Autoga Soome sõitmiseks ei ole vaja teha suuri ettevalmistusi. Piisab, kui sõiduk on tehniliselt korras, olemas kindlustused ja nn. roheline kaart, teekond on planeeritud, öömaja kokku lepitud, laevapilet ostetud – ja minek! On siiski mõni tähelepanek, mida automatkaja Soomes ringi sõites teadma peaks.
Me käime aastas korra-paar perega Soomes ning kui teekond viib kaugemale kui on Järvenpää või Kotka ning vältab kauem kui kaks päeva, lähme autoga. Seekord on minek neljaks päevaks ja – tõeline eksootika – kahekesi; sihiks 31. Pori Jazz – festival, öömaja 53 km Porist eemal, pisikeses Kankanpää linnas.
Teeme kohe alguses natuke rehepappi. Autoks on Ungari numbrimärgiga Soome ja Euroopa Aasta auto, Opel Astra Sports Tourer (universaalkerega versioon). Üle vee viib meid kodumaisest laevatajast odavamat teenust pakkuv Viking Line.
Meil kummalgi pole kavatsustki kohale jõudes inglise keeles rääkida; tahame hakkama saada soome keeles, mis on aegu olnud me teine kodukeel, mille oskus aga inglise keele peale tungides tasapisi rooste kipub. Säärane Rain Kooli-Piret Kooli väljakutse siis. Või siis korralik maskeraad, et liikluses toimuvat kõrvalseisjana vaadelda.
[dropcap]! [/dropcap]Kel plaanis Soome automatkale minna, võib abiks võtta “Puhkus autoga” – lehekülje. Paraku on sealne info saadav vaid soomekeelsena. Kel keel selge, saab mugavalt varieerida sihtkohti ja lugeda põnevaid lugusid ning kasvõi nende põhjal minekusuund otsustada.
[dropcap]! [/dropcap]Soome minnes tuleb arvestada, et suur osa infost on vaid soome- või soome- ja rootsikeelne. Õnneks saab enamus soomlasi kenasti inglise keelest aru ja on abivalmid juhatama ja nõu andma.
LAEVAGA SOOME
Oleme korrektsed ja jõuame varahommikusele Vikingile tund väljumisajast varem, nii nagu ette nähtud. Saba lookleb sadamasse keerava tänava lõpuni. Murphy sel hommikul ei maga, satume sabatama väravasse, kust läbiminek on tõepoolest 2-3 korda vaevalisem kui kahest kõrvaljärtsust.
Nagu sellest vähe oleks, hiilib vasakult, osaliselt vastasuunavööndist eesti numbriga Suzuki Liana, roolis kena, ripsmeid plaksutav daam… ja surub end vahele! Lastaksegi. Muidu marurahulik Härra Abikaasa võtab häälekalt sõna, aga see jääb Astras meie vahele, daami ta autoga rivi lõppu tõstma ei lähe. Saan ka teada, miks on lihtne olla naine – plaksutad aga silmi, lehvitad (blonde) lokke, teed näo, et ei saa aru, kuidas sa siia sattusid, eirad kilomeetripikkust saba ja… oledki võidu… eee… naine.
Penalti tuleb soome registrimärgiga ja seekord paremalt. Toyota Avensis, kus istub vene keelt kõnelev paar; ilmub ei-tea-kust, jäädes kahe järjekorra vahele töllerdama ja asudes siis otsusekindlalt meid rajalt välja rammima. Astras läheb ägedaks vehklemiseks.
Abikaasa pomiseb: “Päris lööma ei tahaks hommikul hakata, jääme veel maha..:” ja annab mitte eriti elegantse käeviipega märku, et härra end… vähemalt põlema paneks. Mees Toyotas teeb buldogi nägu ja lõriseb nii, et see on mulle kuulda, aga hammastega Astra külge end ei riputa vaid hakkab end suruma teise järjekorda. Seal on viisakad (kartlikud?) inimesed, ta lastakse vahele.
