või jõekaldale.

Kui autoga on sõidetud veekogu äärde, on kuri karjas. Vastutussäte tuleneb looduskaitseseaduse §74st: ranna ja kalda kasutamise ja kaitse nõuete rikkumine.

(1) Ranna või kalda kasutamise või kaitse nõuete rikkumise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut (kuni 1200 eurot) või arestiga. Konkreetne trahvisumma sõltub asjaoludest ning mõnikord piirdutakse ka suulise hoiatusega.

MERE PÕHI ON MERE OMA!

Mere põhjas sõitmist looduskaitseseadus eraldi ei reguleeri, sest piiranguvöönd algab Maa-ameti põhikaardi kohasest veepiirist (keskmine veepiir) ning ulatub sellest maismaa suunas.

Küll aga on mere põhjas sõitmiseks vajalik sinna kuidagi jõuda ning kui merepõhjale jõudmiseks sõidetakse või sealt lahkutakse väljaspool teid sõites, siis on see samuti looduskaitseseaduse rikkumine.

TELEFON 1313 ON ABIKS

Kui keegi kaaskodanikest märkab seaduserikkumist, saab ta sellest teatada Keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313 (mida haldab Häirekeskus). Lisaks helistamisele tuleks kuritöö ka talletada – suurel osal inimestest on nutitelefoniga koos alati kaasas ka kaamera.

Leili Tuul ütleb, et ehkki keskkonnaametil on igas maakonnas inspektorid, kellele teade edastatakse, ei pruugi nad alati kiiresti õigesse kohta jõuda. Kui vajalik info on fotole või videosse jäädvustatud, saab seda tõendusmaterjalina kasutada. Samas tuleks siis ka tunnistajana ütlusi anda, ainult fotost ei piisa.

MIKS IKKAGI ON VAJA AUTOGA VETTE?

Inspektorid toovad välja, et kõige sagedasem rikkumise põhjus on teadmatus. Sildid ja keelavad märgid jäetakse tähelepanuta ning nii ei oldagi teadlikud ei piiranguvööndist ega seal sõitmise keelust.

On ka neid, kes seadusesilma lähenedes kribinal-krabinal oma sõidukeid ümber parkima hakkavad. Esimest korda piirdub inspektor tõenäoliselt hoiatamisega, korduvrikkujad saavad trahvi kirja. 1200 eurot polegi nii väike raha, plate peale minek looduse hävitamise eest on aga lihtsalt piinlik.

HEA TEADA

Enne kui asutada end järjekordset jõge või rabajärve avastama, on mõistlik üle vaadata seadus ja uurida, kust jookseb piir lubatu ja lubamatu vahel.

Kaitsealade piirid leiab Maa-ameti geoportaalist
Natura alad saab üle vaadata sellest rakendusest
Kaitsealade kaitse-eeskirjad keskkonnaministeeriumi lehel
Looduskaitseseadust saab lugeda siit
Looduses liikumine ja igaüheõigus

KAANEPILDI KOMMENTAARIKS

Looduselõhkujatest pajatava loo kaanepildil seisab Opel Insignia Saaremaa ühe väikesadama lautriteel, kohas, kus auto parkimine on lubatud. Ent seesama Insignia on olnud ühe autoteemalise väljaande kaanestaar Ahja jõe ürgoru kaitsealal ning saanud tähelepanelike lugejate “kuhu te küll ronite!?” märkuse osaliseks.

Kuna on olemas fotod ning need on avaldatud, võib inspektor sarnaselt minule ajakirjanikke rahulikult trahvida – intsident on kinnitatud. Ja siin ei aita jutt, et me ju ei teadnud. Nagu ülalt lugeda võib, töll ei saaks aru ka siis, kui märk nina ees ripub.

Nii ongi selles loos lausa kaks tölli (auto)ajakirjanikku ära märgitud. Üks loll laseb rannaliival auto kõhu peale, teine rikub rämedalt eeskirju ja pargib prooviauto kaitsealal otse kaldale. Kas me sellist Eesti autoajakirjandust tahtsimegi, kolleegid!?

Allikas: keskkonnainspektsioon. Pildid ja video: Ylle Tampere

Jaga

AVALDA ARVAMUST!