Uuring: ameeriklased ei tea tuhkagi oma moodsate autode moodsatest abidest3 minuti lugemine

Google+ Pinterest LinkedIn Tumblr +
Värske uuring näitab, et ameeriklased ei tea tuhkagi autode moodsatest abisüsteemidest ent usuvad, et need on kõikvõimsad: pimenurgaandur tuvastab jalakäijaid, suunda näitab ja kokkupõrget väldib auto ise. Tänased autod on üle inimese võimete, ja seda mitte üksnes Ameerikas.

Suurele osale ameeriklastest on teadmata nende auto turvatehnoloogiate võimete piirid. Nad usuvad pimesi, et tänapäevased juhiabisüsteemid on kõikvõimsad ning õnnetuse lähenedes suudavad ise talitada ja sõitjaid päästa.

Selline pimesi uskumine praegusel “uhhuu” ja “õua-õua”-ajastul ei pane isegi enam kulmu kergitama, sest üha rohkem usuvad inimesed lihtsatesse asjadesse, et vältida keerulist ja ajakulukat mõttetööd. Auto sõidab ise, MMS ravib kõiki haigusi, ja kui häda käes, aitab pendlimees.

Ameeriklaste uhhuu-suhtumine selgus Ühendriikide liiklusohutusorganisatsiooni AAA Foundation for Traffic Safety korraldatud uuringust, mille viis läbi Iowa ülikool.

KÕIK ON PAKSULT RAHUL

Uuringus osales 1200 autojuhti, kes olid äsja ostnud 2016 või 2017 mudeliaasta sõiduki, mis on varustatud juhiabitehnoloogiatega.

Uuringus hinnati autojuhtide teadmisi, praktilisi oskusi ning arvamusi nende tehnoloogiliste lahenduste kohta. Tulemused olid autotootjate jaoks positiivsed – valdav osa autoomanikest kiitis uusi tehnoloogiad taevani ning leidis need olevat möödapääsmatult vajalikud.

* Vähemalt kaks kolmest juhist ütles, et usaldab oma auto tehnoloogiat täielikult
* Rohkem kui kolm neljast tõdes, et iga vidin autos on väga vajalik
* Seitse kümnest lubasid sõpradele soovitada kõiki tehnikaimesid

KEEGI EI TEA MIDAGI

Ent medalil on ka teine külg, ja see pole sugugi nii läikiv. Tuleb välja, et enamus juhte ei tea tegelikult, milleks nende auto võimeline on või mida teeb üks või teine abisüsteem. Toimetatakse “käsikaudu” ehk katse-eksituse meetodil. Käsiraamat, teadagi, on nõrkadele.

* 80 protsendil autojuhtidest ei ole aimugi pimenurgaanduri võimete piiridest.
* sama paljud usuvad, et süsteem suudab tuvastada kõiki jalakäijaid, jalgrattureid ja möödasõitu sooritavaid autosid ning sõidukist tagapool toimuvat.
* Ainult 21 protsenti nendest, kelle sõidukil on pimenurgahoiatus, olid teadlikud süsteemi piiratud võimalustest märgata kergliiklusvahendeid ja suurel kiirusel möödasõitu sooritavaid sõidukeid.
* Ligemale 40 protsenti vastajaist ei teadnud midagi kokkupõrke-ennetussüsteemi ja hädapidurdussüsteemi võimete piiridest.
* Paljud ei suutnud neil süsteemidel üldse vahet teha.
*33 protsenti ei tea sedagi, et kui kaamerad ja radarid mustaks saavad, siis need ei tööta.
* Arvati ka, et kokkupõrke-ennetussüsteem aktiveerib pidurid, kui tegelikkuses annab see vaid ohust märku.

AUTO VÕTAB ÜLE

Ameeriklaste uuringus on üks veel tõsisem peatükk – auto oskuste pimesi usaldamine uinutab juhi tähelepanu ja paneb teda arvama, et ta võib sõidu ajal tegeleda muude asjadega. Ehk siis tuli välja, et suur osa juhte on potentsiaalsed liiklusmõrvarid.

*29 protsenti vastanutest ütles, et kohanduv kiirushoidik võimaldab neil end roolis lõdvaks lasta ja tegeleda muude asjadega
*33 protsenti kokkupõrke-ennetussüsteemiga autode omanikest ütles, et vahetab rida, vaatamata, kas tagant või küljelt keegi tuleb, sest usaldavad süsteemi – küll see pidurdab, kui oht on lähedal.
*Veerand juhtidest ütles, et nad ei viska manöövrit tehes pilku tahavaatepeeglisse, sest autol on pimenurgaandur.
*Realt kaldumise abisüsteem on selleks, et ise muretsema ei peaks.
*Suunatuld ei pea ise näppima, moodne abi näitab suunda ise.

AGA SÕBER ÜTLES…

Alloleval skeemil on näidatud ameeriklaste infoallikad, mida kasutatakse oma uue auto juhiabisüsteemide mõistmiseks. Vastajad võisid valida ka mitu erinevat infoallikat.

Uuringust selgub, et pahatihti õpitakse autoga sõitma katse-eksituse meetodil, harvem leitakse abi omaniku käsiraamatust – seda kasutab vähem kui pool autoomanikest.

Ülejäänud lähevad “aga sõber ütles” -teed ehk võtavad abiks reklaambrošüüri, perekonnaliikmed, foorumid, tootja kodulehe või loobuvad üldse abi otsimast.

Kui mõtleme, kuidas ise igapäevaselt sõidame, siis sarnasus on ehmatav. Esimene abimees on dr. Google, siis Youtube’i  videod, siis naabrimees ja tema koer, ja alles siis võib-olla meenub, et kusagil peaks olema ka auto käsiraamat…

ameeriklased

Uuringut lappas Lena Murd. Kaanepilt Ylle Tampere

Jaga

AVALDA ARVAMUST!