Läbipääsupunktis on vahepeal kontrolör vahetunud, me liigume sujuvalt ja kiiresti väravani. Näitsik leiab meie dokumente kontrollides isegi aega väikeseks vestluseks. Kõigepealt imestab, et oleme eestlased imeliku numbrimärgiga autos ja sõidame Soome. Siis kommenteerib, et selline segadus, pressimine ja üksteise ülemängimine on täiesti tavaline ning vahet pole, kas noor või vana, kukk või kana – alati on kellelgi kohe ja kiiremini vaja. Varuge siis kannatust ja külma närvi.
Laevale sõit kulgeb sadama remondi tõttu üsna vaevaliselt tuutude vahel laveerides ja kallakteest üles. Kõik käib siuh ja säuh, autod pakitakse tihedalt tekile ning alus annab otsad täpselt kellaajaliselt. Oleks arvanud, et see järts jätab pool tahtjatest kaile või siis toimub väljumine järgmisel päeval…
Miks me valisime Viking Line’i, mitte ei viinud oma raha Tallinkile? Kade oli viia kaks korda rohkem ja Viking XPRSi graafik – vara hommikul minema, õhtul hilja tagasi – oli ka väga mugav. Pardateenindust saab eestikeelsena, poed ja baarid ja masinakohv – millest Soomes kiirelt puudust tundma hakkame – on ka kenasti olemas. Autota minnes annab Tallinki sõidugraafik rohkem mänguruumi, aga ratastel olles oleme juba mitmeid aastaid Vikingit eelistanud.
[dropcap]! [/dropcap]Vaata siit Viking Line’i sõidugraafikuid ja hindu. Püsikliendile (ka vähe reisivale) on soodustused. Sportlastele ka, Viking toetab mitmeid rahvajookse – liigu ja võida tasuta reisijapilet (sadamamaksud tuleb siiski maksta). Meie lunastasimegi endale tasuta tekipiletid kevadisel rahvaspordiüritusel.
LIIKLUS HELSINGIS
Ausalt, selle osa reisist võiks vahele jätta. Helsingis tunneb igaüks omal nahal, kui mõttetu on omada autot. Esimene ummik tekib laevalt maha tulevatest autodest; ja umblemist jagub järgnevaks 20 minutiks. Teosammul venime kesklinna suunas, kus ootab juulikuise malbe “kõik-puhkavad” – päeva ummik.
Kuni linnaservani on üks kidur aelemine ja närvikulu. See on nüüd see koht, kus väga tahaks automaatkasti. Meie Astral on kuuene käsikast. Õnneks üsna lollikindel, nii et roolisolija ei virisegi.
Ummikute vältimiseks tasub aktiveerida internetipakett, lülitada sisse Waze ja valida teekond, mis pruugib olla pikem, aga pingevabam. Ka saab Helsingi ja linna ümbruse liiklusolukorda jälgida interaktiivselt kaardilt. Meie kogemus, et asi toimib kui üks loeb kaarti ja teine liiklusmärke. Neid on palju, soomlased on hästi korraldunud rahvas. Lausa kahju põhjanaabrist, kes Tallinnas autoga liiklema peab…
Helsingis vahelduvad lubatud kiirused sõltuvalt tee iseloomust. Ümber linna kulgeval kiirteel võib sõita ka 100 km/h, enamasti küll 80 km/h. Linnas sees on levinud 30-40 km/h kiirusepiirang, kohati 50 ja mõnel linnaosi ühendaval teel 60 km/h.
Olgu siin nüüd esimest korda öeldud, et Soomes näeb harva kahte asja – kiirust ületavaid autojuhte ning mobiiliga sõidu ajal rääkivaid või surfavaid autojuhte.
Muu Soomega võrreldes on liiklus Helsingis muidugi närvilisem, kaugelt närvilisem kui Poris või Tamperes. Eestiga võrreldes on see siiski paradiis. Sa saad aru, kuhu sa lähed ja sulle öeldakse, kuidas sinna saab; võimidagi.
Jalakäijad – vähemalt Helsingis – on õppinud vöötrajale astuma nii nagu eestlased teevad – nad lihtsalt astuvad, silmanurgast veendudes, et auto peatub. See on väidetavalt uus komme ja meilt õpitud, erinev on vaid see, et vöötraja elusalt ületanud soomlane enamasti naeratab tänulikult ja viipab juhile käega.
See liiklusviisakuse asi on Soome Liiklusturvalisuse keskusel üldse kõvasti hingel – tehakse kampaaniaid, kus kutsutakse inimesi üles käega viipama, autojuhte üksteisega meeldivalt suhtlema ja arvestama. Soomlased leiavad, et see parandab liikluskultuuri ning vähendab liiklusohvrite arvu. Ka suunatule osas on nad veidi murelikud, koguni kolmandik sõitjaist unustab õigel ajal suunatuld näidata – nüüd siis tuletatakse meelde, miks see hea on.
Helsingi linna serva jõudes on meie ekipaažist saanud eeskujulik liiklustandem – härra sõidab rahulikult, sõbralikult aeg-ajalt kaasliiklejatele viibates ja avalalt naeratades. Mina olen kõrvalistmel vait, ei karju ehmunult nagu tavaliselt Eestis ega tekita kaaslasele südameatakki. Nurisen vaid raadiojaamade valiku üle, jazzi ei tule kuskilt.
MAANTEEL JA KIIRTEEL
Me teeme seekord oma elu põnevaks ja sõidame Porisse pikemat, aga kiiremat; tagasi lühemat ja aeglasemat teed pidi. Nii saame parema ülevaate liiklusest üldisemalt ning muidugi, näeme rohkem! Teekonna planeerimisel on abiks Google Maps ja sõites kasutame Astra navisüsteemi.
See, Garminil põhinev teejuht on äraütlemata meeldiv ja täpne, näidates lubatud kiirust, mitte mulisedes iga kahesaja meetri pealt ning hoiatades teeparandustöödest, millest Google midagi ei tea. Lisaks on pilt selge ja värviline ja lusti pärast võib ekraanile manada ka 3D pildi.
Kui vigiseda, siis selle üle, et jätkuvalt võib Opeli infolusti manipuleerida nii nupust kui näpuga ning et menüünupp, mis on toodud navi alla keskele, kipub oma suuruses peibutama raadiokuulajat muusikat valjemaks keerama. Sellele järgneb alati suur jama, kas kaardirakendusse suumimise (välja suumimise) või siis armsakssaanud raadiokanali kaotamise näol. Te ei taha teada, mida ma iga kord, kui see juhtub, ütlen.
Soomes on kolm põhilist maanteekiirust: 80, 100, 120 km/h. Asulatevahelisel alal ning puhkepeatuste/ bensiinijaamade/ külakeskuste lähenedes on kiirus tihti alandatud 60 ja isegi 50 kilomeetrini tunnis. Numbrid on eesti keeles, märgi taust valge asemel kollane punases ringis. Üsna palju on ka elektroonilisi liiklusmärke ning reaalajas auto kiirust mõõtvaid infotahvleid.
Suured teed on enamasti palistatud kõrge traataiaga, et vältida ulukite teelesattumist. Kiirtee ääres on kohati ka mitu tara, loomade käiguradasid – ei alt, ei pealt – seal silm ei märganud. 80 ja 100 km/h tsoonides olid aiad ning ulukite ülejalutamiskohad või ka lihtsalt aeda tekkinud augud kenasti eraldi märgistatud.
Põdramärke kohtas üldse ohtralt ning loomi endid nägime ka. Nagu soomlased, on ka sealsed põdrad korrektsed: kui on märgitud põdra üleminekuala, siis sealt ta ka üle läheb. Nelja päeva jooksul nägime suuri loomi teed ületamas rohkem kui kümme korda.
See tegi ettevaatlikuks, sest kiirusel 80 km/h suure elukaga kokku põrgates, on kaotajaks alati sõiduauto ja selles istuvad inimesed. Tihti ongi 100 km/h tsoonis põdramärgi alla pandud sinine soovitusliku kiiruse märk, kas 60 või 80 km/h.
Meie võtsime kuulda – esiteks oli liiga palju ulukeid üle tee kalpsamas juba nähtud ka; teiseks pakub Soome imelisi maastikuvaateid. Küps suvi on põllud ja metsaservad värviliseks maalinud, kaljuseinad vahelduvad järvede ja jõgedega. Ilus oled, Soomemaa!
BEMMIMEES JÄÄB BEMMIMEHEKS KA SOOMES
Lepime kokku, et “bemmil” ei ole selles kontekstis BMW-ga midagi ühist. Ma räägin tee peal siksivatest pannidest, mille roolis istub bemmimees. Tõenäoliselt ei ole ta bemmil uusi kumme ja tema peas ei ole kõik korras, sest muidu üsna rahuliku vooluga kiirteel suudab bemmimees tekitada lühikese aja jooksul, mil ta silmist kaob, ridamisi ohtlikke olukordi. Need bemmimehed, keda nelja päeva ja 900 km jooksul tuli ette võib-olla neli, olid kõik soome numbrimärgiga.
Teine bemmimees istus… eesti reka roolis. Ja see oli päris õudne. Tahtmata kedagi solvata – meil siin räägitakse lugusid Poola veokijuhtidest; minu suhteliselt värvikas autojuhielu sisaldab pigem pööraseid leedukaid (leedu numbrimärgiga rekasid), aga Soomes räägitakse segastest eesti veoautojuhtidest. Ja viimase reisi kogemus lubab mul vähemalt sel korral nõustuda.
Eesti bemmimees reka roolis on nähtus, mis tundub esinevat karjakaupa. 3-5 veokat üksteise sabas, nii, et pole jalaruumigi vahele panna, saati siis mingit võimalust möödasõiduks. Sest kiirteel armastavad veobemmarid sõita ebaühtlase kiirusega. No näiteks vahemikus 90-130 (see on hinnanguline, mitte mõõdetud!).
Tuleb kiiruskaamera, pidurdavad veokijuhid hoo maha, et siis üksteise järel kaamera vaateväljast minema kiirendada. Vahepeal hakkab igav, siis sooritatakse üksteisest möödasõite. Ühesõnaga, appi; ja olge tähelepanelikud! Bemmimees veoka roolis on topeltohtlik – rooliga relv on pannist kohutavalt palju suurem ja aju jälle pannist tükk maad väiksem.
Õnneks on tee ääres iga natukese aja tagant kohti, kuhu maha rahunema keerata. Pärast teist eesti numbritega veobemmimeeste kampa võtsime vaiksemalt ja tegime jätsipeatuse. Korraliku masinakohviga on bensukates ja teeäärsetes kohvikutes ikaldus, aga jäätis on Soomes sama hea, kui meil.
Nõnda siis lasime päikesel ninale paista ja natuke jalutasin metsa alla ka. Metsaalune, kahjuks, on ka samamoodi nagu meil, vetsupabereid ja tühje pakendeid täis. Sai veits teemeäratatud. Üks heategu igasse päeva, eks.
KIIRUSKAAMERAD JA POLITSEI
Soomes on viimasel ajal käinud elav arutelu trahvisummade suuruse üle. Neid on vähendatud ja vähendatakse mõnevõrra veelgi. Suur osa trahvidest arvutatakse sissetuleku põhjal. Tahad teada, palju raha ära võetakse, kui eksid? Soome Politsei on selleks puhuks netti üles panud nutika trahvikalkulaatori.
Paljugi saab selgemaks, kui arvutus läbi tehtud… miks nad sõidavad lubatud kiirusega? Miks nad ei roolimobiilitse? Miks nad ei istu purjuspäi rooli? Arvuta veelkord, aga seekord märgi sissetuleku kohale soomlase keskmine kuupalk 2193 eurot või nende riigileivasaaja keskmine 3482 €. Tunned kaasa? Tubli on!
Kiiruskaameratest annavad soomlased korrektselt (ja aegsasti) teada nagu on teada ka politseireidide aeg ja koht. Põõsas passiv politseinik on Soomes haruldus, teedel näeb neid nii auto kui tsikliga liikumas küll ning ka pistelist kontrolli tehakse.
On hea teada, et kus iganes sa hätta jääd, võid politseilt abi paluda; kuigi tõenäoliselt lendavad enne appi viisakad kaasliiklejad. Hädaabinumber on sama, mis meil: 112. Helistades ütle oma nimi, asukoht, mis juhtus ja maini, et sa ei ole kohalik. Lisaks politseile on Soomes ka väiksemates kohtades valves kiirabiekipaažid ning mitmel pool vabatahtlik pääste.
Kiiruskaamerate läheduses tundsin selgelt, kuidas tahaksin Astrale peale adaptiivset kiirusehoidikut. Soome autojuhid käituvad nagu eesti autojuhid – võtavad kaamera läheduses kiiruse maha. Ainult et nad teevad seda palju varem. Ja sõidavad aeglasemalt natuke kauem. Üldiselt ongi maanteel kombeks sõita kas täpselt lubatud kiirusega või natuke alla selle.
Muidugi on seltskond autojuhte, kes igal võimalusel mööda suruvad. Ja on üks seltskond autojuhte, kes selgelt arvab, et teine sõidurada on selleks, et sõita seal aeglasemalt kui esimesel rajal – see on asi, mida ma varem Soomes sõites pole kunagi tähele pannud, seekord aga läksin tõsiselt närvi.
Kiirteel, jätkuvalt ja jätkuvalt, oli teine sõidurida ummistunud lubatud kiirusest aeglasemalt sõitvatest juhtidest, kelle tõttu muutus möödasõitmine esimeses reas aeglasemalt sõitjast ohtlikuks. Kui sa siis möödasõidurajale kord said, lendasid tagant omakorda peale ülehelikiirusel tulijad, kes hakkasid suruma ja tuledega vilgutama, et sa jalust ära kaoksid.
Ei tea, kas oli kehv kuu seis või ongi puhkuste ajal lollid lahti lastud… tagasiteel Porist Helsingisse oli märksa rahulikum, kõik sõitsid pigem alla lubatud kiiruse ja nautisid ilusat suvepäeva. Aga see oli ka tavaline tee, ette teatatud möödasõiduradadega, mitte neljarealine kiirtee. Lepime siis kokku, et meil lihtsalt ei vedanud.
PARKIMINE
Helsingis kaubandusse sukeldudes on kõige lihtsam sõita autoga parkimismajja, kui see risu kord kaasa on võetud. Parkimisplatse leiab muidugi ka ja hinnad on seinast-seina. Soomlased on selleski vallas üsna üleorganiseeritud ning kui kuskile võib parkida, siis on vastavaid märke üles tõmmatud iga natukese aja tagant, hinnalipik kenasti juures, kellaajad ja parkimiskellaga tasuta (kui on) märgistus samuti.
Pori kesklinn oli jatsufestari ajal pooleldi suletud ning ettevõtted lubasid lahkelt väikese tasu eest (5-10€ ööpäev) autosid oma territooriumile parkida. Ajutine märgistus nägi välja nagu alaline ning see oli paigutatud kenasti igasse parkimisala nurka.
Pori linnatänaval osutus mõistlikuks lugeda üle sildid tänava mõlemal poolel – võis juhtuda, et ühes kohas tohtis parkida kellaga vaid pool tundi ning siis rakendus rahaline tariif; üle tee aga oli parkimiskellaga aega kaks tundi. Mobiilne parkimine toimib, selleks on olemas äpp nagu meilgi, aga meil õnnestus kellaga ja tasuta hakkama saada.
Suur festivaliparkla, kuhu kümned tuhanded autod peo ajaks ära pargiti, asus heinamaal, festivali ühe peasissekäigu läheduses. Parkla leidmine polnud kuigi keeruline – internetis olid selged juhised, kuidas jõuda; enne Pori linna hakkasid viidad aegsasti autosid õigele parklateele suunama.
Kohapeal korraldasid parkimist kümmekond inimest, neist kaks seisid sissekäigul, tervitasid meeldivalt ja kasseerisid raha. 10 € ööpäev, mille eest sai kuhjaga uunikume ja valvatud parkimise.
EESTLASED PARGIVAD
Parkisime auto ära ja tõmbasime hetkeks hinge. Meie kõrval, paar autot edasi oli üks seltskond kapotile laiali laotanud piknikumenüü – viin, õlu, sakuska – ja ärples parajalt bravuurikalt. Kikitasin kõrvu. Eesti keel. Päris ropp eesti keel. Astusime autost välja, seltskond ei lasknud end häirida vaid jätkas kõvahäälset arutelu.
Ühel hetkel viskas mul üle. Abikaasa küll manitses, aga ma olen, teadagi, sotsiaalselt tundliku närviga ja lühikese süütenööriga… läksin juurde ja küsisin, kas sama suuga süüakse ka, et äkki võtaks vaiksemaks. Ja siis juhtus see, mis ikka… või ma ei teagi, mida ma siis ootasin… ?
Mehed kõõritasid meie võõrapärast autonumbrit, siis mind väikese hämminguga, siis üks toibus ja ütles: “Aga mine siis eemale.” Läksingi, Maarja kolumn meeles – süüdi on see, kellele ei meeldi või kelle tundeid riivatakse. Mine eemale, loll eestlane. Tegin pilti innovaatilisest pop-up hotellist ja rahunesin. Lõpuks, ma tunnen ju neid tüüpe. kolleege telemaastikult. See päev tuleb, mehed, kui te ise tahate olla paremad inimesed.
BENSIINIJAAMAD JA KÜTUSE HIND
Astra joob diislit ja eriti suur janu tal pole, maanteel 5.2l/100km, linnas 5.7 liitrit sajale. Tankisime tagasiteel ühe korra, kuskil Kankanpää ja Pori vahel Nestes. Lootsin, et näen ära moodsa Neste jaama, aga oli lihtsalt puhas teenindusjaam, veel puhtamate vanainimestega lõunastamas. Bensukad on tõenäoliselt ühed soodsamad kohad, kus kodunt väljas süüa, aga sellest pikemalt allpool.
Kütuse hind varieerub – mida rohkem Helsingi poole, seda odavam diisliliiter oli, makstes lõpuks 1,102 eurot. Meie saime oma paarkümmend tangitud 1,203 eurose hinnaga. Ja nüüd tuleb jälle üks koht, kus ma küsin endalt, kas mind on mõjutanud rahvajutud või vuuduuvandenõud, aga soome kütsiga astus Astra särtsakamalt edasi ning kütusekulu pisut langes. Ajan selle kõik abikaasa süüks, tema on meil ökosõidumeister ja tema oli… ka tagasiteel roolis.
KLIKI PILDID SUUREMAKS! SELLINE NÄEB VÄLJA UUDNE POPUP-HOTELL
PUHKUS JA TOIT
Teeme selle kohe alguses selgeks: kui majutus on olemas ja võimalus ise süüa teha, võib julgelt toidupoodi sisse astuda. Hinnad on meie mõistes normaalsed. Soomlased ise ütlevad, et tänu Lidli poeketile on hinnad kõvasti langenud.
Mõni näide: suhkrukilo 42 eurosenti. Viili, üks me absoluutseid soome-lemmikuid, 18 eurosenti. Kvaliteetne pähklisegu, kilohinnaga alla 9 euro. Banaan 1.26 eurot. Kaerahelbed, rukkijahu, jms. – viimasel päeval tegime korraliku poetreti, et neid koju kaasa võtta. Absurd, eks ole.
Väljas söömine on kallis. Väga kallis. Meie tegime oma lõunad Pori Jazzi festivaliterritooriumil, kus oli suur valik tänavatoitu. Üks parimaid tänavatoite, mida kunagi elus olen söönud. Süsteem on lihte – ehk võiks rakendada meiegi vabaõhuüritustel – 31 aastat kestnud Pori jatsufestaril osalemine on igaühele auasi. Siin antakse endast parim. Kui keegi kurdab, siis järgmisel aastal kaupmees enam kutset ei saa.
Puhkab igaüks omamoodi. Meie käisime, lisaks festivalimelule, looduses, Isoneva sookaitsealal ja siin-seal tundmatutel teedel esklemas. Hommikuti kasutasime Kankanpää terviseradade võimalusi ja õhtuti vajusime väsinult ent õnnelikena oma voodisse kohalikus taastusravikeskuse hotellis.
[dropcap]! [/dropcap]Kui oleks juhtunud, et poleks olnud öömaja, siis aidanuks hädast välja igasuvine Tiekirkko (Teelise kirik) – programm. Sarnane kirikutee on olemas mitmes Põhjala riigis. Tasub enne seiklemaminemist uurida.
KLIKI PILDID SUUREMAKS, ET LUGEDA PILDIALLKIRJU
KOKKUVÕTTEKS
Soome on ilus ja soomlased sõbralikud ning need, kellega suhtlesime, kiitsid Eestit ja eestlasi. Soomlaste meelest oleme me innovaatilised ja tublid ning Tallinna vanailnn on “tõeline pärl”. Paar korda küsiti ka, kas elame Soomes. Kui kuuldi, et ei; ja pole ümberkolimise kavatsust, venis naeratus ehk laiemakski.
Kui soomlane midagi teeb, siis teeb ta seda südamega. Kui märgib parkla maha, siis korralikult; kui sõidab, siis nagu peab või veel tublimalt; kui võtab napsu, siis kasvõi käpuli ja plate peale, aga see on pidu! Tõsi, väga paljud ei võta napsu üldse, nii et jutt soomlaste viinalembusest on ka lihtsalt üks jutt.
Kui ma eelpool rääkisin veobemmimeestest ja opedest, kes võõral maal ei suutnud suud talitseda, siis tölle on iga rahva hulgas; ja ärgu võtku keegi seda minu näpuga näitamisena ja “mul on eestlaste pärast häbi” – halana. Lihtsalt juhtus, et töllid olid omad. Ei millään pahalla. Peace!
Mina ise… meie… olen märganud, et me sõidame Eestis nüüd hoopis rohkem nagu soomlased. Rahulikult, kiirust tempomaadil 10 km lubatust üle timmimata. Tallinna ma autoga eriti ei roni, pole seda risu kuskile jätta; ja jalgsi käimine või jalgrattasõit on oluliselt mõnusamad. Näeb asju. Ja inimesi.
Tekst: Ylle Rajasaar. Pildid: Ylle Rajasaar, Erik Sikk
Uus Opel Astra Sports Tourer, argielu praktiline teekaaslane
4 kommentaari
Väga mõnusalt kirjutatud. Eriti nõus kohvi osas 🙂
Aitäh hea sõna eest, Richard! Paljutki jäi loost välja, aga olekski liiga pikaks läinud… näiteks imestasin ma, kuidas soomlased pakivad oma universaale – piripardani täis, nii et tagaaken on kinni kaetud… päris kummaline ja ohtlik ka. Ja samas, kui abivalmid nad on ja näiteks teed heal meelel juhatavad, võttes ei-tea-kust paberi ja pliiatsi ja täpselt kõik paberile joonistades… Tore, et on säärased naabrid.
Miks ei tohi minna Vikingiga. Sest Tallinki pealt saab vabalt minema ja võidad väljasõidul vabalt peaaegu tund aega. Vikingiga Katajanokka terminalist välja sõites on 1 kitsas rada, mis läheb üle silla saarelt maha ja seal seisad nagu loll. Selle, mis rahas kaotad (aga miks mitte valida selline kellaaeg, kus auto on 19€ ja reisi 16€, mis on ka rahaliselt konkurentsis) võidad vabalt närvides ja ajas tagasi.
Ühele ema, teisele tütar. Meil oli Soomes ajakava päris kindlalt paigas ja Tallink ei pakkunud sobivat alternatiivi. Lisaks siis ka see tasuta tekipilet, mis otsustas asja. Tänu spordile maksime vaid auto eest; ja see oli kokkuvõttes soodsam ja ajaliselt sobivam kui Tallink.